Neoonmust meedium kui sõnum

Produktiivse paroodia vorm avab ;paranoiale valdkondi, kuhu kontseptuaalpoliitilise rühmitusena areneda.

TERJE TOOMISTU

Ööl enne hiljutisi riigikogu valimisi esitleti Tallinnas Uue Tantsu Laval uut ajakirja Neoonmust. Mustvalgele läikpaberile trükitud esinumbri kaanestaar on näitleja Kaisa Selde. Teda ümbritsevad hoogsad pilgupüüdefraasid nagu „Hvostov osutus natsiks“ ja „Veel rohkem kliendiboonust“.

Kui ajakirja hajameelselt lehitseda ja esikülje loosungite sisule mitte keskenduda, vaid leppida nende süntaktilise keskpärasusega kollase ajakirjanduse tandril, siis võikski arvata, et ilmunud on uus trendiajakiri, mis paljastab kulissidetagust eliidi elu, näitab ilusaid autosid ja naisi, jagab ilunippe ja lahutab lugeja meelt.

Neoonmust on aga sellise meedia nihestunud koopia, mis tõstab produktiivse paroodiana esile algteksti tühisuse ja lõhub diskursiivse mulli. Neoonmust (nagu ajakirja väitel ka Kaisa Selde) on teisik, mis aga on ehk tõelisemgi kui originaal.

Kirjastajat pole ajakirja veergudel nimetatud, küll aga on edastatud kirjastuse ;paranoia reklaame. Esitluspeol kommenteerisid tegevtoimetaja ja kunstiakadeemia üliõpilane Kadi-Maarja Võsu ning ajakirjaga avalikult seostatud Kiwa usutluses¹ seltskonnadiiva Anu Saagimiga, et tegemist on rahvusvahelise glamuuriajakirjaga. Musta mini­kleidiga (see oli ürituse ametlik dresscode) Võsu ambitsioon on tema sõnul varju jäänud staaride peale raputada rohkem glitter’it.

Lubadus puistata õhku litreid ja avastada uusi staare mõjub esmapilgul ühe postsotsialistliku mikroühiskonna järjekordse mannetu püüdlusena metropolis fantastilise esteetika ja elustiilide poole. Kui aga lugeda ajakirja ja selle esitlust tervikliku kompositsioonina, siis võib-olla avaneb siin pilgule hoopis ;paranoia (kui eksperimentaalse rühmituse) senise tegevuse huvitavaim teos.

Skisoidne vastulause skisoidsele maailmale. Ajakirja esitlusel juhtis pikkade blondide juustega näota naise (Kaisa Selde, seljaga publiku poole) kõrval ambient-muusika tasandeid isolaatorisse peitunud „autor“ (Kiwa). 1925. aastal Hugo Gernsbacki leiutatud isolaator peaks lahutama kirjaniku välistest stiimulitest, selleks et teadvus saaks keskenduda ja hallutsinatsioonid võimust võtta.

Küsitakse: „Kas keegi soovib midagi poliitilist öelda?“ Publik ei reageeri. Auditooriumi passiivsuse taustal, meenus Marshall McLuhani aforism „meedium ise ongi sõnum“. Kui neoliberaalse poliitika juures on tajutavaks seisundiks saanud impasse, siis polegi palju muud teha, kui irvitada korporatiivse süsteemi, ahistava meediaühiskonna ja glamuurikultuse üle, kasutades süüdimatult nende endi vahendeid. Skisoidne ühiskond nõuab skisoidset vastulauset.

Niisiis on Neoonmust ühe maailma irooniline taasesitus. Poliitiliseks muudab selle asjaolu, et see maailm trendiajakirjade, staaride, materiaalsuse kultuse, seksuaalsuse kaubastumise ja lugematute meedia toodetud „tõdedega“ on paljuski praegu hegemoonilises positsioonis.

2014. aasta algusest tegutsev kirjastus ;paranoia on avalikust esitusest loonud kindlate viidetega vaatemängu. ;paranoia on järjekindlalt kasutanud korporatiivset sümboolikat ja retoorikat, nimetades näiteks oma raamatuid toodeteks ja seades eesmärgiks tarbijarahulolu. Logolt võib lugeda „Hong Kong, London, Los Angeles, Tallinn, Paris, Tokyo“, kuigi ;paranoia kasvulavaks võib pidada pigem Eesti Kirjanduse Seltsi ajakirjas Vihik avaldatud loomingut ja Tartu eksperimentaalset kirjandusringkonda eksp.

Iseenesest on tervitatav, et Eesti (aga mitte ainult) kirjandusmaastikule panustab nüüd erakordselt aktiivne (esimese tegevusaasta jooksul anti välja 15 teost) eksperimentaal- ja kontseptuaalkirjandusele pühendunud indie-kirjastus. Siiani on aga tähelepanuta jäänud selle koosluse jälg ja potentsiaal kunstirühmitusena. Kui ka ;paranoia tegevuse raamistus kunstirühmitusena võib olla kitsendav, võiks seda sellegipoolest vaadelda nähtusena, mis nihutab kunsti piire, ammutades jõudu maailmas, töötades korraga selle sees, selle ümber, end sellest distantseerides, aga ka just ainult selle kaudu avaldades.

Culture jamming. Kuigi ;paranoia on koondunud „kirjastuse“ nime alla, võib selle tegevust Neoonmusta valguses vaadelda ka XX sajandi antikunstina, kuhu asetuvad nii neoism, punk kui ka dada. Konkreetsemalt saaks Neoonmusta seostada meediamärkide ja -institutsioonide segipaiskamise taktikaga culture jamming.

Haarates kinni peavoolukultuuri lainetest, kasutatakse culture jamming’u puhul vahendeid ja meediume, mida samaaegselt kritiseeritakse. Nii paljastatakse kommertskultuuri poliitika ja selle domineerimise meetodid. Taktikalise tegevuse hulka võivad kuuluda näiteks reklaamide moonutamine (seda on aktiivselt viljelenud Billboard Liberation Front), suurkorporatsioonide veebilehtede paroodia või poevargused (nt Yomango).² Tuntud näide on The Yes Men, kelle nn identiteediparanduse (identity correction) saadab seisukoht, et valed võivad paljastada tõe.

Nii ei ole juhuslik ka ajakirja tegevtoimetaja Kadi-Maarja Võsu, kes noore kunstnikuna on silma paistnud just Yes Meni stiilis vembuga Vabaerakonna asutamiskoosolekult. Võsu astus julgelt kõnepulti ja pidas võõrsõnadest pulbitseva sisutühja ettekande (ajakirjas lk 36–41). Poliitilist retoorikat parodeeriv, ent vormilt üsna tõepäraselt mõjuv kõne teenis publiku aplausi. Fotod kõnelevast Võsust jõudsid küll meediasse, kuid lähema arupidamiseta, kes ta on või millest rääkis.

Keeruline oleks Neoonmusta kõrvutada selliste näidetega nagu neoistide blitzkunst punk stiilis mail art ajakirjaga Neo (ilmunud 1979–1984) või neoismi ja anarhismiga seostatud ajakirjade seeriaga Smile (ilmunud 1984. aastast peale). Pigem võib paralleeli tuua 1989. aastal Kanadas asutatud legendaarse Adbustersiga (üks loojatest on muide Kanada eestlane Kalle Lasn), mida on esitletud „vaimse keskkonna ajakirjana“, mis ajab selgelt keskkonnahoidliku ideoloogia joont ning põhineb culture jamming’u meetodil.

Mäng sümbolitega kui karneval. Adbustersiga võrreldes, ei avaldu Neoonmusta ideoloogiline telg nii selgesti. Põgus viide loodussäästlikkusele on ainult performatiivset laadi ja pigem pilab hipsterkultuuri, kui esitab keskkonnapoliitikale tõsiseltvõetava väljakutse.

Ajakirja temaatilise baasi moodustavad küsimused väljendusvabadusest meediaruumis ning soolisustatud ja afektiivsetest reaalsustest. Esimese osas on ajakiri teinud kokkuvõttes päris head tööd. Näitena toon Andrei Hvostovi SS-mundris fotolavastuse taaspublitseerimise (lk 34), intervjuu Meelis Kaldaluga (lk 50–55) ning läbiva blundering’il põhineva tooni. Mihhail Bahtini karnevaliloogika kohaselt võib selline semiootiline manipulatsioon vabastada tabuteemad neid taastootvast pingest.

Soostereotüüpe ümbritseva afektiivse majanduse³ dekonstrueerimise püüdlus mõjub aga märksa ambivalentsemalt. Küllaltki osavalt on pilatud macho-kultuuri (nt Dan Mitchelli ja Allah Pugatšova autoreklaamid, reportaaž Erki Noolest (lk 74–77) jm), kuid läbivat feministlikku (majandus)kriitikat on siin raske tabada.

Pidades silmas ajakirja pea- ja tegevtoimetaja Kaisa Selde ja Võsu juhtkirja „Magada jõuab siis, kui rase oled, nüüd on aeg pidutseda!” (lk 17), nende rõhutatult blondi“ enesekuvandit ja parodeerivaid ilunippe, võiks arvata, et püüeldud on „tibikultuuri“ kaaperdamise poole. Kutsutakse üles adopteerima latiinobeebisid või steriliseerima mehi, ent kas need võtted toimivad ikkagi sugu kui võimuinstrumenti ja hiliskapitalismi afektiivset majandust dekonstrueerivalt, on kaheldav.

Hästi töötavad selles vallas jällegi Dan Mitchelli teoste reprod. Sisuliselt toimib suurepäraselt Erkki Luugi hüpnootiline moekommentaar kompositsioonis Toomas Volkmanni error-fotodega. Samuti tõstan esile tagakaanel asetseva von Bombi „From Russia with Love“, mis on asendanud Putini tuntud macho-imago justinbieberliku babyface lover’iga, viidates teravalt nii praegusele poliitikale seoses Venemaaga kui ka kehalistele afektidele Putini võimudiskursuses.

Produktiivne vorm, sisuline eklektika. Just poliitilised provokatsioonid ongi Neoonmusta tugevaim külg ning lahedaim lugemine Margit Lõhmuse reportaaž Berliinis elava pungilegendiga (lk 80–85). Ideoloogiakriitiline telg võinuks tulla selgemini esile, poleks pruukinud taanduda absurdi võtmes esitatud kognitiivse dissonantsi taotlusesse.

Igal juhul võib produktiivse paroodia vorm, mis võimaldab, nagu Kiwa on öelnud, „dadaistliku rõõmuga märke tühjaks tulistada“,⁴ erinevaid meediume kaasava praktikana avada ;paranoiale uusi valdkondi, kuhu kontseptuaalpoliitilise rühmitusena areneda. Eestis on samalaadset lähenemist kunsti vallas kompinud Visible Solutions OÜ, kuid kas või situatsionistide või neoistide pärandi peale mõeldes ootan huviga, kuhu ;paranoia mind edasi viib.⁵

1 http://elu24.postimees.ee/3108305/video-tahad-naha-kaur-kenderi-skandaalseid-pornopilte-osta-neoonmust

2 Vince Carducci, (2006), „Culture Jamming: A Sociological Perspective – Journal of Consumer Culture, nr 6 (1), lk 116–138.

3 Afektiivset majandust võib mõista turundusloogikana, mis põhineb tarbija emotsionaalsel sidemel tarbimisobjektide ja -kogemustega.

4 Eravestlusest autoriga, märts 2015.

5 Viide ;paranoia loosungile „See where it takes you“ veebilehelt www.paranoia.ee.