Neli klaaspärlit Tartu Jaani kirikus

Kaur Garšnek

16. – 27. VII toimus Tartus esimest korda muusikafestival „Klaaspärlimäng”, mis kolmeteistkümnel aastal olnud seni seotud Pärnu linnaga. Sedapuhku siis Emajõe-äärne üritus algas kahe rõõmsameelse vanamuusika kontserdiga, mis täitsid Tartu Jaani kiriku üpris erineval viisil, hiljem sai sealsamas kuulda ka Euroopa hilisbaroki tähtteoseid.  

Ladina-Ameerika renessanss- ja barokkmuusika

Esimesel festivalipäeval esitas Rootsi ansambel Villancico Ladina-Ameerika renessanss- ja barokkmuusikat; vokaalansambli koosseisu kuulusid kaks sopranit, bass, bariton, tenor ja kaks kontratenorit, instrumentaalgrupis saatsid neid barokk-kitarr, viola da gamba, lisaks mitmesugused plokkflöödid ning löökpillid. Lisaks originaalinstrumentidele aitasid muusika algupärast konteksti taasluua kaks kostümeeritud tantsijat, ajastukohast riietust kandsid ka ülejäänud esinejad.

Valdavalt euroopaliku kõla ja vaimuliku sisuga laulud-tantsud pärinesid endistelt Hispaania asumaadelt nagu Boliivia, Peruu, Guatemala, Tšiili, Mehhiko ja Ecuador, üks ka Portugali linnast Coimbrast. Mingil määral võis küll aimata pärismaise kultuuri mõjusid, mis avaldusid näiteks rütmisektsioonis ja mõnes korduvas muusikalises motiivis, kord ka maiade dialektis, kuid etteaste lõpul kõlav Euroopa juguete’i ja Kuuba guaracha vormi kollaažina ühendav pala oli siiski pigem erand kui reegel. Viimase ettekandel tundus tõesti hämmastav, kuidas euroopalik väljapeetud õukonnamuusika võib hetkega omandada temperamentse, lõbusate hõigetega vürtsitatud tänava- ja peomuusika jooned. Enamasti ühendusid kaks alget aga orgaaniliselt, vaikimisi, ning seda ka sisulises plaanis. Näiteks tundusid hispaanlaste ja pärismaalaste dramaatiliselt välja mängitud dialoogis (vaidlusaluseks teemaks viimaste õigus palvetada Kristuse poole) viimased oma alandlikkuses olevat isegi „tõelisemad kristlased” kui ülbed kolonialistid.

Esitus oli elav ja haaras emotsionaalselt, mis mõnevõrra kompenseeris ansambli üldisema kõlapildi mõnesugust ebaühtlust. Vokaalansamblist kostsid enim välja kaks kaunikõlalist sopranit – üks dramaatilisem ja madalama tessituuriga, teine lüürilisem – ning nende suhestumist oli nauding jälgida. Ülejäänud hääled aga kippusid veidi harali vajuma. Kontratenorid kõlasid koos ilusti, eraldi aga hajusid tekstuuriks. Rohkem tahtnuks kuulda ka keelpille, mis antud juhul markeerisid harmooniat ja rütmi aimatavuse piiril. Võimendatud heli puhul poleks Jaani kirikus selliseid probleeme vahest ette tulnud, antud juhul aga tõi naturaalse heli taotlus kaasa ka laialivalguvuse juba kirikusaali keskpaigas – mis tagapool toimus, ei tea.

 

„Da Vinci kood”

Teisel festivalipäeval oli siinkirjutajatel piisavalt oimu istumaks esiritta, kui sealsamas kontserdipaigas esines itaalia vanamuusika kvartett Laus Concentus itaalia renessanssmuusika kavaga. Väiksema koosseisu tõttu (kaks lautot, sopran ja viola da gamba) oli kõlapilt muidugi juba loomuldasa selgem, mistõttu sai täiel määral keskenduda ansambli koosmängule. Kahe lautomängija (Massimo Lonardi, Maurizio Piantelli) omavaheline klapp paistis tõesti täiuselähedane ning vaid mõne kiirema passaaži juures läksid nende sammud natuke lahku. Omavahel peeti ka dialooge. Esitati soolopalu, kus esitaja sai suurema väljendusvabaduse ja mis oma esitusselguses kaikusid kiriku võlvide vahel kristalselt.

Kontserdi fookuspunktiks tuleb aga kahtlemata pidada (vististi spinto) sopranit Renata Fuscot, kelle esitus oli ühtaegu nii üliemotsionaalne kui täpne. Omal soovil võis ta laulda „koos ansambliga” või siis tõusta ennastunustavalt saate kohale. Lauljanna seosed opereti- ning tantsumaailmaga avaldusid ka tema „lavalises liikumises”, mis kulges vabalt koos muusikaga ja lisas sellele dünaamikat. Mis puutub aga Maurizio Lessi viola da gamba’l, siis saatis ta ülejäänud ansamblit bassipartiidel ning ka kõrgemas registris meloodiajoont hoides tundus oma kõla pehmuses jäävat pigem tagaplaanile. See-eest tõmbas mees endale kogu tähelepanu, kui vahetas oma instrumendi poogenpilli lirone vastu, mille särisev kõla meenutas üllatuslikul kombel veidi suupilli oma ja eristus tämbraalselt kõigest muust kõlavast.

Kontserdi pealkiri oli küll muidugi rohkem reklaaminipp, kuivõrd Leonardo da Vinci heliloomingust tegelikult kuigivõrd ei teata ja tema muusika osakaal kontserdil oli väike. Avaloona esitati küll Windsori koodeksi nimelisest korpusest pärit muusikalisi sõnamänge, mis põhinesid silpide ja neile vastavate nootide (do, re, mi jne) seosel, ülejäänud kava põhines aga teiste renessansiaja figuuride muusikalistel katsetustel. Viimaste seas leidusid näiteks Galileo Galilei isa, muusikateoreetik Vincenzo Galilei; rohkem matemaatiku, arsti ja astroloogina tuntud Gerolamo Cardano; lautomängu spetsialist Fransesco Canova da Milano; vokaalpolüfoonilise stiili meister Josquin Desprez jt. Parajalt kirju seltskond, ajastuomane kultuuriline ühtsus tuli ent siiski ilmsiks.

 

Bachi „Goldbergi variatsioonid”

Enne „Goldbergi variatsioonide” loomist pidas J. S. Bach variatsioonide kirjutamist nende repetiivse ja lihtsa harmoonilise ülesehituse tõttu tänamatuks tööks. Ometi said need klaviiriharjutused armsaks öömuusikaks tellijale, Vene suursaadikule krahv Keyserlingile ning tõid Bachile sisse 100 luidoori ja muidugi lisa tema surematule kuulsusele, mida ei mõõda ühegi rahaühikuga. Nimelt peetakse just Bachi loodud variatsioone selle žanri silmapaistvaimaks näiteks. Variatsioonid said pärimuse järgi nime nende arvatava esmaesitaja Johann Gottlieb Goldbergi järgi, kes mängis teost Kaiserlingile.

22. VII Tartu Jaani kiriku kontserdil kandis kõik 30 Goldbergi variatsiooni klaveril ette rohkelt klaverimängu preemiatega pärjatud pianist Irina Zahharenkova. Zahharenkova mängis ilmekalt, koheldes iga variatsiooni ühtlasi kui iseseisvat ja kui osa tervikust. Variatsioonidele annab terviklikkuse nende väga reeglipärane ülesehitus: kolmekümnese seeria iga kolmas variatsioon on kaanon, seejuures kolmas variatsioon on unisoonis, kuuenda puhul on intervall kaanoni osade vahel sekund, üheksandas variatsioonis terts jne. Ka ülejäänud variatsioone kannab korrapära: iga variatsioon, mis järgneb vahetult kaanonile, kuulub mingisse kindlasse muusikažanrisse, näiteks 4., 7. ja 19. variatsioon kujutavad endast barokktantsu.

Variatsioone, mis asetsevad teoses teisel kohal pärast kaanoneid, võiks nimetada nende elava tempo tõttu „arabeskideks”, neid mängides sattusid pianisti käed sageli risti. Pausid variatsioonide vahel polnud pikemad paarikümnest sekundist, kui sedagi. On tähelepanuväärne, et Zahharenkova mängis poolteist tundi puhkepausideta ja tema esituses ei ilmnenud peaaegu mingeid väsimuse märke – variatsioonid kõlasid meisterlikult, nii et küllap oleks unetu krahv Keyserling nendega A.D. 2008 Tartu Jaani kirikus ilma Goldbergitagi rahule jäänud.

 

Händeli „Veemuusika”

26. VII tõi Tartu Jaani kirikusse Euroopa Liidu Barokkorkestri, kelle esituses sai kuulda Telemanni, J. S. Bachi ja Händeli teoseid. Orkestri eesotsas seisab karismaatiline klavessiinimängija-dirigent Lars Ulrik Mortensen. Selle orkestri puhul on huvitav tõik, et igal aastal muutub orkestri koosseis: korraldatakse konkurss, millel osalevatest Euroopa Liidu liikmesriikide muusikutest komplekteeritakse järgmine muusikute kooslus.

Kontserdi alguses kandis orkester ette Telemanni teose Overture in C kolmele oboele, fagotile ja keelpillidele. Tähelepanu köitis see, et dirigent Mortensen juhatas orkestrit klavessiini tagant, sealt vahepeal tõustes, kuid samal ajal edasi mängides. Nauditav oli kuulata täpset esimest viiulit ja klavessiine, mis loovad oma häälega silmapilkselt barokkmuusika atmosfääri. Ometi jäi Telemanni muusika kuidagi neutraalseks, nii esituse kui ka muusikalise materjali poolest. Bachi „Brandenburgi kontserdi” nr 1 F-duur ettekandes paistis olevat märksa rohkem instrumentalistide mängu sära. Võib-olla on selles osa ka kuulamisharjumustel – „omal ajal” ehk XVIII sajandil oli Telemann Bachist tuntum ja seega hinnatum helilooja, võib-olla toona peeti Telemanni helikeelt väljendusrikkamaks ja huvitavamaks Bachi omast.

Kontserdi keskse teosena nähti viimast, Händeli „Veemuusikat”, Süit nr 1 F-duur. Enne helide kuuldavaks saamist pööras dirigent inimeste tähelepanu kontserdi kavalehel trükitud apsakale – kahe mängitava osa ärajäämisele trükimustas. Täpsustus oli dirigendi sõnutsi vajalik, „et teataks, kus plaksutada on vaja, ja plaksutataks, kui lõpeb pillimäng”. „Veemuusika” on esimene inglise muusikateos, kus on kasutatud metsasarvesid. Kaks metsasarve mängis Jaani kirikuski, kohati lastes mängu tulla väikestel ebatäpsustel, mille kompenseeris aga ülejäänud orkestri nauditav kokkumäng.

On aeg jääda ootama järgmist „Klaaspärlimängu” festivali, sest mäng ei tohi iial lõppeda.