Muusikast ratsionaalselt

Toomas Siitan

aa_sirp_15-01_0013__art_r1

Kui mullune liikumisaasta pidi meenutama, et enamik meist liigub vähe ja see on ohtlik tervisele, siis muusikaga on teisiti – sellest meil puudust pole. Vastupidi, kvantitatiivselt pole inimeste elus kunagi olnud nii palju muusikat kui praegu. Suures osas avalikust ruumist kõlab see meie tahtest sõltumata ja pausita. Kättesaadavate vahenditega jõutakse mis tahes hetkel tasuta või siis väga odavalt suurema osani kogu maailmas salvestatud muusikast ja seda on kaugelt enam, kui me tegelikult vajame. Paradoksaalselt on aga koos selle üleküllusega taandunud tänases lääne kultuuris muusika tähendus: liiga tihti on sellest saanud ebaoluline ruumikaunistus või vaikuse peletaja. Selline taandamine on sisuliselt aga loobumine muusikast, mille sügavamast tähendusest tasuks algaval muusika-aastal mõelda.

Ilmekas on see tähendusekadu praegu valitsevas haridusmudelis: muusikatunde peetakse ebaoluliseks, sest need ei anna rakenduslikke oskusi, ning nende asemel tehakse ruumi reaalainetele, mis on aluseks majanduse ja tehnika progressile. Eestis polegi asi veel nii hull kui meie eeskujuriikides. Pärast kahte tundi algkoolis on siin alates viiendast kooliaastast muusikale ette nähtud küll vaid üks tund nädalas, kuid seda annab spetsiaalselt koolitatud aineõpetaja, mitte muusikalise ettevalmistuseta klassiõpetaja, nagu on esimese kuue aasta puhul mujal tavaks. Palju tuge on meil ka tihedast muusikakoolide võrgust, mille õpetajad mingi ime läbi vastu peavad, kuigi riik neid õpetajapalga vääriliseks ei arva.

Selles võrdluses ei väsi ma imestamast XVI sajandil kujunenud protestantliku koolimudeli üle, kust pärineb meie koolisüsteem. Miks peeti praktilist muusikaõpetust – nii laulmist kui ka pillimängu – tavalises linnakoolis nii oluliseks, et seda jagati mitme sajandi vältel kõigil koolipäevadel vanusest ja võimetest küsimata? Ja miks oli kantor (endisaegne vaste tänasele lauluõpetajale, kes õpetas siiski ka muid aineid) pärast rektorit (suuremas koolis ka aserektorit) enamasti kooli tähtsaim õpetaja, kuigi neis koolides ei püütud ju kasvatada esmajoones muusikuid? Küllap võib siin näha ka pragmaatilisi ajendeid, sest koolimuusika teenis ka kirikut. Humanistlike mõtlejatena tundsid selle koolitüübi rajajad aga muidugi ka Platoni ja teiste vanade kreeklaste mõtteid muusika esmatähtsusest isiksuse kujundamisel.1 Üllatavam on aga, et eetiliste ja sotsiaalsete hüvede edendamise kõrval nägid kunagised mõtlejad muusikas sageli eeldust kõigi teiste tarkuste omandamiseks, nende asjade seost ometi täpsustamata. Näib, et nad taipasid seda, milleni teadus oma ratsionaalsel viisil hakkab alles nüüd jõudma – muusika seost intellektuaalsete võimete arenguga.

Ajutegevuse uurimiseks on neurobioloogide käsutuses tänapäeval võimas meetod, funktsionaalne magnetresonantstomograafia, mis laseb jälgida ajustruktuuride aktiveerumist teatud stiimulite mõjul, ning 1990ndatest peale on selle abil uuritud muusikaliste kogemuste füsioloogilist mõju inimesele. Sellist tööd on tehtud ka Eestis, näiteks on Hendrik Saare kirjutanud akadeemik Jaan Rossi juhendamisel muusikaakadeemias sisuka magistritöö (2010). Tulemuste hulgas pole kuigi üllatav, et muusika stimuleerib motoorikaga seotud ajuosi – seda tajuvad muusikat kuulates vist kõik. Palju olulisem on avastus, et samad ajustruktuurid on olulised nii muusikaliste kui ka lingvistiliste stiimulite taju ja moodustuse puhul. See leid on ratsionaalne lisandus arutlustele keele ja muusika sarnasusest ning viitab ka, kuidas muusikaliste oskuste arendamine toetab keelte õppimist ning ka võimet mõista keeruka süntaksiga verbaalseid tekste.

Viimasel kümmekonnal aastal on neurobioloogid avaldanud ridamisi kõnekaid tulemusi, mis räägivad muusikaga tegelemise väga positiivsest mõjust kognitiivsetele võimetele. Muusikaõpingud tõstavad suuresti ja mitmekülgselt nii lühi- kui pikaajalise, nii verbaalse kui visuaalse mälu ning meenutamise võimekust. Muusikaga tegelemine nõuab aju eri osade ja määratu hulga sünapside sünkroniseeritud koostööd, samuti arendab see märgatavalt mõhnkeha, silda suuraju kahe poolkera vahel, soodustades erineva funktsiooniga ajupoolkerade koostööd. Seeläbi arendab muusikaga tegelemine õppimisvõimet ja oskust lahendada ülesandeid kõigis valdkondades loovalt. Traditsiooniliselt on usutud muusikalise ja matemaatilise võimekuse positiivset seost, mida uuringud on kinnitanud vaid osaliselt. Siiski on leidnud kinnitust muusikat õppinud inimeste eelised spetsiifiliste, eriti geomeetriaga seotud ülesannete lahendamisel.2 Täheldatud on ka muusikute ajufunktsioonide märgatavalt paremat säilimist vananedes ning suuremat kaitstust näiteks Alzheimeri tõve eest. Vahest on see järeldus nüüd liiga pragmaatiline, ent paljud neurobioloogid on hakanud muusikaharrastusest rääkima ühemõtteliselt kui ajutreeningust. Igatahes näib tänane koolisüsteem liialt keskenduvat otsestele ja silmanähtavatele tulemustele, selle asemel et luua õppimisvõime ja lahenduste loomise vundamenti, milles muusikaõpingutel oleks pakkuda praegusest kaugelt rohkem.

Palju on räägitud Albert Einsteinist ja tema viiulimänguharrastusest, selliseid lugusid on teadusmaailmas aga palju. Saksa-Ameerika biokeemik, 2013. aasta meditsiini-Nobeli laureaat Thomas Südhof on näiteks rääkinud, kui palju on tema hiilgavat teaduskarjääri mõjutanud noorpõlve fagotiõpingud. Pillimängus nagu ka teaduses pole loovus võimalik ilma valdkonna aluste detailse ja põhjaliku tundmiseta. Mõlema puhul on äärmiselt oluline meistri või mentori roll: ta esitab väljakutseid ja hindab, aga ei karista ega suru õpilast alla. Oluline on ka esituslik aspekt: muusik võib harjutada sadu tunde mõneminutise esinemise tarvis, ent siis saab otsustavaks, kuivõrd sugestiivselt suudab ta õpitu vahendada. Samuti on teadustegevuses kommunikatsiooni ja tagasisidega arvestamine tihti otsustav. Ja lõpuks, ütleb Südhof, on muusika õpetanud teda toetuma traditsioonile ning seda ühtlasi ületama: traditsioon on progressi eeldus, aga see ei tohi saada piiranguks loovusele, ei muusikas ega teaduses.3

Sotsioloogiaklassik Max Weber on kirjutanud palju olulist ka muusikast ning rõhutanud, et muu hulgas määratleb lääne kultuuri selle ratsionaalsetel alustel põhinev helikunst. Parafraseerides Weberi kuulsat teesi majandusliku edukuse ja protestantliku eetika seosest, võiks siis ka väita, et edukus saadab neid riike, kus on juba sajandite eest omaks võetud protestantlikule koolimudelile iseloomulik üldine muusikaharidus.

Muusika ühiskondlikest rollidest räägime ka meie palju: tõhus osa kultuurimärkidest, mis loovad meie identiteedi või millega me end muule maailmale esitleme, on seotud muusikaga. Ökonomisti seisukohalt peab meie „parima ekspordiartikli“ toetamine aga toimuma pimesi, sest siin pole võimalik kokku arvata majanduslikku mõjusust ja veel vähem usalduskrediiti, mille on Eestile toonud meie maailmakodanikest muusikud, luues ettekujutuse eestlastest kui tüseda ja tuttava kultuuripagasiga võimekast seltskonnast. Laulupidude märgilisust ei hakkaks praegu meenutama, ent mõelgem, milliste kultuurimõjurite tõttu leidus siinkandis pooleteise sajandi eest ligi tuhat noodikirja tundvat talumeest, kes suutsid 1869. aastal paari kuuga ette valmistada esimese laulupeo uskumatult nõudlikud kontserdikavad. Või millist mõttesuurust oli möödunud sajandi alguse eurooplasteks saada soovijatel, kui nad aastaid enne omariikluse sündi rajasid Estonia Seltsi teatrimaja ja kontserdisaali. Sajandiga on meie majanduslikud võimalused määratult kasvanud, aga pärast 1913. aastat polegi Tallinnasse enam ühtki akustilisele muusikale sobivat avalikku kontserdi­saali ehitatud. 1990. aastate lõpuks ehitati valmis küll muusikaakadeemia, kuid seegi ilma hädavajaliku saalita. Nii polegi Tallinnas tänapäeva nõuetele vastavat klassikalise muusika esituspaika. Kui maailma üks tipplavastaja Robert Wilson valis kohta koostööprojektile Arvo Pärdi ja Tõnu Kaljustega, langes valik Noblessneri valukojale, mis sobib suuruselt ja akustiliselt, kuid on oma suurele potentsiaalile vaatamata välja ehitamata ja üpris kohutavas seisus.

Siit väike vihje valimisaastaks: tuleks mõni erakond välja kompleksse plaaniga muusikaelu ja -hariduse edendamiseks (kus oleks ka peaaega 20 aasta eest lubatud muusikaakadeemia saali ehitus), oleks tal loota hulka lisahääli. Tõhus kava peaks meid kiiresti viima maailma viie parima muusikaharidussüsteemiga riigi hulka. Sellest võiks saada ka mootor tulevasele majandusedule, paremale elule aga kindlasti.

1 Vt nt Platon, „Politeia“, 398b–400b.

2 Collins, Anita Marie Bigger, better brains: neuroscience, music education and the preservice early childhood and primary (elementary) generalist teacher. PhD thesis, Melbourne Graduate School of Education, The University of Melbourne 2012, lk 24 – 38.

3 Romine, Ryan D. (2014). From Bassoonist to Nobel Laureate: An Interview with Thomas Südhof . – The Double Reed 36/4, lk 55–58.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming