Muusikast on saanud vesi, mida keerad kraanist …

Mirje Mändla

Vestlusringis helilooja Ülo Krigul, DJ ja R2 saatejuht Raul Saaremets, helilooja Timo Steiner ja lauljatar Iiris Vesik.

Vestlusringis helilooja Ülo Krigul, DJ ja R2 saatejuht Raul Saaremets, helilooja Timo Steiner ja lauljatar Iiris Vesik.

Mirje Mändla

Ülo Krigul: Kas pole mitte nii, et meile teada ajastutel ei ole muusika kunagi varem olnud inimesele niivõrd lähedal ja möödapääsmatu kui praegu. Kui varem tahtsid kuulata, siis pidid minema kontserdile või ostma plaadimängija ja plaadi. Muusika on üha kättesaadavam. Protsess on pöördunud: mitte et kuidas saada muusika kätte, vaid et ei pääse enam muusikast – helid saavad minu kätte. See tekitab teatavat klaustrofoobiat.

Raul Saaremets: Olen olnud melomaan lapsepõlvest peale ja minule on kättesaadav muuskainfo hulk tekitanud lootusetu hingetrauma. Seitsmekümnendatel sai ühte albumit nädalaid kuulatud ja see ei olnud üldse probleem. Läksid plaadimäele, vahetasid teise melomaaniga nädalaks ühe plaadi, nädal aega kuulasid ja salvestasid. Ja rahu oli majas: ei olnud kusagilt uut muusikat juurde võtta. Kui oled ikkagi veerandi oma elust sellise süsteemiga elanud, siis on küll internetivõimalused järsult peale tulnud, kuid inimesed ei ole ära harjunud. Noori vaadates tundub, et neil seda probleemi ei ole, aga kui oled pärit ajast, mil süveneti, siis on see piinav ja väsitav. Muusika aastakokkuvõtteid vaadates näen palju selliseid plaate, mida ma ei tea, aga nupp on kohe juures ja võid kuulama hakata. See paneb minu meelest tõsise paugu. Ometi on mul nälg uue muusika järele veel sees olemas.

Iiris Vesik: Muusikast on saanud nagu vesi, keerad kraanist ja …

Krigul: Kas see, kuivõrd kättesaadav kõik on, peegeldub ka muusikahariduses? Meie oleme pärit ajast, mil laulusõnade mahakirjutamiseks pidi kassetti edasi-tagasi kerima, rääkimata soolode mahakirjutamisest. Praegu vaatad YouTube’ist ja saad ka muusika aeglaseks panna.

Saaremets: Selle mõju on ju popmuusikas näha. Vaata Eesti bände – kui hästi nad mängivad, võrreldes kaheksakümnendatega. Varem pidi mahakirjutamisega nii palju vaeva nägema.

Krigul: Kas pole siiski nii, et kui näed päev otsa soolo kassetilt mahakirjutamisega vaeva, oled seetõttu ka materjalis sügavuti sees? Siin on mingi kvalitatiivne erinevus sellega, kui saad info kergelt YouTube’ist kätte.

Timo Steiner: See on ju mingis mõttes hea, et ettevalmistusega pole vaja nii palju tegelda ja saab süveneda asja endasse. Mõnes mõttes nõuab see inimest, kel on olemas teatav tarbimisvirtuoossus muusikamaailmas ringi liikumiseks, mis teeb ta õnnelikuks.

Saaremets: Mina olen raadiotöös filter, kes musta töö ära teeb ja filtreerib info hulgast head ja olulised asjad välja. Inimesed on sotsiaalsed loomad ja kui robot mingi asja pakub, siis see ei ole ju päris sama kui usaldada allikat.

Steiner: Minu meelest on see läinud mitmetasandiliseks. Ühest küljest on filtrid vajalikud, aga teisest küljest saab ka otse hakata vaatama huvipakkuvaid nähtusi.

Vesik: Väga palju on YouTube’i kanaleid, vaadatakse blogisid. Minu sõbrad on hakanud muusikat kuulama SoundCloud’is viie sekundi kaupa – algusest ja keskelt, et seda läbi filtreerida. Minu meelest ei ole see muusika süvitsi kuulamine. Eelistan muusika juurde minna filtri kaudu, millega mul on varem õnne olnud ja kelle abiga olen leidnud laule, mis mulle väga meeldivad. Ma õpin praegu popmuusika kursusel, eesmärk on saada intelligentseks artistiks. Nii et kui keegi esitab mulle küsimuse, kas ma olen autentne artist, siis õnnestub vähemalt jätta mulje, et olen.

Saaremets: Mul on suur probleem selle popmuusika ja haridusega. Ma saan aru, et muusikalist haridust on vaja klassikalise muusika juures. No sa ei mängi Debussyd, kui sa ei oska mängida. Popmuusikas on minu arvates suurem vabadus. Mind on alati õudselt hirmutanud, kui keegi õpetab popmuusikat või seda õpitakse. On tunne, et tegeldakse millegi väga hirmsaga. Muidugi on hästi, kui räägitakse ajaloost: äkki sa pole viitsinud sellega ise tegelda, tutvud kohustuslikus korras näiteks Elvise karjääriga ja saad teada, et ta laulis teiste lugusid.

Vesik: Meie kursus on keskendatud praktilisele tööle. Teeme lugusid ja peame õppima neid kiiremini tegema, lisaks produktsioon, instrumenditunnid. Popmuusikas tuleb juurde sotsiaalne ja poliitiline element. Põhimõtteliselt on enamik inimesi tulnud sinna eesmärgiga kohata kedagi, kellega koostööd teha, aga muidu on suhteliselt lebod.

Steiner: Siis ei ole hariduses ju midagi muutunud. Puškin käis ka lütseumis ega õppinud midagi. Talle oli olulisem inimesi näha. Me ei ole kuigi kaugele edasi arenenud ja võib-olla haridus tahabki minna valdkondadesse, kuhu tal lõpuni analüüsides tegelikult asja pole.

Krigul: Ilmselt on ka nii, et inimesed mõtlevad haridusest rääkides erinevaid asju. Mulle tundub, et näiteks noodikirja tundmine on mõlemalt poolt kuidagi üle fetišeeritud. Seda kasutatakse argumendina à la „ah need ei tunne nootigi?“ ja teiselt poolt öeldakse jälle pisut vastu­pidise üleolekuga, et „ah, mis nüüd mina – ma ei tunne ju nootigi“. Tegelikult on nii, et paljud popmuusikud, kes väidavad noodikirja mitte tundvat, on siiski muusikakoolis käinud ja näiteks neli aastat klaverit õppinud – seega tunnevad nooti küll. Mina tunnen nooti jällegi üsna pikka aega, aga seda oskust mul ikkagi ei ole, et Debussy etüüd kohe ette mängida.

Steiner: Kus muusika on sel ajal, kui ta ei kõla? Vähemalt noodikirjas on ta olemas. Praegu on muusikat meie ümber nii palju, et õhk on paks, aga õnneks saame ikka hingata. Muusika on inimesele kahjutu valdkond, kui mitte kasutada füüsiliselt kahjulikke äärmuslikke helisid. Mind hämmastab, et selles valdkonnas nii vähe katsetatakse. Muusika loomisel minnakse tihti kindla peale välja. Kuigi muusika ei tunne otseselt mingite vormide järele vajadust. Ütleme laud laguneks koost, kui see ei oleks kindlas vormis. Muusikas saaks vormivabalt mõtiskleda. Ometigi tahab inimene tajuda muusikas mingit vormi.

Vesik: Saab ka vormivabalt kirjutada. Vorm on alguspunkt. Kui teha ükskõik mida, siis on valik liiga lai. Vormi kasutades on olemas kast, kust saab välja.

Saaremets: Ilma vormita muusikat on olemas tohututes kogustes. Küll on huvitav teema, kuidas aru saada, mis on halb ja mis hea. Kuidas hinnata vormitut asja? Ma olen ka müra kuulanud ja vaadanud igasuguseid liste. Minu meelest on väga keeruline mõista, milline müra on hea või milline halb. Väga huvitav oleks, kui müraspetsialistid selgitaksid noise’i stiili.

Steiner: Kuidas me muidu aru saame, kas on hea või halb muusika?

Saaremets: Popmuusika või mingi interpreedi puhul on mõõtmine suhteliselt kerge. See põhineb emotsioonil ja muidugi on huvitav kuulata kõigepealt teostust, siis ülesehitust.

Krigul: Reegleid kõrvale jättes on üldised vormiprintsiibid üsna universaalsed. Need toimivad ikkagi enam-vähem ühtmoodi, kas siis mingi reegli järgimise või eiramisena. Mul tekkis küsimus, kas väga avaralt võttes on muusika põhifunktsioonid üldse kunagi muutunud? Minu meelest on muusikal kaks funktsiooni. Esiteks viia sind kuhugi, kus sa pole varem käinud ja kuhu sa muidu üldse ei pääseks – ja sellele pead ise kaasa aitama, endas midagi maha lõhkuma ja edasi liikuma. Teine funktsioon on pigem tunda ennast hästi turvalises keskkonnas.

Steiner: Kas need välistavad üksteist?

Krigul: Need on ilmselt vastassuunalised liikumised, mis täiendavad teineteist.

Steiner: Need on kaks tavalist ja põhilist jaotust. Muusikas me neid raame ei vaja, me ei kahjusta kedagi, kui midagi muud teeme. Olen sellega nõus, et on valdavalt kaks moodust kuhugi liikumiseks, aga mind hämmastab, et inimkond on sellise jaotuse endale teinud ja seda nii truult järgib.

Saaremets: Ega sa ei arva, et see on inimloomuses?

Steiner: Ma kahtlustan jah. Miks ta muidu sellise valiku teeb?

Ülo Krigul tänamas „Luigelinna“  esmaesitajaid solist Iiris Vesikut ja dirigent Risto Joosti EMPil 2012.

Ülo Krigul tänamas „Luigelinna“ esmaesitajaid solist Iiris Vesikut ja dirigent Risto Joosti EMPil 2012.

Mait Jüriado

Krigul: Mõni nähtus võib tunduda esmapilgul vormitu või segane. Kui tõusta kõrgemale, siis avastame süvenedes sarnased printsiibid või siis nende printsiipide antiprintsiibid, mis teeb ühe ja sama välja.

Vesik: Mulle tundub, et inimloomus otsib mustreid. Popmuusikas töötab universaalne vorm, sest turvalisus on üks inimese kolmest põhivajadusest. Kui vaadata, millest poplaulud räägivad, siis kolm suuremat kategooriat on turvalisus, raha ja soov olla toidetud ning seejärel paljunemine ja vajadus armastuse järele.

Steiner: Natukene kahju on mõelda inimesest kui täiesti paratamatust olendist.

Krigul: Muusikalises vormis taandub ju kõik põhimõtteliselt mudelile: algus, kaar ja kustumine. Ja see omakorda peegeldab helivõnkumise füüsikalist olemust. Ehk siis äkki väikseimat osakest muusikalises vormis?

Steiner: Kaar on turvalisus teises võtmes. Aga eluhoog võiks muusikas peegelduda, ma tahaksin seda muusikas kogeda. Mõne pikema muusikateose lõpus lähevad inimesed üldiselt ärevaks. Minu meelest meenutab teose lõpp neile omaenda eluhoo raugemist, mingisugust lõppemist.

Krigul: Muusikateose üks eesmärke on saada vaikusest, mis on olemas enne teose kõlamist, vaikusesse, mis on pärast.

Vesik: Muusika võiks ikka lõppeda ta-daa – pahh!

Steiner: Kui on lunastus ja selge usk teise maailma, siis on ta-daa. Kui on skepsis, siis ei saa nii lõppeda.

Vesik: Või siis arvad, et on lõppenud, aga see tuleb tagasi.

Krigul: Siis süüdistatake sind kohe kehvalt vormistatud topeltlõpus, kuulaja ootab midagi muud.

Steiner: Gija Kantšeli muusika on selles mõttes väga nauditav, et hakkab esimesest sekundist peale lõpetama.

Krigul: Või ka Valentin Silvestrovi looming on tema enese seletuse järgi üks suur lõppakord …

Steiner: … kust pärismuusika on välja jäänud, on enne ära kirjutatud. Kas võib nii öelda, et inimene on maa peale tulnud selleks, et kohtuda muusikaga? Vahepeal käis jagamine, et 440 Hz ei ole inimesele kõige parem häälestussagedus, vaid see on valitud teistel eesmärkidel. Muusika kaudu näeme ka seda, et inimene on leiutanud sellise maailma, mis ei ole tema füüsilisele olekule omane. Ülemhelireas ei tule moll-kolmkõla väga esile, ometi kasutatakse seda väga veenvalt. Kas see pole kummaline, et inimene läheb vabatahtlikult kontserdisaali istuma, ehkki see pole tema vereringele kasulik, seal mängitakse vales häälestussageduses ja moll-helistikus muusikat? Ometi tullakse sealt õnnelikuna välja, kuigi füüsiliste parameetrite kohaselt ei tohiks seda üldse juhtuda.

Krigul: Muusika erilisus on see, et ta on füüsikalise ja vaimse maailma vahepeal, muundur.

Steiner: Ta seob need kaks kokku …

Krigul: … ja liiklus käib seal mõlemas suunas.

Steiner: See on üks kommunikatsiooniväli.

Saaremets: Mis asi on üldse vaimne maailm?

Steiner: See, kuhu sa ennast mõelda suudad.

Krigul: Füüsikaline maailm on suhteliselt konkreetne, on võnked. Printsiibina on ta sama, ükskõik mis muusikastiiliga on tegu, füüsika kaudu saab muusika inimkõrvale kuuldavaks.

Saaremets: Seda on huvitav vaadata, kuidas inimesed ööklubides madalsagedustele reageerivad. Kui võtan ööklubis madalad sagedused ära, siis liikumine vaibub, muusika jääb samaks, sama meloodia, kõik kestab, aga inimesed liiguvad vähem. Hoiad pikemalt ära ja nad jäävad seisma. Paned madalad sagedused tagasi ja nad alustavad rõõmuga liikumist.

Vesik: Ma käisin Flying Lotuse kontserdil ja sain närvivapustuse. Need madalsagedused lõid mind kogu aeg, valge strobo paistis otse silma, visuaalid olid aga hästi ilusad. Ma ei suutnud seal olla ja hakkasin nutma, mõtlesin, et elu on halb, ja sain aru, miks inimesed teevad enesetapu.

Saaremets: Ma nägin teda New Yorgis ja mulle väga meeldis.

Steiner: Ma mõtlengi, et on palju inimesi, kes jätavad enesetapu tegemata sellepärast, et juhtimine võetakse nende käest ära.

Krigul: Muusikaterapeudid on mulle rääkinud, et agressiivsust ravitakse ka agressiivse muusikaga, selline homö­opaatiline põhimõte.

Steiner: Mõnes mõttes on see samamoodi kõikides kunstivaldkondades, et peab olema mingisugune läbiv idee. Ma tahan kohtuda ideega, et heli loomisel saab nähtavaks inimese idee.

Krigul: Mina muusika kirjutajana olen teatud hetkel loobunud ootusest, et ainult see idee, mille ma sinna sisse olen pannud, kuulaja jaoks ka välja tuleks. Parem oleks, kui midagi muud tuleks välja.

Steiner: Sina annad ühe osa ja inimesed annavad oma osa juurde, aga tunnetad ära, kui tabad otsuste kogumit.

Saaremets: Ma loen väga tihti albumite arvustusi, plaadifirmade tehtud plaadi sündi kajastavaid story’sid ja plaat hakkab mulle meeldima juba enne kuulamist. Tekst on niivõrd fantastiline – see on mingis mõttes nii nagu nüüdis­kunstiga.

Steiner: See võib mõjutada vastuvõttu küll.

Saaremets: Sa ei pea näitusele minema ega teost nägema, tihti seda ei olegi.

Steiner: Vaimselt rikas inimene ei peagi kuskile minema. Muusikas ongi ju tore see, et seal saab lingua’st vabalt tegutseda. See on ju ka väga tore, et on seda sorti muusikat, mis tõmbab enda juurde mingeid muid nähtusi, ka religioosseid kogemusi või muid selliseid asju.

Krigul: Vahel on puhas muusikaline idee niivõrd selge, et ma miskipärast ei saa seda otse välja öelda, ma pean just nimelt selle kuskile nagu ära peitma. Mul on isegi natukene hirm, et otse väljaütlemine on liiga kange kraam.

Saaremets: Millal te viimati kogesite huvitavat muusikalist ideed?

Steiner: Huvitaval kombel ma isegi ei saa niimoodi lahterdada. Ma kuulan ju muusikat kogu aeg enda kontekstis, on ju helilooming minugi ala. Ma kuulan, et kas ma oleksin selle peale tulnud. Või mõtlen, kui mul oleks selline algkomponent, pigem sellisel tasandil. Huvitav-ebahuvitav, hea-halb, lõbus-või mitte – see ei olegi raamistik, kuhu ma muusika kogemise asetan.

Krigul: Üleüldiselt, kas oled looja või mitte, muusika asetub igaühe enda konteksti: mõju ja huvitavus tekib koosmõjus sellega, kuidas sa selle vastu võtad ja mis olekus oled. Ma olen kindel, et üks ja seesama muusika võib mõjuda erinevalt, olenevalt sellest, millises meeleolekus vastuvõtja parajasti on.

Vesik: Muusika valdkond on mõjutatud teistest valdkondadest, näiteks tehnoloogiast. Mulle tundub viimasel ajal, et popmuusikasse tuleb tekstuuri juurde, sest inimesed saavad kodus muusikat teha ning miksimine on muutunud väga oluliseks. Muusikat on nii palju ja minu meelest on sellest saanud kollaaži valdkond. Kuulamis­põhised kastid mahenevad ja kõik seguneb.

Krigul: Mulle tundub oluline, et need kastid kontsentraatidega säiliksid, et ikka oleks, millest kokku segada.

Steiner: Mina loodan, et satun muusikas sellisele alale, kus on vähe käidud.

Saaremets: Aga kas sul häirekell tööle ei hakka, et siin võib midagi varem tehtut olla?

Steiner: Siis saad seda ideed meisterlikult rakendada.

Saaremets: Tsiteerimine on seega protsessi sisse kirjutatud.

Krigul: Kunagi oli muusika kasutuses ühisvarana. Keegi ei pannud pahaks, kui võtsid oma ooperi avamänguks mõne teise helilooja ooperi avamängu. Need ajad hakkavad tagasi jõudma.

Steiner: Oleks väga tore, kui kõik loojad panustaksid ühiskatlasse. Võiksin siis näiteks võtta sinu loost katke, mida mul vaja. Kuigi ilmselt oleks vaja välja mõelda tasustamise süsteem, et hiljem pretensioone ei oleks.

Saaremets: Kas muusika on otsa saanud? Kui ma popmuusikat vaatan, siis rock-muusika on ammu otsas, siin on juba aastakümneid null uut ideed. Käib üks taastootmine ja kõik töötab ja kõik on fine, aga uusi ideid ei ole. Viimase kahekümne aasta jooksul on tekkinud uusi stiile, lähenemisi, mida varem pole olnud. Huvitav, kuidas see teie valdkonnas on? Mina kuulan klassikalisest muusikast ainult nüüdismuusikat, mitte küll kõige uuemat – Iannis Xenakist, Olivier Messiaeni. Tihti on mul tunne, et olen selles valdkonnas võhik, et kas ma saan täpselt aru, mida ma kuulan, ja kas ma saan seda mõõta hea-halva ja uue-mitteuue idee tasandil.

Krigul: Uued ideed, areng on alati saanud toitu mingist informatsioonist, millele varem ei ole justkui olnud ligipääsu. See on küll olemas, aga mitte meie teadvuses. Kindlasti on praegu kusagil informatsioon, millest inimesed ei ole teadlikud.

Steiner: Kui kinodes on prillid, mis filmivaatajale ette pannakse, äkki siis muusikas on erilised klapid?

Saaremets: See ei ole iseenesest mingi uuendus, kui vaatad 3Dga sedasama asja, mida oled kogu aeg vaadanud – lihtsalt pilt on teine, aga sisuliselt näed sama ideed.

Krigul: Siin me jõuamegi selleni, et muusika olemus ei ole muutunud. Muutuvad väljenduslaadid või väljundid, vormid. Kas rock-muusika on kunagi üldse uus olnud?

Saaremets: Kuidas ta ei ole, jumal küll! Rock-muusikas on toimunud revolutsioone.

Krigul: Millal viimati?

Saaremets: Viimati oli rock-muusikas tõeliselt huvitav punki ajal seitsmekümnendate keskelt kuni kaheksakümnendate postpunkini, new wave – see oli väga huvitav, midagi sellist polnud varem olnud.

Krigul: Punk oli pigem tagasipöördumine lihtsamate vahendite juurde. Üks asi, et see oli huvitav, aga kas ka midagi kardinaalselt uut?

Saaremets: No peaaegu tegelikult ei olnud jah, aga siiski oli.

Krigul: Oli nii huvitav, et tundus uus?

Saaremets: Aga siiski oli. Kui ikkagi tekkisid 3D-prillid, tekkisid süntesaatorid.

Krigul: Aga see on pigem tehnoloogiline uuendus. XX sajandil lisandus ka sümfooniaorkestrile lõputu löökpillide arsenal ja võeti kasutusele pillimänguvõtted, mida varem ei kasutatud.

Saaremets: Aga hakati ilma vormita rock’i näiteks tegema. Klassikalist loo ülesehitust ei olnud olemas.

Krigul: Nojah, aga seda tegi ka näiteks Cream kuuekümnendatel. Ma tahan öelda, et kõik taandub seal blues’ini, selle põhivormini.

Saaremets: Olen nõus, siis tuli Kraft­werk, kes lülitas blues’i täiesti välja. Uus oli see, et muusikat hakkasid tegema inimesed, kes klassikalist muusikat teha ei osanud. Ja Cream oli küll sama ideega, aga ütleme näiteks Throbbing Gristle tegi ometi midagi enneolematut ja siiamaani, kui progressiivsemad ajakirjad, näiteks FACT, valivad kümnendi albumit, siis on ta alati seal valitud üheks XX sajandi olulisemaks albumiks. See oli täielik uuendus, sellist asja varem polnud.

Krigul: Uuendus seisnes selles, et oli seltskond inimesi, keda peeti muusikuteks – muusikat tegid need, kes muusikud ei olnud?

Saaremets: Haritud muusik ei suuda midagi sellist toota, luua – see on võimatu.

Steiner: Kas on veel kuskil inimesi, keda muusika juurde tuua, kes saaksid ka luua?

Saaremets: Mina siiski pooldaks seda, et oleks vähem muusikat ja vähem loomist.

Krigul: Tahaksin sinu mõtet täiendada sellega, et kuivõrd üksikisiku võimuses otseselt ei ole üleüldist loomist vähendada, siis mida on võimalik teha, on see, et teadvustatumalt valida. Muusika algab vaikusest, mille me suudame enda jaoks leida. See on igaühe n-ö isiklik vastutus muusika ees.

Steiner: Kõigepealt loome enda väljalülitamise süsteemi, siis ei häiri muu muusika. Aga võime maailma muusikale läheneda ka täiesti süstemaatiliselt, näiteks kuulan 1970. aastate hollandi heliloojaid – ja siis ei sega meid üldse mitte miski.

Krigul: See on spetsialiseerumise või laiahaardelisuse teema. Milline on tänapäeva kuulaja? Kas on muusika pealtnäha kättesaadavus ja kuulaja pealiskaudsus selle defineerinud või on siin võimalik haarata uut, mingit holistlikku kvaliteeti, ollakse võimeline kogema palju erinevat ja seeläbi mingeid universaalseid nähtusi?

Saaremets: Mina arvan küll, et muusika ei suuda enam maailma muuta. Kui mõelda John Lennoni peale, siis tema eesmärk oli ikkagi muuta maailm paremaks paigaks, ta võitles. Praegu me popmuusikas enam revolutsionääre ei näe. Tõenäoliselt neid ei olegi, sellepärast et muusika on nii teisejärguline.

Krigul: Põhimõtteliselt on ka popmuusikast saanud selline interpreteeriv kunst, kus võetakse mingisugune stiil või elemendid ja pannakse kokku.

Steiner: Sellest on saanud lugu, mis ennast elegantselt esitab.

Krigul: Mulle tundub tõesti, et muusikahuvi on suurem kui mõni aeg tagasi. Uus võib olla ka see, mille ise avastad, näiteks seitsmekümnendate punk või hollandi heliloojad.

Steiner: Eesmärk võiks olla teha avastusi üksikisiku tasandil.

Krigul: See teeb suurim vastutaja sinust endast – pead ise hea seisma. Ei ole raadioonu, kes ütleb ette, mida kuulata. Pead ise otsustama, kas kuulad XVII sajandi hollandi heliloojate loomingut või 1970ndate lõpu punki. Sest mõlemad on käepärast võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming