Muusika kui tuleviku ja mineviku vahendaja

Aleksandra Dolgopolova

Tallinna ülikool võõrustas 28. V – 3. VI Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Ühingu (International Association of Philosophy and Literature) 36. aastakonverentsi, mille teemaks oli „Tuleviku arheoloogia” („Archeologies of the Future: Tracing Memories, Imagining Spaces”). Korraldajate eesmärk oli peale filosoofia- ja kirjandushuviliste uurijate ühendamise põimida programmi ka erinevaid kunstivaldkondi. Väga orgaaniliselt paigutus sellesse visiooni Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli seminar „Muusika kui tuleviku ja mineviku vahendaja” („Music as the Mediator between Past and Future”), millest tuleb järgnevalt põhjalikumalt juttu. Seminari teema haakus sujuvalt konverentsi raampealkirjaga, laias laastus valgustas mineviku ja kultuuripärandi teemat Veljo Tormise loomingule ja regilaulule pühendatud erisessioon, tulevikku esindas sümboolselt nüüdishelilooja Erkki-Sven Tüüri plenaaresinemine. Tormise plokk koosnes neljast ettekandest. Ootuspärast muusikakesksust mitmekesistas keeleteadlase Riho Grünthali (Helsingi ülikool) ettekanne soome-ugri keeltest kui muusikalisest maastikust. Tormise ülimalt lugupidav suhtumine teksti ja keelenüanssidesse on üldteada ning isegi põgus pilk keeleteadusse kinnitas, et regilaul saab oma kuju nii kultuuriliselt kui ka lingvistiliselt baasilt. Grünthal demonstreeris mitme näite abil, et soomeugri keelte erinev rütmiline struktuur tingib eripalgelise muusikalise väljenduse. Äärmiselt tundliku keelekäsitlusega Tormise koorimuusika on hea näide illustreerima keele ja muusika struktuuride seost.

Eesti muusika- ja teatriakadeemia juhtivaid uurijaid Urve Lippus pidas ettekande trummi sümboolikast Tormise muusikas, eeskujulikuks näiteks loomulikult „Raua needmine” (1972) ja seal esmakordselt kasutatud suur šamaanitrumm. Lippus põimis omavahel mitmeid laiemaid teemasid nagu tagasitulek oma juurte juurde, eksotism, muusika kui kultuurilise identiteedi rajaja ja dirigent kui rituaalijuht. Šamaanitrumm on paratamatult laetud suure hulga šamanistlike kultuuride olemusega kaasnevate tähendustega, mille analüüs Tormise muusikas osutus äärmiselt põnevaks ja mitmetahuliseks.

Seminari teine väliskülaline Mimi S. Daitz (New York) jätkas mõtteliselt Lippuse ettekannet, keskendudes „Raua needmise” retseptsioonile läänes. Tormis peab äärmiselt tähtsaks, et nii publik kui ka esitajad saaksid tekstist aru, ometigi ootas „Raua needmist”, vaatamata tõlke puudumisele, algusest peale ka mitteeestlaste eksalteeritult vaimustatud vastuvõtt. Daitz käsitles seda vasturääkivust pigem esitaja või kuulaja seisukohalt, arutledes üldisemalt teksti mõistmise küsimuse üle. Professor Jaan Ross (EMTA) jätkas Tormise teoste retseptsiooni teemat, keskendudes Eesti heliloojate liidu 1960. aastate töökoosolekute protokollidele ja Tormise muusika „rahvusliku minimalismi” kontseptsioonile. Seminaril viibis ka Veljo Tormis ise, kes oli valmis vastama küsimustele.

Peab kahetsusega tunnistama, et Tormise sessiooni kuulajaskond ei olnud arvukas ja piirdus enamasti kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli liikmetega, sest paralleelselt pidas oma ettekannet konverentsi üks peaesinejaid, prantsuse mõjukamaid filosoofe Jacques Rancière.

Seminari teisel poolel keskenduti nüüdismuusikale, konverentsi peakülalise Erkki-Sven Tüüriga vestles Kerri Kotta (EMTA). Muusikateadlase ja helilooja dialoogi vormis toimus teose „Flamma” („Tuleleek”; 2011) lühianalüüs, mis valgustas Tüüri kompositsioonimeetodi mitmeid aspekte. Juttu oli teoste ajakihtidest, mineviku arhetüüpidest, muusikaliste kujundite evolutsioonist ja kultuurimälu kajastamisest muusika kaudu. Selle sessiooni väga hinnaliseks osaks olid muidugi Tüüri kommentaarid oma teoste ja loomisprotsessi kohta. Need aitasid paigutada ka iseenesest huvitavad muusikaanalüüsi tulemused laiemasse konteksti ja seostada need muusika endaga.

Seminari raames toimus sessioonide-eelsel õhtul, 1. juunil Metodisti kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert, kus Daniel Reussi juhtimisel esitati Tüüri, Tormise, Grigorjeva, Saare ja Kreegi kooriteoseid. Kui tuletada meelde, et Tormise menuk „Raua needmine” on kirjutatud 1972. aastal just EFK jaoks ja üleüldse on eesti heliloojate loomingul koori repertuaaris eriline koht, siis oli esitajate valik lihtsalt suurepärane. Kontserdi publiku moodustasid peamiselt konverentsi külalised ja kui hinnata aplausi järgi, siis jõudis nii Galina Grigorjeva „Elu öö” („Nox vitae”) kui Veljo Tormise „Jaanilaulude” sõnum neile väga hästi pärale. Grigorjeva kolmest osast koosneva minitsükli esitas EFK ka selle hooaja alguses ja tundus, et nüüdseks kontserdiks on teos juba päris omaks võetud. Selle mikropolüfooniline faktuur kõlas soojalt ja amorfselt, voolavad kooskõlavärelused anti edasi tundlikult ja peenelt. Ainuke märkus tekkis seoses kulminatsioonidega: tundus, et tiheda faktuuriga haripunktides jäi koori jõust lihtsalt puudu, mistõttu kulminatsioonid kõlasid killustunult. Kreegi „Taaveti laule” esitas enamik koorilauljatest peast ning need jätsid sundimatu, kuid mitte automaatse esituse mulje.

Kontsert andis ilusa impulsi järgmise päeva eesti seminarile ning tutvustas meie heliloomingut ka külalistele. Kokkuvõtteks võib öelda, et seminariga sai teoks konverentsi eesmärk viia kokku kultuuriuurijaid ja -tegijaid, ühtlasi anti publikule võimalus tutvuda lähemalt eesti muusikaga nii akadeemiliste ettekannete, elava esituse kui ka heliloojatega kohtumise vormis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming