Milleks meile ooper? Milleks meile „Aida“?

KRISTEL PAPPEL

Giuseppe Verdi ooper „Aida“. Dirigent Vello Pähn, lavastaja Tobias Kratzer, kunstnik Rainer Sellmaier, valgustuskunstnik Priidu Adlas, koormeister Elmo Tiisvald. Osades Heli Veskus (Aisa), Monika-Evelin Liiv (Amneris), George Oniani (Radamès). Esietendus rahvusooperis Estonia 22. I.

Estonia lavastuses surutakse palmioksad Aidale (Heli Veskus) jõuga kätte  ja teda sunnitakse Amnerist  (Monika-Evelin Liiv, pildil vasakul) ümmardama.

Estonia lavastuses surutakse palmioksad Aidale (Heli Veskus) jõuga kätte ja teda sunnitakse Amnerist (Monika-Evelin Liiv, pildil vasakul) ümmardama.

Harri Rospu

Uusim „Aida“ lavastus, mida enne Estonia esietendust sai lähipiirkonnas näha, on valminud eelmise aasta sügisel Berliini Deutsche Operis. Seni pigem ebaõnnestunud ooperilavastustega silma paistnud noorema põlve lavastaja Benedikt von Peter (suvest Luzerni teatri intendant) on lahendanud teose nii, et Radamès on elukauge idamaadest unistaja, Amneris tema majapidajanna ja Aida Radamèsi fantaasianaine, keda pole tegelikult olemas. Nemad ongi need kolm tegelast, kes paiknevad Deutsche Operi avaral laval (ja orkester nende taga), ülejäänud osatäitjad on paigutatud vaatesaali. Ehk, nagu on maininud üks arvustaja, kui seni oli „Aida“ enamasti seismisooper kaheksale tegelasele, siis nüüd kõigest kolmele. Kuivõrd palju teos sellega on võitnud, jäigi arusaamatuks, sest kaotused olid palju suuremad.

Peab kohe tunnistama, et kuulsa Deutsche Operiga võrreldes on Estonia lavastus (Tobias Kratzer) palju selgem, põhjendatum, väljatöötatum ja veenvam. On lühinägelik arvata, et Euroopa ooperikeskustega võrreldes provintsis olles võime ajada oma alalhoidlikku rida ja mitte küsida, millises suhtes on meie tegemised metropolidega, liiatigi on keskuse-ääremaa piir XXI sajandi digiajastul niikuinii nihkunud. Mõnigi väiksem teater tegutseb sisukamalt kui rahvusvaheliselt tuntud Melpomene kojad. Me kuulume tahes-tahtmata suurde ooperivõrgustikku ning tähtis on teha valik, mis on aktuaalsetes või juba traditsiooniks saanud teatrivahendites kasutamisväärne ja millised on need klišeed, mida ei ole mõistlik korrata.

Niisiis ei tähenda rahvusvahelises võrgustikus olemine üksnes kõrgetasemelist muusikalist teostust ja solistide ringlemist, vaid tänapäeva ooperidiskursuse tundmist ehk seda, milline on meie mõtteviis ooperiga seoses, milliseid küsimusi ooperit lavastades ja ette kandes esitame, mille üle ja kuidas arutame.

Tänapäevasesse ooperidiskursusesse sobib Kratzeri lavastatud „Aida“ hästi (kunstnik Rainer Sellmaier). Kratzeri-Sellmaieri kauge lähtepunktina saab vaadelda kahte murrangulist „Aida“ lavastust, mis mõjutasid kogu Verdi-interpretatsiooni: Hans Neuenfelsi oma Maini-äärses Frankfurdis (1981) ja Peter Konwitschny töö Grazis (1994). Viimasele oli „Aida“ nagu Ibseni või Strindbergi draama – kui pompoosne garnituur ära võtta. Kuulsat „Võidumarssi“ oli ainult kuulda, mitte näha, see oli perekonna­draama taust. Elevant oli laval, aga plüüsist mänguasjana.

Irooniline mäng klišeedega

Elevanti näeme ka Estonia „Aidas“ – projektsioonina läbipaistval vahe-eesriidel, saatmas Radamèsi unistust aust ja kuulsusest sõjaväljal. Kui Radamèsi sõjavaimustus asendub hiljem traumaatiliste piltide ja mälestustega, on ka tema Gloria-elevant surnud. „Kohustuslikud“ Egiptuse püramiidid ja palmid on ka olemas, nimelt Radamèsi toa seinal rippuval odaval pildil. Paljudes mineviku lavastustes on etiooplannast orjatari Aida ülesandeks olnud lehvitada palmiokstega tuult vaarao tütrele Amnerisele. Estonia lavastuses surutakse palmi­oksad Aidale jõuga kätte ja teda sunnitakse Amnerist ümmardama. Kratzer mängib XIX sajandi grand opéra ja eriti „Aida“ lavastustraditsiooni Egiptuse-klišeedega, näidates neid nihestatult – need on iroonilises võtmes tsitaadid.

Omaette probleem on tänapäeval „Aidat“ lavastades juba nimetatud „Võidumarss“ ja balletistseen. Kas balletimuusika ära jätta, nagu sageli tehakse, või anda sellele kindel tähendus? Kratzeri lavastuses korraldab piduseltskond enda lõbustamiseks maskeraadi, rõivastudes egiptusepäraselt. Eesotsas vaarao, ülempreester Ramfise ja Amnerisega vaadatakse marssi televiisorist, reageerides vaimustuse või põlgusega, olenevalt pildist (publik küll seda ei näe). Sõda on olnud sellele seltskonnale meelelahutus, mis läheneb nüüd võiduka väejuhi Radamèsi sisenedes kulminatsioonile. Radamès saabub aga muserdatud sõjapealikuna.

Vägivald ja fanatism

Kratzeri lavastust läbib punase niidina vägivalla ja fanatismi kriitika. Ta rõhutab Aida orjastaatust, näitab tema jõhkrat alandamist ja jätab õige vähe võimalusi Aida eneseuhkuse väljatoomiseks (Aida on Etioopia printsess).

Fanaatiline sõja järele janunemine, oma jõu demonstreerimine kõlab „Aida“ võimsates koorides. Koor oli paigutatud vaatesaali loožidesse, ainult peopildis on osa kooriliikmeid laval. Koor laulis täpselt ja karakteerselt (koormeister Elmo Tiisvald) ning reageeris toimuvale aktiivselt. On selge, et lavastusele oleksid kasuks tulnud suurem lava ja suurem koor, et tegelaskonda esitavaid koorigruppe visuaalselt rohkem eristada ja neid laval näidata.

Oma läbiv liin on antud ülempreester Ramfise rollile, millest on kohati saanud antiklerikaalne karikatuur. Lavastaja on lähtunud sellest, et Verdi oli kavatsenud enne „Aida“ loomist kirjutada ooperi „Tartuffe“ (libreto Molière’i järgi), aga siiski loobus sellest. Verdi ise on osutanud Ramfise ja katoliku kiriku Suur­inkvisiitori („Don Carlos“) rolli seostele ning lavastaja on arendanud seda mõtet edasi. Nii jagab Ramfis religioosse riitusena armulauda enne Radamèsi lahingusse minekut. (Armulauakarikast joovad pärast Amneris ja kuninganna salamisi veini.) Oma võimupositsiooni kasutades ahistab Ramfis Aidat seksuaalselt. Aidat mõnitatakse ka võidu­pidustuste ajal, määritakse ta nägu musta värviga (mudaga?), nagu hiljem tehakse ta isa Amonasroga, Etioopia kuningaga – viha ja vägivald võõra vastu.

Peostseeni lõpul hakkab konditsioneerist nirisema liiva, ja järjest rohkem kogu ruumis. Liiva pealetung on siin loojaku märk: ilma tõeliste väärtusteta ühiskond käib alla.

Kõrb toas

Esimest korda nägime liiva pudenemas haavatud ja piinatud saadiku rõivailt, kui too tõi teate etiooplaste sissetungist. Liiv on see hiilguseta reaalsus, mis sõjapidajaid ees ootab. Liiv tähistab ühtlasi ka Niiluse kaldaid, kus Aida oma isa pealekäimisel Radamèsilt põgenemistee välja meelitab. Väga ilus moment on lavastuse esimeses pooles Aida aaria lõpp, kui Aida on jäänud üksi lavale ja niristab sõrmede vahelt liiva („pietà, pietà del mio soffrir“).

Kogu ooperi tegevuse on lavastaja ja kunstnik surunud (hotelli)tuppa, taotledes maksimaalset kontsentratsiooni loole ja tegelastele. Nagu Kratzer on maininud (vt Muusika 2016, nr 1), on lavastuse esimene pool olustikulis-realistlikus võtmes – seda võiks nimetada ka omamoodi neorealismiks –, pärast vaheaega on lähenemisviis aga abstraktsem. Ooperi lõpul ei ole lavastaja siiski vastu pidanud ja on andnud järele neorealistlikule detailiarmastusele: Aida õhutusel neelavad nad Radamèsiga peotäie tablette ja Aida kindlustab nii igaveseks Radamèsi kuulumise talle, mitte viimasel hetkel hotellituppa sisse murdvale Amnerisele. Tundub, et abstraktsem lahendus oleks siin olnud suurema mõjuga.

Samuti näis kogu tegevustiku surumine hotellitoa raamidesse Estonia teatri niigi ahtal laval lugu pigem pisendavat. Sellest raamist väljus ainult Amneris, kui ta elas eeslaval kaasa kohtupidamisele Radamèsi üle, ja see andis Amnerise dramaatilisele monoloogile hoopis suurema mõõtme ja kaalu.

Laulja on keskpunktis

Tänapäeval on järjest haruldasemad ooperilavastajad, kes valdavad oma ala, suudavad teha oma ideed arusaadavaks laulja kaudu. Kratzer on oma põlvkonnas üks vähestest, kelle puhul ühendub idee- ja fantaasiarikkus oskusega töötada lauljaga ning see on ka „Aida“ lavastuse üks suuremaid väärtusi, mis on ooperitruppi ühtlasi väga palju edasi arendanud. Ta on aidanud leida lauljal tema ja rolli individuaalsusele vastava lähenemisviisi ja emotsionaalse ning füüsilise väljenduse. Mulle on arusaamatu, et leidub ooperi­arvustajaid, kes selliseid fundamentaalseid asju ei märka.

Kogu režii on läbi mõeldud ja selge, omas tõlgenduslaadis põhjendatud. (See, kas seesugune tõlgenduslaad kõigile meeldib, on iseasi.) Lauljad tegutsevad laval psühholoogiliselt ja muusikaliselt motiveeritult ning tühje, lavalise kohaloluta hetki esietendusel ma peaaegu ei kogenud, mis on meie oludes suur saavutus. (Positiivse võrdlusena võib teatri praegusest repertuaarist tuua esile veel „Fausti“ ja „Cardillaci“.) Tuleb tunnustada lauljate vastuvõtlikkust ja professionaalsust. Näis, et lavastajal on õnnestunud liita trupp üheks mõtlevaks ja tunnetavaks koosluseks. Lavastaja tahtel on jäänud siiski hõredaks juba kirjeldatud „Võidumarsi“ jälgimine ja nn tantsustseen, kus vahepeal kadus pinge.

Rahvusooperi trupp ja külalised esinesid väga heal ühtlasel tasemel, ka kõrvalosad (Ramfisena Denis Sedov Iisraelist, saadikuna Mart Madiste, Egiptuse kuningana Mart Laur, kuningannana / originaalis preestrinnana Olga Zaitseva) olid meeldejäävad ja veenvad, nagu on kiitvalt märkinud ka välis­kriitikud.

Suurepärase nüansseeritud rolli lõi Aidana Heli Veskus, võludes lihtsuse ja suure väljendusskaalaga nii laval kui ka vokaalis. Nauditav oli nüansitäpne suhtlemine teiste tegelastega. Kõige suurema sisulise arengu teeb selle lavastuse tegelaskujudest läbi Amneris. Seda Monika-Evelin Liiv ka mõjuvalt näitas: ülbest ja raevukast õukonnahellikust saab kaastundlik, eneseohverduseks valmis naine. Võimas oli tema monoloog (Radamèsi kohtustseenile reageerimine), kus Amneris oli kui antiiktragöödia kangelanna. Liivi sügav kandev hääl on küpsenud Amnerise laulmiseni ja sellest saab kindlasti üks ta hiilgerolle. Gruusia tenor George Oniani laulis Radamèst säravalt ja hingestatult, aga liiga üheplaaniliselt. Jassi Zahharov esines Amonasro rollis talle omase intensiivsuse ja karakteritäpsusega, vältides ooperilikku teatraalsust.

Etenduse muusikaline tervik (dirigent Vello Pähn) oli jõuline ja haarav. Väga hästi õnnestusid esietendusel ansamblid, kogu muusikaline ettevalmistustöö oli kõrgetasemeline. Orkestris paistsid silma kõik pillirühmad, kõlas oli nii pehmust ja lüürikat kui ka mastaapsust ja pinevust.

Ooperilavastuse substantsist

„Aida“ lavastus toob esile selle külje, mis on Estonias olnud seni küllaltki nõrk: ooper ei ole ainult ilulemine, meeldiv õhtu veetmise paik, vaid et ooperil on midagi öelda tänapäeva kohta. „Aidat“ jälgides ei saa vajuda kauni muusika ja enam-vähem sisu tundmise mõnusasse sängi, vaid peab ennast pingutama, teksti jälgima, mõtlema, miks on üks või teine tegelane, üks või teine stseen just sel viisil lahendatud. „Aida“ on ajakohane ilma plakatliku aktualiseerimiseta, ilma neonatside ja islamita. Ooper sunnib meid arutlema, esitama endale küsimusi, millele ei ole tõenäoliselt ühest vastust.

Seetõttu mõjus „Aida“ esietendus meie ooperiväljal nagu pommiplahvatus. Tehes Giuseppe Verdi suurooperist kammertüki, on tõlgendanud Kratzer seda saksa ühiskonnakriitilise lavastajana meil varem nähtust täiesti teistmoodi. Ta on andnud kuulsale teosele uusi ja senisest kardinaalselt erinevaid tähendusi, pildunud nagu külluse­sarvest alltekste ja iroonilisi kujundeid ning loonud kokkuvõttes meie silme ees brutaalse pildi meie kaasajast, meeldigu see meile või mitte. See, et sellisesse lavastuskontseptsiooni kuulub ka paaris kohas sisse tulnud labasuse tasand, on ilmselt paratamatu. On stseene, mis on küsitavad või ei kanna välja. Selle kõrval on aga tõeline saavutus lavastaja töö lauljatega, nende rollijoonise täpne paikapanek, mis erineb suuresti akadeemilisest maneerist, millega oleme kahjuks liiga sageli ooperiteatris kokku puutunud. Kokkuvõttes on „Aida“ kogemus kuldaväärt ja õpetlik nii teatrile kui ka publikule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar