Meie laulumaailm ja utoopiasse kalduvad uitmõtted

Tiiu Levald

Ooperi- ja operetikontsert 23. IX Mustpeade majas ja muusikapäeva galakontsert 3. X Estonia kontserdisaalis. Selle artikli pealkiri sai inspiratsiooni Jaak Tombergi eelmise Sirbi artiklist „Teostamatuse printsiibist ja teatriutoopiast”, kust leidsin muu hulgas sellised mõttekillud: „Utoopia tähistas oma sisseõnnistamishetkel, Thomas Moruse ajal, head mitte-kohta, midagi paremat, mida pole olemas.[---] Praeguses tavakasutuses tähendab utoopia valdavalt totalitaarset laadi parenduspüüu ohtlikult võimalikku lõppsihti.” Vist alati saab selle „võimaliku lõppsihi” olemusele mõttevahetuses läheneda väga erinevast vaatevinklist, sõltuvalt väitleja positsioonist ja ka võimust. Mind huvitab juba pikemat aega meie lauljate väljund – siinne lõppsiht, võimalused omal maal. Lähiajal on olnud kaks väga eripalgelist, ent tõstatatud teema kontekstis info- ja emotsioonirohket õhtut, mõlemad täidetud kõrge vokaalkunstiga ning esimesel juhul veel millegagi, mille kaalukust laulja arenguteel pole võimalik mõõta ei muu, kui südame, mõistuse ja kõrvade ning muidugi tulemusega. Jutt tuleb ooperi- ja operetigalakontserdist, millega tähistati pianist Piia Paemurru esimest juubelit ja galakontserdist, millega RO Estonia tähistas rahvusvahelist muusikapäeva, dirigendiks Vello Pähn, tänavusest sügisest teatri kunstiline juht ja peadirigent.

Kontsertidest esimesel kõlas 21 ooperi- ja operetikatket. Kuulsime Estonia ajalukku väga märgilise jälje jätnud Margarita Voitest, Teo Maistet ja Mati Palmi. Järgmist generatsiooni esindasid Hans Miilberg, Mati Kõrts, Pille Lill, Margit Saulep ja Valentina Taluma. Siis viimaste kümnendite üllatus bass Koit Soasepp, kellest kuldses keskeas vaid kaheaastase õpingu tulemusel Jaakko Ryhäse lauluklassis on nüüdseks saanud Soome RO väga hõivatud solist, ning endale nii kodumaal kui väljaspool nime teinud Helen Lokuta, Juuli Lill, Teele Jõks, Angelika Mikk, Janne Ševtšenko, Aare Saal, Priit Volmer, René Soom, Andres Köster ja Urmas Põldma. Lisaks veel kaks lüürilist sopranit: Pirjo Püvi Vanemuisest ja Geraldine Casanova-Kuusik Pariisist ning üllatuskülalisena Maria Listra Londonist. Kui sellele nii mitmepalgelise individuaalsusega kunstnike loetelule lisaks ka need nimed, kes õpingute jooksul kooslusest Piia Paemurruga osa on saanud ja saavad ka praegu, siis jääks leheruum napiks.

Vaid asjasse pühendatud teavad, milline on pianisti osatähtsus ühe laulja arenguteel. Ei hakka taas tsiteerima Gerald Moore’i, tunnustatuimat ja ihaldusväärseimat lauljate partnerit maailma kontserdilavadel, kuid ei väsi kordamast tema põhikreedot: laulupedagoogi kõrval on laulja muusikuks, interpreediks saamise pikal arengurajal kindlasti vähemalt 50protsendiline osakaal pianistil. Tema on noore laulja teel suure muusika juurde teejuht, dirigent ja sageli ka psühholoog. Ja kuna energiast pakatavale ja perfektse tehnilise pagasiga Piia Paemurrule on lisaväärtusena loodus kinkinud fenomenaalse prima vista, tuleb uue muusikalise materjaliga kohtumisel tema sõrmede alt pea alati sisuline, mõtestatud fraas.

Galaõhtu koosnes väga eripalgelistest fragmentidest, aariad, duetid nii ooperitest kui operettidest, ja igale loole andis pianist kohase atmosfäär, stiili, tempo. Positiivne, elujaatav energeetiline väli oli nii selgelt ka kuulajale tajutav ning esinejast õhkus naudingut ja rõõmu sellest koostööst. Paemurru on tegija ja pedagoogilisest aspektist vaadatuna õppuris loovuse ärgitaja.

Ja ei saa mainimata jätta tõsiasja, et kõik laulsid n-ö vabatahtlikkuse alusel – see oli kingitus sünnipäevalapsele! Siit ka viide loo motole: kui kogu kunstitegemine saaks kulgeda utoopilises „heas mitte-kohas” ning raha poleks kunsti mõõtühik, vaid elementaarselt soodsa pinnase tagatis!

Nüüd mõtteid estoonlaste galakontserdist. Kavalehelt sai lugeda AS Liviko nõukogu esimehe Enn Kunila pöördumist, kus ta annab teada, et Eesti kapitalil põhinev 114aastane Liviko on alanud hooajast rahvusooperiteatri suurtoetaja. Teater on saanud endale õla allapanija, seega just sellise soodsa pinnase looja, millest eespool juttu. Tahan siiralt loota, et sellest tõuseb tõhus tulu ka meie hea vokaalse kvaliteediga lauljatele, keda nüüdseks on siinmail vähemalt kolm korda rohkem, kui Estonia praegune solistide ja ka koori koosseis endale lubanud on.

Kontserdi kava oli huvitav, kõrge kvaliteediga, lausa põnev. Kui sageli on sellistel kontserdilavale toodud esitustel probleemiks orkestri ja solistide dünaamiline tasakaal, siis sel õhtul see mure puudus. Dirigent juhtis dünaamikamängu oskuslikult ja maitseka fraasitunnetusega, mis välistas solisti „katmise”. Ja ei saa taas toonitamata jätta, kuivõrd hästi kõlab Estonia orkester! Keelpillide tämbriühtsus ja puhkpillide intonatsioonitäpsus ning tooni sära tagasid meeldiva koosluse, millele lisandus teatri spetsiifikast tulenev solisti jälgimise ja tunnetamise oskus.

Suurele auditooriumile tegid kontserdi põnevaks solistid. Alfia Kamalova on tatarlanna, kes valdab suurepäraselt eesti keelt, on lõpetanud EMTA Anu Kaalu lauluklassis, siirdunud Soome Anita Välkki klassi ja on hooajast 2008/09 Gelsenkircheni muusikateatri solist. Tema rollinimistu on juba väga kaalukas, sealhulgas Servilia Mozarti „Tituse halastuses” ja Blonde „Haaremiröövis”, Roxane Tambergi „Cyrano de Bergeracis” jpt. Helen Lepalaan on lõpetanud EMTA ning jätkanud õpinguid Amsterdamis ja Maastrichtis, lähiajal ootavad teda Heidelsheimi ooperifestivalil Saksamaal Bizet’ Carmeni roll, metsosoprani partii Debussy ooperballetis „Püha Sebastiani ohverdus” ning Opera Northis Sextuse roll Mozarti ooperis „Tituse halastus”. Mõlema noore lauljatari musikaalsus, hääle omapärane ilu ja karisma väärivad suurt auditooriumi ja häid rolle. Kamalova võlus Norina (Donizetti „Don Pasquale”) ja Semiramide (Bellini „Semiramide”) aariates tehnilise üleoleku, võluva graatsia ja koomilise soonega. Lepalaane Massenet’ „Wertheri” Charlotte ja R. Straussi „Roosikavaleri” Octavian veensid, et tegu pole mitte ainult laulja, vaid sügavuti mineva muusikuga. Ilmselgelt on seda märgatud ka piiri taga – ta on laulnud soolopartiid juba aukartustäratavas hulgas suurvormides.

Maailma ooperiliteratuuris üks võluvamaid duette on R. Straussi „Roosikavaleri” Octaviani ja Sophie kohtumine hõbedase roosi üleandmisel. Orkestri vormitud imeline atmosfäär lõi koos lauljatega lummuse, mis kinkis kuulajale kordumatu hetke! Soovin väga, et neid kahte saaks tulevikus kuulda ka selle ooperi veelgi jumalikumas lõputrios, näiteks koosluses Heli Veskusega Marssaliproua rollis. Unistada ju võib!

Galakontserdil kuuldud meeshääled olid minule uued. (Estonias kuulsin Gounod’ „Fausti” noore Fausti rollis ülimalt sobilikus ja heas kvaliteedis Oliver Kuusikut). Tenor Luc Robert Kanadast üllatas mind kõigepealt oma hääleomadustega. Lugenud mitmeid „Fausti” lavastuse arvustusi, jäi mulle mulje, et tenor jäi oma rollile alla … Kuulanud tema esituses Macduffi ja Hertsogi aariaid Verdi ooperitest („Macbeth” ja „Rigoletto”) ning Cavaradossi aariat Puccini „Toscast”, sai selgeks, et tegu on äärmiselt hea Verdi ja Puccini tenoriga – ju pole Gounod’ lüürika lihtsalt tema häälele. Nii mahuka baritonaalse aluspõhja ning suveräänsete ja ülejäänud registritega samaväärset kõrguste laulmist kohtab ooperimaailmas harva! Robert’i sooviks tulevikus väga kuulda, küllap ajaga rikastub ka tema emotsionaalne värvipalett.

Külaline Soomest Jussi Merikanto jättis sümpaatse mulje. Kavalehelt sai lugeda, et ta on alles Sibeliuse akadeemia magistriõppes. Kuid lisaks oma huvitavale bassbaritoni häälele valdab ta ka viola da gamba mänguoskust – seega muusikuna huvipakkuv. Eriti hästi kõlas Wolframi Ehatähe aaria Wagneri „Tannhäuserist”: kooslusesse tšellode imelise tämbriiluga oskas ta hästi sulanduda ja fraas oli ehtwagnerliku pika liiniga mõeldud. Milliseks tema hääl aastatega kujuneb, seda näitab aeg.

Saanud muusikutelt energeetiliselt nii positiivseid elamusi, tahan loota, et utopistid ei väsi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming