Mägede hääl, kõla veel!

„Mägede hääle“ suurejooneline kava koondas 50 esinejat seitsmest riigist, seltskond oli meeldiv ja ühtki näljasurma ei registreeritud.

PRIIT LIIVISTE

Festival „Mägede hääl“ 15. VII Eesti kaevandusmuuseumis Kohtla-Nõmmel.

Ida-Virumaal Kohtla-Nõmmel asuva kaevandusmuuseumi territooriumil korraldati esimest korda muusikafestival „Mägede hääl“. See ei ole siiski esimene kord, kui seal muusikafestivali peetakse: mõne aasta eest toimus seal paaril korral pungifestival „Punk’n’Roll“. „Mägede hääle“ suurejooneliselt ette võetud kava koondas seitsmest riigist pärit 50 esinejat, kes astusid üles neljal laval. Publiku võrdlemisi väikest hulka silmas pidades pidid paljud vähemtuntud ja põrandaalusemad esinejad leppima vaid mõnele huvilisele esinemisega. See ei paistnud küll ühtki esinejat otseselt häirivat. Väike veoautofurgooni püstitatud välilava, mis kandis Helikopteri nime, oli paigutatud festivaliala kaugemasse nurka, kuhu jõudmiseks pidid külastajad läbima ahvatlustest (sealhulgas pealava melust, õllemüüjatest ja tiigist) koosneva takistusraja. Kuna programm toimus paralleelselt mõlemal laval, eelistas suurem osa publikust jääda pealava lähedusse. Kindlasti oleks väiksemal laval esinenud bändid ja artistid väärinud rohkem tähelepanu ja lavade teistsuguse paigutuse korral oleksid nad seda ehk ka pälvinud, ent seekord neile võimalust pealava artistidega konkureerimiseks ei antud.

Kui arvestada asjaolu, et esimene rong Tallinnast jõudis Kohtla-Nõmmele alles pärast kella viit õhtul, algas kogu festival võib-olla pisut liiga vara. Keskpäevase päikese käes loidunud publik ei olnud liiga agar püstigi tõusma, rääkimata ansamblitele kaasaelamisest, ent – olgem ausad – see on täiesti mõistetav ja tuttav igalt suuremalt kodumaiselt muusikapeolt. Paraku ei olnud mul võimalust näha pealaval festivalipäeva alustanud bändi Dead Furies, mille solist Ardo Kivi pälvis minu arvates kahtlemata festivali kõige stiilsemalt rõivastunud frontman’i tiitli. Noor indie-bänd Ouu suutis lava ette meelitada peaaegu kümme tagakäppadel püsti seisvat fänni, järgmisena põhilavale astunud Nevesise ajal oli püsti­asendis rahvast juba poole rohkem. Kuigi lõõskava palavuse tõttu tundus (või äkki oligi nii?) Nevesis kõlavat nagu pisut aeglasem versioon iseendast, näitasid Kesk-Eesti rokiaadlikud tavapäraselt kõrget taset. Tore oli näha, kuidas kitarrist Erki Reim suutis keset kitarrisoolot kuuma päikese ja süsimusta kitarrikere kokkupuutel ootamatult ilmnenud häälestusprobleemi lahendada muretu kergusega nii, et ilmselt paljud külastajad seda ei märganudki.

Indrek Spungini ansamblite (mille liikmete põhituumik on samaks jäänud) kontserte olen aastate jooksul näinud päris palju, aga laupäeval tabasin St. Cheatersburgi kontserti vaadates, et Spungin on laulja ja solistina tänu oma võrratule lavaenergiale ja kalkuleeritud hullumeelsusele endiselt värskendav vaatepilt.

Pärast Tommy Cashi etteastet hakkas pidu käima minema.

Karolin Köster

Üsna veidrana mõjus Röövel Ööbiku etteaste, sest tavapärase koosseisu ja instrumentide asemel mängis bänd DJ-set’i, kus pillide asemel võtsid DJ-pultide taga kohad sisse Raul Saaremets ja Sten Šeripov ning hakkasid tööle Tõnu Pedaru ühtse fonogrammimasinana. Oodanud tõesti live-etteastet, olin pisut pettunud, ent ülejäänud festivalikülastajad ei lasknud end häirida asjaolul, et Ööbik mõjus tavapärasest lahjemana.

Dressipükstes vene aktsendiga inglise keelt rääkivaid poisse oli „Mägede hääle“ publiku ja esinejate seas peale Tommy Cashi teisigi, kõik eranditult väga toredad inimesed. Gorõ Lana suutis oma esinemisega paljude arvates lati peaesineja Tommy Cashi ees pisut liiga kõrgele tõsta ja säras pisut eredamalt kui hetke kuumim kodumaine popstaar.

Cashi esinemise ajal toimus aga tähelepanuväärne vahejuhtum, kus üks festivalikülastaja otsustas mööda lavakonstruktsioone lava keskpaika ronida ning seal plaaniväliste asjaolude ilmnedes lava kohalt alla kukkuda. Kui kogu intsident ei oleks tundunud nii kohmakas, oleks seda võinud pidada skandaalijanuse artisti lava-show osaks. Helkurvestides korravalvurid ei püsinud aga rütmis ja liigutasid suid fonogrammist sõltumatult. Pärast Tommy Cashi etteastet hakkas pidu üha enam käima minema ka kahel siselaval, mis suutsid veel kell viis hommikulgi arvestatava hulga huvilisi kohale meelitada.

Kõige olulisem, nagu selgub, on inimestele ikkagi söök. Sest nii palju, kui mulle on vahendatud esmaseid ühis- ja muus meedias levinud muljeid, jääb mulje, et toitlustamisprobleemid lõid muusikasõpradel jalad täiesti alt. Tõepoolest oli toitlustamine pehmelt öeldes tagasihoidlik: esimest korda toimuva festivali puhul on aga paraku vägagi tõenäoline, et korraldajad teevad mõne vea või loobub keegi ootamatult veel täiesti tundmatu festivaliga koostööst vaid paar päeva enne peo algust. Kokkuvõttes ei registreeritud festivalil minu teada ühtki näljasurmajuhtumit, aga korraldajad said kindlasti aru, et ükskõik kui leebe ja sõbralik on inimene õhtul pidutsedes, muutub ta järgmisel hommikul näljasena tõredaks ja virilaks. Näljane inimene on kuri. Seda teavad kõik. Süüa võiks muusikafestivalil muidugi olla, aga ei maksa kohe endast välja minna, kui lavast täpselt õigel kaugusel veganburgerit või autentset Gruusia šašlõkki ei pakuta. Kõik muu, kaasa arvatud väga oluline faktor – seltskond ja publik – oli „Mägede hääle“ puhul väga meeldiv.

Samal nädalavahetusel noppisid teised festivalid kodus ja lähivälismaal ilmselt omajagu publikut, kes oleks end tegelikult hoopis paremini tundnud „Mägede häälel“, ent samal ajal oli sedasorti vähese publikuga festival äärmiselt meeldiv: hipsterite hordid ei ummistanud käidavamaid paiku festivalialal ja jäi mulje, et kohale oli tulnud peamiselt teadlikum osa noortest ja hilisnoortest muusikasõpradest. Või, noh, kes siis ei tahaks ennast teadlikuks ja laia silmaringiga muusikasõbraks pidada? Tihti ekslikult. Aga see on juba eraldi teema. Igal juhul loodan, et „Mägede hääl“ kõlab ka järgmistel aastatel – valjult ja selgelt.