Mäng ei lõpe iial

Toomas Velmet

Elitaarne muusikafestival “Klaaspärlimäng” alustas “vabamüürlusega muusikas”.  

Festivali “KLAASPÄRLIMÄNG” (8. VII – 6. VIII) avakontsert: RAHVUSOOPER ESTONIA SÜMFOONIAORKESTER, koor ja solistid ARVO VOLMERI dirigeerimisel Pärnu kontserdimajas 8. VII, kavas Mozart ja Sibelius.

Johann Christian Bach, Leopold Mozart, Wolfgang Amadeus Mozart, Joseph Haydn, Dmitri Bortnjanski, Franz Schubert, Franz Liszt, Niccolo Paganini, Charles Gounod, Felix Mendelssohn-Bartholdy, Giacomo Puccini, Hector Berlioz, Jean Sibelius, Philip Sousa, Irving Berlin, George Gershwin, Louis Armstrong, Duke Ellington, Count Basie, Nat King Cole, aga ka Isaac Newton, Benjamin Franklin, George Washington, Thomas Jefferson, Robert Livingstone ja kõik Gemini, Mercury ja Apollo projektide astronaudid, lisaks veel Otto Wilhelm Masing ja Karl Friedrich Karell. Nimekiri on kaugel täiuslikkusest, kuid üsna kõnekas, kuna on teada nende liikmelisus vabamüürlikes loožides.

Festivali “Klaaspärlimäng” avakontsert, ühtlasi ka Rahvusooper Estonia hooaja lõppkontsert oligi pealkirjastatud “Vabamüürlus muusikas” ning kavas kahe vabamüürlasest suurmehe Wolfgang Amadeus Mozarti ja Jean Sibeliuse teosed. Kontserdi pealkiri on päris pretensioonikas ja variatsioone võiks pakkuda üsna mitu, kas või esialgne “Vabamüürlik muusika”, ehk “Vabamüürlus ja muusika” või “Vabamüürlastest muusikud” jne. Alati on võimalik välja lugeda mitmeid alltekste, kuid see ei olegi ehk oluline. Olulisem on hoopis fakt, et Wolfgang Amadeus Mozart oli vabamüürlaste looži liige ja Jean Sibelius looži Suomi nr 1 vastuvõtmisest kuni elu lõpuni selle looži organist. Mõlemad on kirjutanud vabamüürlike rituaalide muusikat. Näiteks Jean Sibeliuse “Musique religieuse” op. 113 on looži Suomi nr 1 poolt omandatud. W. A. Mozarti “Eine kleine Freimaurer-Kantate” KV 623 on üks autori viimaseid teoseid (lõpetamata jäänud Reekviem on KV 626) ja oli vabamüürlaste looži tellimusteos ning tuli ettekandele loožis mõned päevad enne raskelt haige autori surma, siiski tema enda juhatusel.

8. juuli kontsert Pärnu kontserdimajas algas just selle teosega, kus esinejaiks Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester, ooperikoori meeste koosseis, solistid Vladislav Horuženko (tenor), Urmas Põldma (tenor) ja Mart Laur (bass) ning dirigendipuldis teatri loominguline juht Arvo Volmer. Kuna vabamüürlus on vennaskond, siis seda järgib ka Mozarti kantaadi esitajate koosseis, sest teisiti ei olekski olnud võimalik teose esitus vabamüürlaste loožis, kuna sinna naised ei pääse. Kindlasti oli ka orkester esiettekandel ainult meeskoosseisus, kuid meil siin ja tänapäeval vist polegi võimalik sarnast kooslust kokku kutsuda.

Niisiis Mozarti teose “Väike vabamüürlik kantaat” KV 623 (1791) esiettekanne (?!) Eestis toimus nüüd meie muusikatemplis Pärnu kontserdimajas. Kantaat on väga hea millegi üdini positiivse alguseks või ka lõpetamiseks, seega väga täpne valik nimetatud kontserdile. Karakterilt mehine, paatoslikult ülistav, parajalt vormilises dimensioonis, mis ei ületa kontserdi sissejuhatavat funktsiooni. Ettekanne oli vormiliselt terviklik ja väike, aga tubli meeskoor kõlas piisavalt võimsalt. Kõlalist kadu oli kuid tunda keelpillirühmalt, mis selles konkreetses teoses küll eriti ei seganud.

Jean Sibeliuse Viiulikontserdi d-moll op. 47 ettekannet pean kontserdi peateoseks – seda enam, et iga päev ei juhtu solistiks olema eesti viiulikunstnik, kelle ametikoht on hoopis Soome Rahvusooperi orkestri kontsertmeister, ristinimega Andrus Haav. Kas sellest sõbralikust suhtest meie rahvusooperiga võib formaliseeruda ka midagi enamat, seda näitab aeg, ennustamine pole teatavasti kuigi tänuväärne töö. Tänuväärne on igatahes meie rahvusooperi solisti valik nimetatud teose ettekandeks, see väärib järgimist kõigi poolt, kes kontserte korraldavad.

Ülipalava ilmaga Pärnus on kõigil raske, kes lavale astuvad, kuid eriti probleemne on see ülesanne keelpillimängijatele. Mäletan seda aastate tagant iseenda kogemustest. Hilisemast ajast meenuvad kas või Liana Issakadze, kes 2003. aastal pärast Brahmsi esitust tahtis temperamentselt oma poogna katki lüüa, või samade probleemide käes vaevelnud Maris Villerus ning Erkki Rautio. Probleem on aga järgmine: mida kuumem on ilm, seda niiskem on hoonetes õhk – olgu see siis Eliisabeti kirik, raekoda või isegi töötava konditsioneeriga Pärnu kontserdimaja. Sellest õhuniiskusest tulenevalt venivad välja ka parimad naturaalsed poognajõhvid sinnamaani, et neid pole võimalik enam pingutada. Edasine on raskelt prognoositav ja sõltub esitaja närvisüsteemist, et kas ta hakkab kangelaslikult “kangutama” või leiab mingeid muid lahendusi.

Andrus Haava kiituseks tuleb öelda, et ainult talle teadaolevate vahenditega võttis ta olemasolevatest võimalustest maksimumi. Ka orkestri, solisti ja dirigendi koostöö oli teineteist mõistvalt tasakaalukas ja elastne. Solisti kommentaar oli üheselt mõistetav: “Mul puudub kogemus mängida viiulit 1,5 käega.” Mina isiklikult jään kannatamatult ootama järgmist võimalust kuulata Andrus Haava orkestri ees, sest tema võimed on selgelt kristalliseerunud viiulikunstnikuna ta parimas eas ning miks me peaksime seda võimalust ignoreerima, et ka meil on kõrgtasemel keelpillimängijaid.

Kontsert lõpetati W. A. Mozarti muusikaga Tobias Philipp von Gebleri heroilisele draamale “Thamos, Egiptuse kuningas” KV 345 (1773) segakoorile, orkestrile ja solistidele: Kristina Vähi (sopran), Riina Airenne (metsosopran), Urmas Põldma (tenor) ja Mart Laur (bass). Seegi teos arvatavasti küsi- ja hüüumärgiga Eestis esiettekandel. Helitöö on iseenesest põnevam ja huvitavam kui vabamüürlik kantaat ning seisab kindlalt nende Mozarti suurvormide nimistus, mida ikka ja alati esitada vaja. Esitus oli korrektne, aga mingi kõlaline kommunikatsioonihäire nagu avateoseski oli ka siin kohal. Kooris domineerisid ootamatult sopranid ja orkestri keelpille tundus vähemalt kõlaliselt vähe olevat. Muide, seda viimast puudujääki Sibeliuse partituuri esituses ei märganudki.

“Klaaspärlimängul” oli tegemist avalöögiga ja tulemas on veel seitse erinevat kava ning iga programm on selge idee ja suunitlusega. Täiesti tajutavalt on tuntav “mängureegel”, mis ei lase mängijal mängu iial lõpetada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming