Leedu metsast ja Tšehhi väljadelt

AARE TOOL

Estonia kontserdisaalis: 11. III esitasid Leedu Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Martynas Staškus Čiurlionise sümfoonilise poeemi „Metsas“, Raveli klaverikontserdi vasakule käele (solist Vestards Šimkus) ja Stravinski „Kevadpühitsuse“ ning 12. III Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Paavo Järvi Smetana „Minu kodumaa“.

Oletame, et mõni muusikahuviline viibib parasjagu Vilniuses, ütleme näiteks katedraali juures, ja silmitseb kõrgendikul rohelusse mähkunud Gediminase torni. Sealt suundub ta tõenäoliselt Gediminase prospektile, möödub riiklikust draamateatrist ja jõuab ärkamisaja tegelase Vincas Kudirka monumendini. Mööda Vilniuse tänavat teekonda jätkates sammub ta Nerise jõe kaldale. Kusagil taamal on Žalgirise staadion, kuid mitte sellepärast ei tulnud ta Leedu pealinna. Siht on kongresside palee, Leedu Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdipaik. Ehk väisab ta koguni üle tee asuvat ooperi- ja balletiteatrit, kus loodab dirigeerimas näha Martynas Staškust. Loodetavasti ei võtnud mõtteline kultuurihuviline niisugust marsruuti ette 11. märtsil: nimelt on ümberlükkamatuid tõendeid, et Leedu RSO ja Staškus viibisid sel päeval hoopis Tallinnas.

Baltimaade sümfooniaorkestrite festivali raames üles astunud Leedu Riiklikku Sümfooniaorkestrit (Lietuvos valstybinis simfoninis orkestras) ei tasu segi ajada Leedu Rahvusorkestriga (Lietuvos nacionalinis simfoninis orkestras). Riikliku orkestri asutas 1988. aastal Gintaras Rinkevičius, rahvusorkester on tegutsenud 1940. aastast. Vanus annab rahvusorkestrile teatud imagoloogilise eelise, kuid kuuldavasti on kaks kollektiivi oma muusikaliselt haardelt enam-vähem samal pulgal.

Usun, et kava kokku pannes ei arutletud kaua, kas mängida avaloona Čiurlionist või midagi muud. Pigem taandus valik küsimusele, kas „Miške“ või „Jūra“, ehk kas sümfooniline poeem „Metsas“ või „Meri“. Heliloojal ja kunstnikul Mikalojus Konstantinas Čiurlionisel on leedulastele eriline tähendus: ta on kultuurilise eneseteadvuse alustala, umbes nagu Rudolf Tobias ja Kristjan Raud ühes isikus, ehkki vaevalt annab see võrdlus edasi pooltki aukartusest, mida kodumaal tema ees tuntakse. Heliloojana komponeeris ta maastikumaale ja maalikunstnikuna armastas panna oma sümbolistlikele taiestele muusikalisi pealkirju nagu „Fuuga“ või „Sonaat“. Sümfooniline poeem „Metsas“ (1901) heljub veel hilisromantiliselt pastoraalses õhustikus, kuid mõned aastad hiljem loodud klaveriteostes avaldub juba hoopis teistsugune, XX sajandi alguskümnenditele iseloomulikest helikeeleotsingutest haaratud Čiurlionis. Leedu orkestri kavatervik oli üsnagi huvitavalt üles ehitatud, sest ajafookus oli selge (u 1900–1930) ja perioodi tormiline muusikaline areng teoste valikuga õpetlikult esile toodud.

Lätlane Vestards Šimkus soleeris Raveli klaverikontserdis vasakule käele (1930). Puhtpianistlikust huvist on vasakule käele kirjutatud varemgi, ent Esimese maailmasõja järel tekkis niisuguste teoste vastu mõistetavatel põhjustel eriline nõudlus. Šimkus ei jäta midagi juhuse hooleks: lavale saabudes leidis ta kõigepealt taskust silmatorkava ruudulise räti ja pühkis käed hoolega puhtaks, justkui oleks äsja tulnud autoremonditöökojast. Nähtavasti oli sellest kasu, sest mäng kulges libastumisteta. Teose alguses, selles omamoodi oodis klaveri madalale registrile, ladestusid faktuurikihid väga sobivalt ja skertsolik Allegro oli küllalt konkreetne.

Kui kahe esimese teose jooksul ei pruukinud saada orkestri mängulaadist piisavalt selget pilti, siis Stra­vinski „Kevadpühitsus“ avas kaardid täielikult. Paganlikes stseenides on vaja kõike muud kui rafineeritust, mistõttu siin on just õige aeg heita käest siidkindad ja leida endas üles metsaline. Häälte parem sulandumine oleks mõnes kohas tulnud õhkkonnale kasuks ja teises pooles saanuks hea tahtmise korral veel auru juurde anda, kuid üldiselt toodi rituaalsed tantsud ja ohvriannid kuuldavale ehedalt. Leedulased (nagu meiegi) mõistavad põlismetsa olemust ja vanu kombetalitusi.

Eelöeldu valguses kerkib paratamatult ehteestlaslik küsimus: kumb mängib paremini, kas Leedu RSO või ERSO? Rebimine on tihe, kuid päev hiljem Paavo Järvi juhatamisel esitatud Bedřich Smetana „Minu kodumaa“ („Má vlast“) kallutas mulje pigem ERSO kasuks. See on oma mastaabilt haruldane sümfooniliste poeemide tsükkel, kus tšehhi rahvuslikud alusmüüdid ja sümbolkohad kehastuvad suurejoonelisemalt kui kusagil mujal. Just määratluses „sümfooniliste poeemide tsükkel“ peitub peamine esitusprobleem: „tsükkel“ viitaks justkui kuue osa lahutamatule kokkukuuluvusele, sümfooniline poeem tähendab aga eneseküllast lühiteost. Teine osa „Vltava“ on iseseisvana ülipopulaarne, kuid ülejäänud viis poeemi tsüklist eraldatuna end samavõrd ei õigusta. Eriti küsitavad on selles mõttes kaks viimast osa „Tábor“ ja „Blaník“. Need on temaatiliselt tugevasti läbi põimunud ja üks algab sealt, kus teine lõpeb. Kumb siis „Minu kodumaa“ õieti on, kas sarnase rahvusromantilise ainestikuga sümfooniliste poeemide kogumik või terviklik mitmeosaline oopus?

ERSO ja Paavo Järvi tõlgendus oli tugev argument „Minu kodumaa“ kui tervikliku mitmeosalise teose kasuks. Ligi tunni ja veerandi kestnud muusika voolas loogilise jadana, nagu polekski teisiti võimalik. Lõpetatuse tunnet lükati targalt edasi kuni viimase hetkeni. Väikesed detailid loevad seejuures vägagi: kui mängida esimesed kaks osa „Vyšehrad“ ja „Vltava“ peaaegu ilma peatuseta, nagu seda tegi Paavo Järvi, siis annab see tsüklile hoopis teise sisemise dünaamika. Kolmandas osas „Šárka“ jätkus tulisust ja neljandas „Tšehhi väljadelt ja metsadest“ näidati kantileeni. Vasekoor oli oma ülesande kõrgusel. Kavaleht ei valeta: pulti jagasid tõesti mõlemad kontsertmeistrid Triin Ruubel ja Arvo Leibur, mis kinnitab veel kord, et ERSO võttis asja tõsiselt. Kui muusika voolab nagu Vltava jõgi ja keelpillirühm mühiseb sama mahedalt nagu Böömi metsad, siis mida veel tahta?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar