Lavale sündinud, hääletuna surnud

Annika Tõnuri igas tegelaskujus näeme läbi ja lõhki lavainimest.

ANNE PROMMIK

Kirjad Islandilt. Režissöörid Ruti Murusalu, Peeter Brambat. Stsenarist ja produtsent Peter Pedak. Esilinastus 21. X kinos Artis.

Annika Tõnuri jäi, hoolimata haavatavast lavalisest ekspressiivsusest, saladuseks ka oma lähedastele. Ehk iseendalegi. Kaader filmist

Annika Tõnuri jäi, hoolimata haavatavast lavalisest ekspressiivsusest, saladuseks ka oma lähedastele. Ehk iseendalegi. Kaader filmist

Mina ei ole Annika Tõnurit mitte iialgi laval näinud. Tema hiilgeajal 1989–1996 olin veel koolilaps ja muusikaõpinguid alustasin ajal, mil ta oli juba Islandil. Ometi on Annika Tõnuri mulle kujutanud müstilist kangelannat minu oma ajast. Selle nime kõlades on minu õpetajate ja tuttavate estoonlaste näole ilmunud alati seletamatu, korraga helge ja kurbvalus ilme. „Kõige karismaatilisem laulja, keda iialgi kohanud olen“, „sajandi hääl“, „pimestavalt kaunis inimene”. See on vaid väike osa hinnangutest, kuidas teda mäletavad kolleegid.
Mul on kombeks teatrikavad alles hoida. Selle hiiglasliku virna kõige alumine eksemplar pärineb Estonia teatrist aastast 1989. Ajast, kui Annika Tõnuri debüteeris ooperirollis – kaaslauljatele unustamatu Fiordiligina Mozarti ooperis „Così fan tutte“. Kava tõestab, et olen käinud seda vaatamas, aga oh häda, algklassilapse mälu ei pidanud vajalikuks etendust talletada!
Kui õppisin juba muusikaakadeemias ja Taisto Noor lavastas fragmente Kálmáni operetist „Bajadeer“, meenutati õhates Annika Tõnuri võrratut Odette Darimonde’i. Piisav põhjus tuhnida põhjatus raadioarhiivis. See peidab endas muu hulgas saateid „Estonia noored solistid“ (1994) ja „Vanemuise külalissoliste“ (1996), viimase salvestamise eel oli Tõnuri just pälvinud Georg Otsa preemia. Neis kõlab isikupärase tämbriga sume hääl, kordamööda koketeeriv-naerune, siis tõsine ja tasane. Kuuldemängu meenutava dramaturgiaga vestlus, kandvad pausid. Saan teada, et lauljataril ei olnud sõbratare. Ta oli õnnelik igasuguse, ka pahatahtliku kriitika üle. Pidas end teistest vähem andekaks, armastas kirglikult šokolaadi ja vihma, unistas Traviatast.  Kas seal esines üldse päris-Annika või ei suutnud ta vastu panna kiusatusele luua karakter ka raadios? Ei olnud talle võõras film, draamaetendus, muusikal. Esitades briljantselt koloratuurirohket Rossinit, Valgre laule ja juba hiljem, pärast ooperihääle kaotamist ka bravuurseid kupleesid revüüteatris Bel-Etage – igas tema tegelases näeme läbi ja lõhki lavainimest. Aga siiski, Annika Tõnuri jäi, hoolimata haavatavast lavalisest ekspressiivsusest, saladuseks ka oma lähedastele. Ehk iseendalegi.
„Ilma kunstita ei suuda ma elada,“ ütleb Odette Darimonde. Nüüd on sellest möödas kuus aastat, kui lauljatari meie seas enam pole. Annika Tõnuri lahkus vaikselt, Islandi Heimaey saarel, üksinda. See ei ole esimene ega viimane kord maailmas. Küll on ka Estonia teatri ajaloos andeid, kes komeedina taevasse tõustes on enne õiget aega läbi põlenud.
Annika Tõnuri lauljatepõlvkond, 1960ndatel sündinud, oli tervikuna üsna keerulises olukorras. 1980ndatel lauluõpingutega alustades puudus neil võimalus end välismaal täiendada, nagu seda olid saanud teha nende eelkäijad. Nende õpetajad tegid kõik, mis nad oskasid, kuid nad ise olid otsinud, kobanud ja uuesti jalgratast leiutanud. Teatrisse pürgijatest pääsesid toona lavale need, kellele loodus oli nii palju kinkinud, et nad lihtsalt suutsid laulda klassikalist ooperit ja operetti, vallutada kõrgeid noote ja tekitada tugevat häält, vahel ilma piisava ettevalmistuseta. (Mitte et seda ei juhtuks ka tänapäeval.) Praegu on aga igal andekal lauljal võimalik taotleda stipendiumi ja õppida maailma nimekamate õppejõudude juures, saada vahetult osa tipplauljate kogemustest. Mõningad saladused ja oskused antakse edasi ainult meistrilt meistrile. Kui lihastesse pole sisse harjutatud kõige ökonoomsemat viisi, kuidas pikka kõrget nooti laulda, siis tekib ühel hetkel ülepinge, mis jätkudes viib hääle püsivate kahjustusteni. Koormus teatris on aga suur. Kui vale lihasharjumus juba tekkima kipub, siis seal töötades ei võta just eriti kaua aega, et see pöördumatult süveneks. Neli etendust nädalas ei olnud toona midagi haruldast. Peale selle proovid ja nädalavahetuse haltuura – ei ole midagi uut siin päikese all, laulja-
inimese arved peavad saama makstud. Aga „looduse pealt“ terve elu ei laula. Eriti siis, kui soov on end teostada kõigis žanrides. Teine, ehk veelgi olulisem punkt on oskus ei öelda.
Üks maailma kaunimaid sopranirolle, Violetta partii Verdi ooperis „Traviata“ oli Annika Tõnuri suur unistus. Kompvekiroll, nagu Tõnuri seda ajaleheintervjuus nimetab. Raadiovestluses Vello Mikuga usub Tõnuri küll, et ooper hoiab häält. Küllap, kui laulja on muidu terve. Aga 35aastaselt on väga raske loobuda terviserikke pärast oma unistusest. See on laulja ja naise energeetiline tippaeg, kui kõik näib võimalik. Ja üliandekatel on alati suurem võimalus läbi põleda. Me kõik teame diivade diiva Maria Callase elukäiku. Teater ei ole hoolekandeasutus kuskil – äraaetud hobused lastakse maha. Nii vallandatakse teatrist ka Annika Tõnuri üliandekas põlvkonnakaaslane Vello Jürna. Kumbki neist ei näe oma esimest juubelit.
Kes on oma käe ja südame jäägitult lavale kinkinud, see suudab harva toibuda, kui tal ei ole enam võimalust laulda. Mitu Tõnuri kaasaegset lauljat on siiski oma kaotuse läbi põdenud ja leidnud rakenduse pedagoogi või kultuurikorraldajana, mõni hoopis teises valdkonnas. Temagi püüdis töötada Linnateatris administraatorina ja hiljem õpetajana; filmikaadrid näitavad, et Islandil töötades andis ta endast kõik, mis suutis. Väliselt tundus, et inimene pühendub, hõivatuna erialase tööga, teenides oma jumalust – Muusikat. Aga keegi ei teadnud, mis toimus tema sees.
„Mulle ei meeldinudki tema hääl,“ ütleb filmis Annika ema, kes tütart imelapsena kasvatades temast küllap pianisti ootas. „Oli venelaste moodi, tume ja teistsugune sopran.“ Teistsugune, kindlasti. Ehk isegi erakordne? Piisavalt eriline, et temast tehtud filmi väikese ärevusega oodata. Olin valmis laskma puruneda sel ilupildil, mis oli end maalinud mu ettekujutusse. Aga ma ei nutnud mitte seepärast. See on tükk teatrilugu. Aga eeskätt on see film inimesest, tekitades piibellikke küsimusi. Kes võib lubada endale otsustada inimese saatuse üle? Kas elus püsimine on ainult inimese enda vastutada?
„Kirjad Islandilt“ ei paku vastuseid. See näitab Eesti lauljate ühe põlvkonna saatust. Hulk andekaid inimesi, kes kuulusid lavale, ent ei suutnud seal püsida, sest nad sündisid valel ajal. Nende karjäär algas, kui Nõukogude Liidust oli saamas Eesti Vabariik. Kauboikapitalismi tingimustes oma muusat teenida oli eriti raske just neil, kes olid harjunud teistsuguste reeglitega. Kunstnikud, kes ei osanud end turustada, jäid lihtsalt hammasrataste vahele, mõni kiskus end lahti, teine andis alla.
„Kas teil pereloosi on mulle müüa?“ küsib Priit Põiklik Annika Tõnurilt 1996. aastal. „Millest see tuleneb, et rahvusooperi tipplaulja teeb kaasa telereklaamis?“ uurib saatejuht. „Kui ikka keegi rohkem maksab, siis kaua ei mõtle,“ on kiire vastus. Annika Tõnuri oli Pereloosile tänulik – reklaamis osalemine võimaldas tal päris mitu korda toidupoes käia.
Ma tean väga mitut inimest, kes kardavad seda filmi vaatama minna. Liiga valus on. Minul pole olnud õnne seista Annika Tõnuri kõrval püünel ega talle lavale lilli saata. Mõnigi tema lavaelu hiilgehetk jääb küll vaid kolleegide mälestustesse. Tagantjärele valminud film laseb nii valada paratamatuse pisaraid kui kujutleda end Estonia saali aastal 1994, patšokkide ja juukselakilõhna keskele. Nii südika Fiordiligi, nutika Rosina kui hääbuva Violetta seltsi.
Mis oleks, kui Annika Tõnuri oleks sündinud vaid paar kümnendit hiljem? Võimalik, et ta oleks kohe pärast muusikaakadeemiat kadunud Saksamaa avarustesse. Võib-olla poleks ta siin õppinud ega töötanud päevagi või seda ebakindlat elukutset üldse valinudki. Õnn olevat ikka enda teha. Aga kas kunst on suurem kui inimlik õnn?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming