Kuulsuse filosoofia

Mart Jaanson

Festival „Klaaspärlimäng” 19. – 24. VII Tartus Tänavuse „Klaaspärlimängu” kaheksast kontserdist seitse leidis aset Jaani kirikus, üks kontsert oli paigutatud Tartu ülikooli ajaloomuuseumi. Festivaliga rööbiti toimusid Tartus ka hansapäevad, kuid mõlema suurürituse korraldajad olid oma ajakava kenasti kooskõlla viinud. 27. juuli Tartu Postimehes arvab festivali kunstiline juht Peeter Vähi, et „Muusikasündmust võib täielikult kordaläinuks pidada vaid siis, kui viisik helilooja-interpreet-korraldaja-meedia-publik leiab ühise keele. Tundub, et just selles mõttes festival tänavu õnnestus”. Kõigi Vähi nimetatud viisiku osaliste eest ma nõustuda ei oska, kuid olles käinud kõigil festivali kontsertidel, võin kuulajana öelda, et tunda oli kogu tiimi hoolitsust publiku eest. Kontserdipaikades suudeti tekitada hubane festivaliõhkkond. Ja publiku huvi oli minu meelest enneolematult suur. Järgnevas liigun kronoloogiliselt läbi kuue festivalipäeva.

„Klaaspärlimängu” avakontserdi sisustas Glasperlenspiel Sinfonietta (GS, 2008. aastal Risto Joosti asutatud Tallinn Sinfonietta uus nimi, orkestri peadirigent on käesolevast aastast Andres Mustonen) noore Peterburi dirigendi Mihhail Leontjevi taktikepi all. Usun, et see kontsert lõi seniste Tartus toimunud festivalide publikurekordi. Kava oli huvitav. Alustati Igor Stravinski ultraneoklassitsistliku kammerorkestrikontserdiga „Dumbarton Oaks”. Ei tea, kas orkester polnud jõudnud veel korralikult kokku või kiriku akustikasse sisse mängida, aga selle jaheda, maneerliku, tiheda polüfoonilise koe ja peene harmooniaga teose ettekanne jättis kuidagi hajevil mulje. Puhkpillid, eriti klarnet, mõjusid märksa sümpaatsemalt kui kõrgemad keelpillid.

Järgmisena oli kavas Mozarti armastatud viiulikontsert nr 3 G-duur, KV 216, solistiks rahvusvaheliselt tuntud eesti-vene viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny. Mina igatahes nautisin solisti peaaegu veatut mängu, head stiilitunnetust ja ilusat tooni väga. Ka orkester tundis end Mozartit mängides justkui märksa paremini. Täpse, kuid väljendusrikka žestiga Leontjev lasi Mozarti muusika võlul maksvusele pääseda.

Kontserdi teise poole sisustas Rein Rannapi mahuka, vähemalt pooletunnise ja neljaosalise kammersümfoonia „La Sagrada Família” esiettekanne. Ma pole kuigi palju kuulnud Rannapi orkestrimuusikat ja ega seda Eesti Muusika Infokeskuse andmeil kuigi palju olegi. Ent nüüd on Rannap ära teinud suure töö. Muusikaline materjal, mida ta siin kasutab, võib tunduda üksluine: valdavalt eri viisil põimuvad diatoonilised heliread. Kuid teose tugevuseks on ladus orkestratsioon ja muusika võime mõjuda tõepoolest jutustusena Barcelona hiigelkirikust, millele teose pealkiri viitab. Lisaks Rannapi kui lüüriku oskus inimestele südamesse pugeda. Kõige sügavama mulje jättis teose viimane osa, hingestatud Chorale.

Kontserdi avapäeva hilisõhtul sai publik kuulda ka kreeka päritolu ja saksa lihviga naishelilooja, dirigendi ja kompositsiooniõpetaja Konstantia Gourzi (sünd 1962) mitmepalgelist muusikat. Esines Konstantia Gourzi Ensemble koos eesti noortest muusikutest koosneva keelpillikvartetiga Prezioso. Võib etteruttavalt öelda, et see kava oli festivalil kõige lähemal tänapäeval avangardmuusikaks nimetatule. Kui avada Gourzi kodulehekülg, siis tervitab seal huvilist helilooja moto: „Dirigeerimine, komponeerimine, õpetamine on mulle täiusliku armastuse kireva pildi elavad osad; see on armastus muusika kaudu suhelda, koos muusikaga elada”. See armastus väljendus eelkõige selles, et helilooja oli peaaegu kogu aeg laval – seitset muusikut juhatades, vahel klaverit mängides ja lihtsalt muusikale kaasa elades. See armastus väljendus ka siiruses, millega bütsantsi vaimulik muusika oli ühendatud avangardi ja postmodernistliku eksperimentaalmuusika vahenditega: oli pikki meditatiivseid veerandtoonidega värvitud liine lähisida flöödi ney, poogenlüüra ja hääle esituses, kuid oli ka brutaalseid rütme keelpillide ja klaveri esituses, kohtusid bütsantsi psalmoodia ja hilisromantiline või jazzilik harmoonia. Eriti fantaasiarikkana mõjus kava viimane teos „Kastalía” op. 35 (2008/2009), milles kordumatu, vahel banaalnegi materjal oli vormitud nii, et igav ei hakanud. Keelpillikvartett sulas nii kõlaliselt kui ka koosmängult väga hästi tervikansamblisse. Kõige enam tõusis aga esile laulja Vassilis Agrokostas, kes oskas kirikus leida võidukaare all täpselt sellise koha, kus tema meeldiva tämbriga bariton kogu ruumi täitis, ja kes mängis laulmisega võrdselt hästi ka poogenlüürat ja klassikalist kitarri. Kui millestki selle kontserdi ajal puudust tundsin, siis vokaalteoste kavalehetekstist, mille publikule ettevalmistamine oleks nõudnud küll tublisti vaeva, kuid oleks teinud muusikaõhtu veelgi nauditavamaks.

20. juuli õhtul oli arvukas publik tulnud kuulama eesti ühte armastatumat pianisti Kalle Randalut. Randalu pidi esinema koos oma vioolamängijast tütre Liisaga, kuid et too oli mõni päev enne ülesastumist käe üle mänginud, siis asendas teda 24aastane Londoni Guildhalli muusika- ja draamakooli õpilane, siiski kuulu järgi juba mitme auhinnaga pärjatud tšellist Jonathan Bloxham. Võrreldes kavaga, mida Kalle Randalu pidi mängima oma tütrega, oli tšelloansambli kava klassikalis-romantilisem: puudusid Hindemith ja Enescu, alles olid aga Schubert ja Schumann ning lisandus Beethoven. Kontserdi esimese poole sisustas Randalu Schuberti sonaadiga G-duur, D 894. Kooriruumis asuva Estonia kontsertklaveri järelkõla oli veidi pikem kui keskmises kontserdisaalis, kuid sellele vaatamata suutis Randalu Schuberti faktuuri läbipaistvaks mängida. Mõtlesin, et Randalu on küll hea muusikaliste lugude jutustaja, kuid kas tänapäeva pianist suudabki jutustada sama lugu, mis on kirja pandud ligi kakssada aastat tagasi? Sama või mitte – igatahes näisid kõik noodid ette läbimõelduna ja modulatsioonid ettevalmistatuna. Võib-olla kõnelebki Viini klassikute ja Schuberti muusika meie kiire ja pinnapealse inimtüübi ajastul eelkõige keskendumisest ja pühendumisest? Selles mõttes kõlas Randalu „lugu” igati usutavalt.

Kontserdi teise poole sisustas duo tšello-klaver, kuid ansambli jutustatud „lugu” polnud mulle enam nii hästi jälgitav, ehkki Randalu näitas end ansamblipartnerina tuntud headuses. Beethoveni rangema faktuuriga Tšellosonaat op. 5 nr 2 g-moll kõlas rohkem klaverisonaadina tšello saatel. Romantilise küllusesarvena mõjunud Schumanni Fantaasiapalades op. 73 sai tšellist ennast rohkem näidata. Siiski mattus madala tessituuriga tšellopartii mõlemas teoses liiga tihti klaveri järelkajasse ja selle väljendusrikkus oli jälgitav eelkõige Bloxhami miimika ja žestide järgi. Publik aga aplodeeris tänulikult ning ansambel esitas lisapaladeks Fauré „Sicilienne” op. 78 ja Elgari „Chanson de Nuit” op. 15. „Öölaulu” esitus jättis mulle oma rahu ja sügavusega tšellisti etteastetest ehk parima mulje.

21. juuli õhtul oli kirikus jälle GS. Andres Mustoneni juhatusel mängiti kolm teost Mozartilt, üks Antonio Salierilt ja Peeter Vähilt. Kontserti alustas Mozarti tuntud Divertisment D-duur KV 136. GSi vastse peadirigendi veidi ekstsentrilisena mõjunud orkestri ette tormamine ja loo lennult lahtilöömine oli ilmselt mõeldud efektina publikule, kuid mõjus minu meelest hoopis kerge ehmatusena orkestrile, pealegi võttis Mustonen üpris kiire tempo. Aeglases osas torkas kohati kõrva viiulite ebatäpne intonatsioon. Kolmandaks osaks aga sai dirigent orkestri lõpuks oma energiliste käte järgi mängima ja pala lõpetati uhkelt.

Järgmisena kõlas Eestis vähe mängitud teos, Peeter Vähi Flöödikontsert „Taevase järve laul” (1999). Üheosaline, kuid selgelt lõikudeks jaotatud ja veenvalt orkestreeritud teos tekitas tõsise meeleolu. Selgelt tuntavad olid oriendi mõjud: eelkõige järk-järgult kiireneva vormi ja pikka aega muutumatu bassinoodi poolest. Teose keskel köitis meeli efektselt orkestreeritud rütmiostinaato, milles arvasin ära tundvat flamenco mõjusid. Selle teose juures mõistsin Mustoneni dirigeerimisstiili eeliseid, sest oma temperamendiga pani ta muusikale elu sisse ja hoidis seda seal lõpuni.

Vähi kontserdi flöödipartii esitas tuntud itaalia flöödikunstnik Massimo Mercelli, kes väärib selle teose puhul kiitust eelkõige oskuse eest hästi muusikasse sulanduda. Pärast Mozarti Divertismenti B-duur KV 137, mille kiiretes osades sai nautida dirigendi võimet luua täpseid atakke, astus Mercelli veel kord publiku ette. Nüüd soleeris ta Salieri teoses „Concertino da camera” G-duur flöödile ja keelpillidele. Tahtmatult tekib mul siinkohal seos möödunudaastase „Klaaspärlimängu” külalise, prantsuse flötisti Stéphane Rétyga. Kui Réty paistis silma oma erilise emotsionaalsusega, mängides minu mäletamist mööda põhiliselt peast, siis Mercelli ei pidanud vajalikuks kuigivõrd publikuga suhelda ja keskendus pigem tema ees seisvale noodipuldile. Nõnda jäigi mulje, et solist pole selles Salieri mitte just väga eredas teoses (viimane osa Presto jättis ehk parima mulje) mitte Mercelli, vaid Mustonen.

Kontserdile pani ilusa punkti Mozarti Divertisment F-duur, KV 138: muusika oli kaasakiskuv ja dirigent andis orkestri kaudu sellele veelgi hoogu juurde.

Sama päeva hilisõhtul kogunes suur hulk publikut Tartu ülikooli ajaloomuuseumi valgesse saali, et kuulata, mida võtab klaveriga ette väidetavalt maailmas tuntuim eestlasest kujutav kunstnik Kalev Mark Kostabi (sünd 1960). Alates esimestest akordidest oli aru saada, et Kostabi on musikaalne ja armastab tõepoolest muusikat ning on õppinud lastemuusikakooli tasemel klaverit. Muide, tema onu Heino Kostabi (1921–1994) oli legendaarne Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli muusikateoreetiliste ainete õpetaja ja sellise tähtteose nagu „Muusika elementaarteooria” (1962) autor. Kostabi tehnika oli küll jäik (ta hõlbustas oma mängu pidevate meetriliste aktsentidega), kuid see lubas tal peaaegu veatult ära mängida kõik, mida ta ette võttis. Kõigest õhkus kadestamisväärt enesekindlust. Kostabi ei kasutanud nooti, kuid tema üpris naiivses stiilis, mõningate jazzi mõjudega ja vahel Satie’ loomingut meenutavad palad polnud kindlasti mitte improviseeritud. Paljudes neist oli äratuntav repriis, mis tähendab seda, et Kostabil on ka hea muusikaline mälu. Kostabi muusika, ehkki mõne meelest häbiväärselt naiivne, oli väga selgete piirjoontega ja konkreetne – just nagu tema maalid.

Huvitavam kui Kostabi muusika on minu meelest aga küsimus, milliseid võimalusi pakub inimesele kuulsus. Hiljuti ilmus eesti keeles norra filosoofi Lars F. H. Svendseni „Igavuse filosoofia”, kuid ma ei tea, kas keegi on kirjutanud „Kuulsuse filosoofia”. Kui ei, siis Kostabist tuleks sinna kindlasti kirjutada omaette peatükk. Kord saavutatud kuulsuse alusele võib inimene rajada ükskõik mida ja seda imetletakse ikkagi. Õnneks on Kostabi kuulsuse võitnud ausal viisil, pühendunud tööga kujutava kunsti vallas. Filosoofia filosoofiaks, kuid Kostabi naeratused, mida ta palade vahel publikule kinkis, tegid vähemalt minu relvituks.

Mind huvitas, kas ja kuidas suudab Kostabi terve klaveriõhtu vastu pidada. Sellele küsimusele vastamise tegi võimatuks Peeter Vähi pooletunnine videofilm aastast 1999 tema oma muusikaga, mis oli inspireeritud Kostabi maalidest. Videol polnud viga, kuid see ei lasknud Kostabi fenomenil end põhjani avada.

22. juuli õhtul sai jällegi arvukas publik Jaani kirikus osa Euroopa Liidu Barokkorkestri musitseerimisest. Ei saa muidu kui hüüatada: nii head elavat esitust pole ma juba ammu kuulnud! Loen seda tänavuse „Klaaspärlimängu” tippelamuseks. Virtuoosne ja üliemotsionaalne (isegi Mustonenist emotsionaalsem), kuid seejuures täpne orkestrijuht ja klavessinist Lars Ulrik Mortensen, noored andekad muusikud, kes esitasid kogu kava püsti seistes, väga huvitav kava prantsuse barokist (Rebel, Charpentier, Rameau), viimseni timmitud kõlakvaliteet, ülitäpsed „käiguvahetused” tantsulistes osades … kvaliteete võiks ette lugeda veel pika nimekirja jao. Sellise esituse võiks kohe ka plaadistada. Tõesti, Euroopa Liidul võib olla probleeme majanduses, kuid niikaua kui suudetakse luua tingimused sellisele interpretatsioonikunstile, pole miski lõplikult kadunud.

23. juuli õhtul esines varasemast veidi napimale publikule ansambel Musica Antiqua Russica Peterburist. Barokk-keelpillidest, klavessiinist ja sopranilauljast koosnev ansambel oskab ladusalt barokkmuusika stiilis improviseerida ning tembib neid improvisatsioone kaasaegse rokkmuusika kõladega, kasutades elektroonilisi klahvpille, elektrivioolat ja basskitarri. Kui Kostabi kontsert tekitas mõtteid, siis see kontsert veelgi enam. Kõik justkui pidanuks töötama: suurepäraselt pille valdavad muusikud, väärikate heliloojate (teiste hulgas Buxtehude, Frescobaldi, Biber, Monteverdi, Purcell) basso ostinato teosed, kuid ei töötanud. Proovige kuulata Pachelbeli chaconne’i üle tunni aja järjest, siis mõistate, mida ma silmas pean! Mulle tundub, et barokiaja inimese suur armastust basso ostinato vastu ei pea tänapäeva inimesele tähendama seda, et ainult sellest saabki elada. Kindlasti on siin tegu ka igavese vastasseisuga struktuuri ja stiili vahel. Kompositsiooni puhul, vähemalt õhtumaa mõistes, on oluline struktuur, muusika elementide omavaheline seos. Kõik me tunneme ja imetleme ju barokkpolüfoonia meisterlikkust. Barokkmuusika särav stiil on aga tühi ilma range struktuurita, millest muusika koos seisab. Musica Antiqua Russica oli selle ajastu muusika struktuurist säilitanud ainult mõnetaktilise bassikäigu koos harmooniaga ja improviseeris sinna peale baroki, vahel ka barokk-roki stiilis muusikat. Tulemuses puudus aga nii barokkmuusikale kui ka kogu õhtumaisele muusikale omane vormiline suletus, mille tingib just nimelt struktuur. Basso ostinato’t võib käiata lõpmatuseni, kuid sellest on vähe. Kontserdi kava oleks olnud märksa huvitavam, kui basso ostinato’de vahele oleks mängitud ka mõned suletud vormiga teosed.

2012. aasta „Klaaspärlimängu” lõpetas kuulus Raschèr Saxophone Quartet, kes on pärit küll USA st, kuid tegutseb praegu Saksamaal. Publikut oli, aga mitte murdu nagu esimestel kontsertidel. Kui Musica Antiqua Russica muusikud jätsid mulje, et nad on kindlad oma esitatud muusika mõjus publikule, siis selle kvarteti liikmete suhtumine oli hoopis teistsugune. Eriti väljendus see selles, et nad ei oodanud palade lõppedes aplausi, vaid andsid märku oma soovist publikut harida. Nõnda kuulsime altsaksofonist Elliot Rileylt andmeid esitatavate palade kohta.

Saksofonikvarteti mängu pika järelkajaga kirikus pole kerge jälgida. Eriti selgeks sai see esimeste teoste puhul. Kolme J. S. Bachi „Fuugakunstist” pärineva kontrapunkti peen struktuur ja Philip Glassi Saksofonikvarteti kontserdi (1995) kiired osad mähkusid kõlaudusse. Omaette teema on Glassi fenomen. Tema muusikat kuulates tuli mulle tol korral millegipärast meelde Andy Warholi taies „Campbelli supipurgid”, mille 32 purgipilti on nii üksikult võttes kui ka tervikuna vaadates väga ilusad, ent alati jääb häirima mõte: see kunst on liiga lihtne, et olla kunst. Kuid nii Warhol kui ka Glass on kuulsad ja see vabandab kõik.

Kontserdi teises pooles mängis kvartett oma suurepärasel moel veel kaks teost: Purcelli Fantaasia nr 6 F-duur ja Glazunovi Saksofonikvarteti B-duur op. 109 (1932). Glazunovi teos on, nagu Elliot Riley ka ütles, tõepoolest erakordne. Kõigepealt selle poolest, et 1930. aastatel veel tavaline hilisromantiline kõlapilt on loodud ebatavaliste vahenditega – saksofonidega. Aga ka stiililise kirevuse poolest: lisaks Glazunovile kõlas pidevalt midagi kas Chopinilt, Schumannilt, Griegilt või Šostakovitšilt.

Väga meeliülendav oli aga kontserdi lisapala, Arvo Pärdi „Da pacem” („Issand, anna rahu”). Kvartett mängis pühendunult, justkui täie teadmisega, et just selline muusika kõlab selles ruumis kõige paremini – nii oma aegluse kui ka religioossuse tõttu.

Kokkuvõttes sai tänavuse „Klaaspärlimängu” publik osa säravast muusikapeost, mis tegi au eesti kontserdikorraldajaile, kokkutulnud välismaa ja eesti muusikuile ning kogu pakutu tänuga vastu võtnud Tartu kultuuriüldsusele. Ootame järgmist festivali!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming