Kukemuru festival Järvamaa looduse rüpes

Kaido Kirikmäe: „Tundsin suurt puudust niisugusest üritusest ja kes ikka asjaga otsast alustab, kui seda ise ei tee.“

JANNO ZÕBIN

Muusikaürituste korraldaja ja plaadifirma Ambifunk vedaja Kaido Kirikmäe töötas tollal nagu paljud bändimehed Laseringi plaadipoes, tegi kaasa ansamblites Bog Bogies, Acid Complex , Dolm, Ragatmika, oli alguses pungimeelne ja hiljem krišnaiit. Millalgi, nagu linnast väsinud bändi- ja pidudemelus intensiivselt elavate noortega mõnikord juhtub, hakkasime mõlemad umbes ühel ja samal ajal maale tagasi tahtma. Kaido läks 2005. aasta paiku tagasi Türi lähistele, kus ta enne Tallinna tulekut elanud oli.

Ta on jäänud looma muusikat, tegema raadiosaateid ja käivitanud koos disainer Sander Meentaloga Järvamaal Pähklimäe hiiesalus festivali „Kukemuru ambient“.

Kõigepealt tahaksin küsida nime kohta. „Kukemuru“ kõlab sama kokkusobimatult ja sürrealistlikult nagu kikerõun, lambanõel või õuesaabas. Kas selliste nimede nagu Kukemuru või Sääsepirin panek väikestele looduskeskkonnas toimuvatele festivalidele on viimase aja trend?

Kaido Kirikmäe: Tegelikult on festivali salapärase nimega nii, et see ei ole sündinud ei trendidele mõeldes ega mingit erilist originaalsust taga ajades. Kui veel ausamaks minna, siis Kukemuru pole meie kui korraldajate vaimusähvatus, vaid sellist nime kandis kunagi talukoht, kus festivaliga neli aastat tagasi alustasime.

Nii et kokkuvõttes igati praktiline lähenemine.

Oled oma festivali pressiteates kasutanud mõistet ambient-kultuur. Mida see tähendab?

Ambient-kultuur kätkeb endas eelkõige elektrooniliste vahenditega loodavat, kuid orgaanilise kõlapildiga muusikat, mis püsib argipäeva sekeldustest kenasti eemal, samuti võimalikult looduslähedast eluviisi ja toitumist ilma igasuguste new age’i varjunditeta. Ja muidugi suhtlemist inimestega, kes tunnevad enam-vähem samasuguste asjade vastu huvi.

Ambient ise näib olevat vananenud termin ja kipub jääma üheksakümnendate klubikultuuri. Miks just ambient-festival? On ju elektroonilise muusika abstraktsetes vormides hulk teisi žanre ja näiteks nüüdismuusika mõiste alla mahub lõputult väga erinevat heliloomingut. Žanripiire on ka mitteakadeemilises muusikas tõmmata juba ammu väga raske. Kas ambient’i kasutamine selles kontekstis ei mõju kummaliselt?

Jah, kogu materiaalne maailm on pidevas muutumises ja ühtlasi vananeb ning koos selle maailmaga vananevad ja kaovad lõpuks ka kõikvõimalikud stiilid. See on asjade loomulik kulg ja üritan kõikide nende muutuste juures võimalikult rahulikuks jääda. Tegelikult tähendab ambient mulle kui korraldajale hoopis avaramat vaadet, kui seda ühel traditsioonilisel elektroonilise muusika festivalil kohata võib.

Muidugi peab ka mainima, et viimastel aastatel teeb ambient kui žanr taas popmuusikast üleküllastunud maailmas võidukäiku. Miks just ambient-festival? Tundsin suurt puudust niisugustest kultuuriüritustest ja kes ikka otsast alustab, kui ise seda ei tee.

Arvuti ja muusikaprogrammid on 2016. aastal kättesaadavad meist enamikule, seda vähemalt Euroopas. Heliatmosfääri on pärast põgusat instrueerimist ilmselt võimeline looma iga koolilaps. Kuidas eristada head ambient-muusikat suvalisest sünkroonsest kajade, korduste ja heliefektidega ehitud helijadast?

Millegipärast usun, et andekus on kaasa sündinud ja kui me kõik heliloojana järgiksime mitte kindlaid stiilipiiranguid ja tuntud artiste, vaid oma sisemist häält, oleks muusikamaailm hoopis parem ja huvitavam. Ma ise näen asja niimoodi, et kui üks Aphex Twin on juba sündinud, siis kellegi kahvatut koopiat sinna kõrvale pole enam vaja. Hea ambient-muusika äratundmisel kehtivad täpselt samasugused reeglid nagu teistegi muusikastiilide puhul. Kõigepealt heliteose autori sisemaailma rikkus ja siis järgnevad juba originaalsus ja tehnilised oskused. Ometi ei saa mainimata jätta, et kõige andekam, vahetum ja orgaanilisem ambient-muusika looja on loodus ise.

Kukemuru festivali on eelnevatel aastatel külastanud mitu su kauaaegset lemmikut, näiteks Ultramarine ja silmapaistev elektroonilise muusika pioneer Chris Watson ansamblist Cabaret Voltaire. Kuidas sulle tundub, kas nende esinemine sobis hästi Kukemuru metsa­lagendikule?

Mõlemaga oli tol korral tegelikult nii, et nad esinesid Teise maailmasõja aegses heinaküünis. Kuna möödunud suve ilmaolud olid ääretult vihmased ja jahedad, siis kartsime halvimat. Hiljem muidugi selgus, et just festivali ajaks jõudis kohale troopiline kuumalaine. Korraldajana sain paraku kõikidest esinemistest osa vaid natuke, kuid nii palju kui tagasisidet saanud olen, siis mõlemad olid esinemispaigast ja festivalist vaimustuses. Mis on ka mõistetav, kuna nii Londonis kui ka Sheffieldis ehk siis nimetatud artistide kodulinnades toimuv on ju urbaniseerunud elu muster­näidis.

Nagu aru saan, on sellisel festivalil tähtis ka visuaalne külg: valgus ja video. Milliseid erilahendusi oled katsetanud? Kuivõrd võimaldab väikese eelarvega festival unistusi teoks teha? Kas ja kus piir ette tuleb?

Ühest küljest meeldib meile jääda lihtsaks ja sähvivat lasersõud ega närviliselt vilkuvaid stroboskoope ei kohtaks siin ka siis, kui taskud oleksid rahast pungil ja peesitaksin laisalt jõekaldal.

Üritame kasutada ära kõikvõimalikud looduslahendused ning lisaks vastutavad festivali visuaalse poole eest oma ala osavaimad võlunäpud – kooslus nimega Spectromatic Visuals. Õrnas augustikuises tuules liikuvat kaske, mis näeb välja nagu hiiglaslik puuinimene, juba igal festivalil ei kohta.

Selle aasta festival paistab stiililiselt olema laiema haardega. Kas soovite pakkuda midagi laiemale publikule? Oled valinud esinejateks näiteks ka väga isikupärased Lau Nau Soomest ja The Orbi albumite kaasprodutsendi Tom Greeni projekti Another Fine Day. Kas see on samm ambient’i juurest edasi?

Avar vaade ambient-muusikale käib kindlasti Kukemuru kontseptsiooniga juba algusest peale kaasas ning samuti meeldib meile paigutada mitte-ambient-artiste ambient’likumasse meeleollu. Tavaliselt on see põnev ka esinejale enesele.

Laiema publiku poolehoidu otseselt ei püüa, kuid mulle meeldib näha Kukemuru muusikaarendajana seda, et aasta peaesineja Another Fine Day ei ulata festivali helimehele arvutist kaht juhtmeotsa, vaid küsib metsavahel muusika esitamiseks klaverit.

Festival on kasvanud kolmepäevaseks ja muutunud esinejaskonda arvestades rahvusvaheliseks ürituseks. Ometi ei paista festivalil olevat suurt fondide toetust. Kas oled riigi abist sõltumatu ja saad nii hakkama?

Jah, teisest festivaliaastast alates, kui otsustasime esinema kutsuda Norra ambient-muusika legendi Biosphere, oleme muutunud rahvusvahelise haardega kultuurisündmuseks nii esinejate kui ka publiku poole pealt. Toetustega on läinud üha paremini – hetkeseisuga toetavad Kukemuru nii Türi vald kui ka Järva maavalitsus, samuti kultuurkapital ja hasartmängumaksu nõukogu.

Kuidas on ümbruskond su üritused vastu võtnud? Kas tunned, et oled festivali ja muude tegemistega kohalikku kultuuriellu sulandunud?

Nende kohalike elanike, kes asjaga kursis on, suhtumine näib pigem positiivne. Möödunud aastal külastas festivali millegipärast ka Eesti president ja eks kohalikud said siis aru, et tegu ei ole päris suvalise sündmusega.

Milline on olnud tagasiside? Kas keegi on väljendanud pettumust või oled saanud kiitvaid hinnanguid?

Otsest turu-uuringut me teinud ei ole ega plaani seda ka teha. Liigume rahulikult omaenese rada ja on selge, et leidub nii neid, kellele meie tegevus meeldib, ja ka neid, kes seda mingil põhjusel ei mõista. Otseseid konflikte pole kellegagi olnud, kuigi teisel aastal oli meie esimeses toimumispaigas rahuliku ja ülimeeldiva publikuga festivali toimumine naabrite arusaamatu käitumise tõttu küsimärgi all. See ei takistanud neid muidugi hiljem kogu seltskonnaga festivali nautimast. Uues festivali toimumiskohas on meil väga toredad naabrid ja toetajad.

Kas tuleb teha kompromisse lähtuvalt publiku ja kohalike elanike maitsest? Või oledki juba teinud?

Kindlasti mitte. Ei ole teinud ega ole ka plaanis teha. Olen vist sellisteks asjadeks piisavalt isekas kala, kes teab, milline jõgi kõige sujuvamalt ookeanini jõuab. Üritan kogu protsessi rahulikult võtta ja erilistesse emotsioonidesse mitte laskuda.