Kontserdikooriks saamise pikk tee

Urve Lippus

Eesti Rahvusmeeskoori juubelikontsert, kaastegevad Ka Bo Chan (kontratenor), Marius Järvi ja Theodor Sink (tšello), puhkpilliansambel ja keelpillikvintett. Dirigent Mikk Üleoja. 16. XI Estonia kontserdisaalis.

Ei saa öelda, et oleksin RAMi elu pidev jälgija, kuid olen neid elu jooksul kuulnud peaaegu kõigi (pea)dirigentide käe all. Kui olin laps, korraldas filharmoonia koolides abonementkontserte ja meie koolis käis RAM mitmeid kordi. Hiljem käisin omal algatusel kuulamas peamiselt Tormise ettekandeid ja muud RAMi tellimusel loodud uut muusikat, muidugi ka suurvorme sümfoonia­orkestriga. Nii et minu ettekujutus sellest koorist ei ole päris selline, et kord patriootlikult hõiskav, kord sentimentaalselt igatsev laulvate meeste hulk, nagu meestelauluseltsid tavaliselt. Ehkki sellestsamast traditsioonist nad 1944. aastal Gustav Ernesaksa käe all alustasid. Nagu Mikk Üleoja juhatatud juubelikontserdil veendusin, on algusest jõutud kaugele, nii vaimselt kui tehniliselt. Tahaksin öelda, et pärale, kui see elus asjade suhtes nii ohtlik poleks, pigem on üks (spiraali)ring lõppenud ja algab uus. Lõpuks lisapalaks lauldud meestelaulu suhkrutükk, Aleksander Läte „Kuldrannake” kõlas distantsi ja nostalgiaga, nagu omal ajal Tõnu Kaljuste ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori kava „Siin on ilus elada”.

Eesti koorijuhid ja ka koorile kirjutavad heliloojad on sageli taga igatsenud omaaegseid suuri koore. Kui veidigi laiemalt mõelda, siis saja ja rohkema lauljaga koorid on siiski asjaarmastajate maailma nähtus, see traditsioon läheb tagasi XIX sajandi esimese poole Berliini Singakademie ja meestelauluseltside juurde. Neile lauljatele aga ei makstud palka, vastupidi, nad pidid ise tasuma küllalt kopsaka liikmemaksu ja oratooriumikontserte korraldati (kas just enamasti, kuid üsna sageli) hea­tegevuseks. Muidugi oli suur elukutseline meeskoor võimalik totalitaarses riigis, kus paljudes ettevõtmistes ei raha, aja ega inimeste energiaga ei koonerdatud. Nõukogude kultuuripoliitika nägi ette igas liiduvabariigis teatud hulga institutsioone: filmistuudio, ooper ja ballett, filharmoonia jne. Filharmoonial jälle pidid olema teatud riiklikud kollektiivid: orkester, koor, estraadiorkester, solistid. Riiklikust rahvakunstiansamblist Eestis asja ei saanud. See, et koor just mees­koorina loodi, oli Gustav Ernesaksa otsus.

2004. aasta juubeliks kirjutasin väikest raamatukest RAMi ajaloost ja selle jaoks seletas Kuno Areng valikut nii: „… kuna Ernesaks oli juba sealt kunsti­ansamblitest Jaroslavli päevilt tuttav ja aktiivne mees, siis tema purskas kohe välja, et see peab meeskoor olema. [—] Mispärast meeskoor – seepärast, et enne sõda [—] ta oli Meestelaulu Seltsi koorijuhina komandeeritud Tšehhi, kus ta ennast täiendas. Moraavia Õpetajate Meeskoor hakkas talle ääretult meeldima, selle kõla, ta ütles mitu korda, et ma läksin seal meeskoori usku. Temaga ei olnud võimalik vaielda selle üle. Me püüdsime ikka rääkida, et koorimuusikas on ju segakooril meeletu repertuaar ja palju võimalusi. Ja kõigepealt see ülemine register, see diapasoon on ju ära võetud meeskooril, see on nagu puhkpilliorkester. Aga ta ütles ikkagi, et see kõla on kõige ilusam”.

Siinse piirkonna traditsioonilise asjaarmastajatele kirjutatud meestelaulu juured on ilmalikus kooslaulmises, osalt ka XVIII sajandi vabamüürlikus laulus, XIX sajandil olid meeskoorid muude seltside kõrval enamasti ka ülikoolidel. Sellest repertuaarist Gustav Ernesaks alustas. Selle kõrval oli olemas ka professionaalne meestelaulutraditsioon – kirikus, kloostrites (luterlikus maailmas valitses küll segakoor). Viimatise kontserdi kava oli koostatud nagu jõudmaks sinna tagasi, kuigi tegemist polnud otseselt rituaalse muusika, vaid kontsertesituseks mõeldud vaimulike teostega. Asjaarmastajatele mõeldud lauludes ei saadud esitada erilisi tingimusi ei hääleulatusele ega ka vokaaltehnikale. See, mis mind kõigepealt rabas sellel kontserdil, oli koori häälekvaliteet ja diapasoon. Kõrgete meeshäälte osas oli tunne, nagu oleks Ernesaksa 1950. aastate salvestised tagasi tulnud, ainult et muusika keerukus ja suuremõõtmelisus on endisega võrreldamatu.

Kontserdi kava koosnes suurvormidest. Kuigi enamasti oli kasutatud väheste instrumentide saadet, oli siiski põhimõtteliselt tegemist a cappella teostega: koor oli pidevalt keskpunktis ja instrumendid tagaplaanil. Meeskoori taustal on näiteks Tormis kasutanud väga kontrastset sopranit ja flööti, kuid selle õhtu programmis olid ainult tenor-bariton-bass-instrumendid ja see sidus kindlasti kava kõlaliselt kokku. Mis aga kõla osas eriti meeldis, oli kontratenorite kasutamine. Eesti meeste antropoloogilise omapära tõttu on meil palju baritone, leidub ka basse, kuid kõrged tenorid on haruldased. Kontratenori häälekasutuseks aga ei piisa kõrgest häälest, see on omaette laulmistehnika ja tulemus ei ole võrreldav poiste-meeste segakooriga. Kontratenori hääl on treenitum kui poisi hääl ja selles tämbris on küpse mehe kogemus.

Galina Grigorjeva kaks alustuseks lauldud teost, nagu suurem osa ta loomingust, toetuvad slaavi õigeusu kooritraditsioonile. Schuberti kaudu tehti „link” meeskoorilaulu traditsiooni, 1928. aasta Saksa laulupeol olid tema laulud ja loorberipärjaga kipskuju tõeline iidol. Kontserdi teises pooles, Giovanni Bonato loos, hargnesid lauljad ümber saali ja hakkasin tundma külmavärinaid. Palju on kogetud, et niisugustel puhkudel kuuled sünkroniseerimata atakke ja seda akordi keskmist häält, mille laulja parajasti pingirea otsas seisab. Seekord läks õnneks – mulje oli tõesti veenev. Ja lõpuks, Toivo Tulevi „Oo, koidusära” oli suurepärane ruumiline kogemus muusikast, mida üldiselt peetakse ajaliseks kunstiks.

Kokkuvõtteks: RAM on tõsiseltvõetav kontsertkoor, RAMile kirjutatakse muusikat, mida muidu ei tekiks – ei Veljo Tormise suurteoseid alates 1970ndate algusest, ei praegusi Galina Grigorjeva või Toivo Tulevi teoseid, RAM on Eesti Vabariigi visiitkaart ka Sibeliuse, Šostakovitši jt suurvormide esitamisel kogu maailmas.