Kompositsioon on muusikaõppe alus

Andrus Kallastu: „Kui inimesed ei saa ise muusikat luua ning nad surutakse tarbijateks, kaotavad nad asja vastu üldse huvi.“

MIRJE MÄNDLA

Andrus Kallastu on vabakutseline helilooja ja dirigent. Ta on aktiivne kontserdikorraldaja ning mitme festivali ja kontserdisarja algataja ja eestvedaja, kunstiline juht ja produtsent. Alates 2003. aastast on ta Pärnu nüüdismuusika päevade peakorraldaja ning üks Eesti Arnold Schönbergi ühingu asutajaliikmetest. Ta on õppinud Sibeliuse akadeemias orkestridirigeerimist, kompositsiooni, laulmist ja muusikateooriat ning Helsingi ülikoolis muusikateadust. Andrus Kallastu jätkab heliloominguõpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemia doktorantuuris. Muusikalise kogemuse, stiilitaju ja teadmiste poolest on Andrus Kallastu silmapaistvalt mitmekülgne: ta on esitanud teoseid gregooriuse laulust kuni ultramoodsate interdistsiplinaarsete kompositsioonideni ning olnud hinnatud barokk- ja klassikalise muusika interpreet. Kallastul on värskeid ideid paljudes valdkondades, neid jagab ta sel hooajal usinasti ansambli U: „Residentuu:ris“.

Sul on olnud palju mõtteid üldhariduskooli muusikaõppe kohta. Pärnu Koidula gümnaasiumis kasutusel süsteemi esitlesite Pärnu nüüdismuusika päevadel. Sa oled ka varem sel teemal rääkinud. Kuidas pead vajalikuks muusikat õpetada?

Igasuguse muusikaõpetuse keskmes peaks olema kompositsiooniõpetus. Praegu on muusikaõpetus kaldu interpretatsiooni ja ajaloo poole. Tulemused on näha: kui inimesed ei saa ise luua ning nad surutakse tarbijateks, kaotavad nad asja vastu üldse huvi. See, mis toimub praegu üldhariduskooli muusika­tunnis, on bluff. Tunnis osaleb üldse murdosa õpilastest, ülejäänud tegelevad teiste asjadega. Klassis on tavaliselt kolm kuni viis laulda tahtvat ja oskavat, enamasti muusikakoolis käivat õpilast. Õpetaja töötab nendega, ülejäänud viidavad niisama aega. Tulemused on käes. Olen suhelnud eesti koolisüsteemist läbi käinud doktorikraadiga inimestega. Nad tahaksid muusikaga tegelda, kuid nad on kirjaoskamatud. Mõnes muus valdkonnas nimetataks sellist olukorda katastroofiks, kuid muusikas on see niimoodi loksunud aastakümneid. See on totaalne maksumaksja raha laristamine.

Millised baasoskused peaks õpilane muusikatunnis omandama ja kuidas olete süsteemi üles ehitanud?

Meie idee põhineb eeldusel, et asjadest, antud juhul muusikast, ei ole võimalik üldse aru saada, kui puudub vajalik n-ö tööriistakast. Matemaatikast ei ole võimalik aru saada, kui tegelda matemaatika enda, s.t valemite, arvutamise või modelleerimise asemel matemaatikute elulugude päheõppimise ja ilmekalt ettelugemisega. Meie süsteem on kompositsiooniõpetus. See tähendab, et mõisteid ei õpita tühikäigul, mõiste enda pärast. Meie eesmärk on õppida pigem vähem, aga paremini. Mõiste peab minema kohe käiku, sellega tuleb kohe midagi teha. Me ei räägi ka suur­sugust muinasjuttu loovusest, ainult väljavalitutele kättesaadavast pühast heliloomingust. Nii nagu ruutvõrrand peab olema selge igale keskkooli lõpetanule, peab iga keskkooli lõpetanu teadma helivältusi ja helikõrgusi, olema suuteline nendega midagi tegema ja loomulikult neid ka lugema. Koostame seda õppevahendit vikiõpikute keskkonnas.¹ See õppevahend on praegu suunatud keskkoolile ja täiskasvanud iseõppijale. Lahjendatud, väljavenitatud kujul võib selle laiendada ka põhikoolile, sest paljusid asju võiks hakata õpetama juba esimeses klassis. Kui tähed ja numbrid on selged, saab nendega juba komponeerida.

Mida arvavad sellest koolijuhid, muusikaõpetajad ja õpilased?

Muudest praegu ei tea, kuid Indrek Palu kodukool Pärnu Koidula gümnaasium on väga toetav. Indrek kutsutigi sinna midagi sellist tegema ja ta ongi sellist asja seal kogu aeg teinud. Kui vaadata vikiõpikule lisatud tundide videodokumentatsiooni, siis minu meelest asi toimib: õpilaste tunnis osalemise protsent on eespool kirjeldatuga võrreldes vastupidine. Ja kuna tunnis tegeldakse tööriistakasti, keele ja struktuuridega, siis on päris palju kasvanud selliste õpilaste hulk, kes soovivad neid asju kunstiliselt katsetada huvitegevusena tunnivälisel ajal.

Kas oled selle muusikaõpetuse süsteemi kohta saanud tagasisidet, ettepanekuid või kriitikat?

Esitlusest PNP-l ei ole praegu mõtet rääkida, sest sinna ei tulnud kohale see sihtrühm, keda me sinna ootasime – muusikaõpetajad. Isegi kui huvilisi leidub, on süsteem praegu selline, et nende inimesteni ei ole võimalik kuidagi jõuda, et infot edastada. Koolidele ei saa saata meile, sest need ei jõua kohale. Ilmselt on ajakirjanduse kaudu teavitamine ainuke võimalus. Muusika riiklikus õppekavas on müstiline sõna „omalooming“. Muusika kompositsiooniõpetus on üks õppevahenditest, mis seda riiklikku mõistet sisustab, peale selle võib loomulikult ette kujutada igasuguseid pilliõpikuid jms. Kui inimesed tunneksid nooti, võiks ka laulupeol laulda palju ägedamat repertuaari ja inimesed omandaksid selle kiiremini. Koolide laulukoorid toetuvad eelkõige muusikakoolis käinud õpilastele ja teised lohisevad kaasa. Võib vaid ette kujutada, milline oleks kooride tegevus siis, kui kõik oskaksid noodist laulda. Ühesõnaga, noodilugemisoskuse kasv ei võrdu kindlasti laulupeo väljasuremisega. Laulupeo sihtasutus võiks ise olla üks muusika kompositsiooniõpetuse kooli õppekavva viimise toetajaid. Ning kes keelab laulupidu siduda mingi õpilaste loomingu formaadiga? Siin on minu meelest mõttekoht.

Milline on kompositsiooniõpetuse tulevik? Kas haridus- ja teadus­ministeeriumis on selle vastu huvi tuntud või jääb see iga kooli otsustada, kes soovib, võib pöörduda ja liituda? Kas saab näiteks tulla Pärnusse koolitusele?

Loomulikult on HTM huvitatud, sest praegu koostamisel Tallinna ülikooli digiõppevaramu projekti finantseerib HTM. Praktikas hakkab asi olema ilmselt nii, et koolidesse lähevad ühel hetkel tööle Indrek Palu moodi heliloomingut ja muusikateooriat õppinud inimesed, kes praegu hoiavad lihtsalt eemale. Tekib kaks omavahel lõimitud õppekava: kompositsiooniõpetus ja muusikaajalugu. Indrek Palu võtab läbi ka kõik kolm muusikaajaloo õpikut. Ta lihtsalt teeb seda täiesti teistmoodi – iseseisva lugemise, kollokviumide, esseede ja näiteks stiilide modelleerimise kaudu.

Siin on nüüd mitu korda läbi käinud Indrek Palu nimi.

Indrek Palu mängib akustilist ja elektriviiulit, tegeleb heliloominguga, osaleb ansamblites Repoo, džässduodes Kristo Käo ja Marek Taltsiga ning esineb eri kavadega koos flöödimängija Leonora Paluga. Ta on õppinud Eesti muusika- ja teatriakadeemias, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias ning Pärnu muusikakoolis ning õpetab muusikat Pärnu Koidula gümnaasiumis. Tema tundidega võib igaüks ise kompositsiooniõppe koostamislehel tutvuda.

Tänavuste Pärnu nüüdismuusika päevade teema oli „Kompositsioon kui kogemus“. Millised mõtted jäid loengutes ja aruteludes kõlama? Kuidas puudutavad need teemad sinu enda loomingut ja doktoriõpet?

Seekord oli väga diskussioonirohke PNP, mis ongi üks selle ürituse põhilisi eesmärke – ajud lahti lükata. Olime nädala Massiarul uues Massia loomeresidentsis, komponeerisime töötoas ühiskompositsiooni ja arutelu käis loomulikult kogu aeg.² Järgmisel aastal on plaanis samalt kohalt jätkata, teha ideede inventuur ning kogu asi n-ö rekomponeerida. Kõik need asjad puudutavad otseselt minu doktoritööd, sest rääkisime ju kogu aeg muusikalistest objektidest, muusikalistest parameetritest ja nende väärtustest ning muusikaliste objektide parameetrilistest mudelitest.

Kuidas sa mõistad muusikaliste objektide parameetrilist mudelit?

Mõistan seda eelkõige generatiivse mudelina, helilooja tööriistana, võimalusena opereerida nii globaalsete struktuuridega kui ka sukelduda n-ö atomaarsele tasandile. Mõistan seda lingina muusika ja matemaatika vahel, n-ö selgemalt nägemise tööriistana, mida võivad kasutada ka interpreedid ja muusikauurijad. Mõistan seda ka osana muusikast kui süsteemist, s.t muusika kui süsteemi ühe allsüsteemi mudelina ning võimsa tööriistana intuitsiooni teenistuses. Nii et rakendust sel on.

Kas on tulemas mõni kontsert, kus kõlab sinu looming?

Aare Tammesalu tahtis süvitsi ära õppida minu „Stabat Materi“ soolo­tšellole, see peaks tulema ettekandele lihavõtete ajal.

Sel hooajal oled ansambel U: juures „Residentuu:ris“.³ Millised plaanid sul sellega seoses on ja mida on kavas õpitubade käigus teha?

Plaanis on luua lugu n-ö tellija materjalist. Nad mängivad lõpuks seda, mida nad kõige rohkem mängida tahavad. Juhin seda asja töötoa vormis, lihtsalt juttu on vähe, kuid palju on praktilist tegemist. Esimesel korral kaardistasime pillide võimalusi. Teise korra teema on kontrapunkt, siis protsessid ja edasi juba partituuri kokkupanek. Esimeseks korraks palusin neil kirjeldada põhimõtet, mänguvõtet või mingit teose lõiku, mis on neile nende karjääri jooksul kõige rohkem südamesse läinud, või ka sellist asja, mida nad pole kunagi teha saanud. Siis tegime loosimise ja igaüks sai seda infot kasutades mõelda välja mingi sõnalises vormis sündmuste järgnevuse. Kaasa tegid ka kuulajad, nii et materjali kogunes päris palju.

Väga põnev. Kas sa arvad, et nad ei ole oma pillide kõiki võimalusi veel avastanud või ei ole neid veel piisavalt analüüsinud?

Jah, ka see on võimalik. See on ju ka üks selle ettevõtmise põhjusi.

Viibisid hiljuti tervelt viis nädalat kogemuslikult rikastavas keskkonnas – Villa Karos, Soome-Aafrika kultuurikeskuses ja kunstnike residentsis. Villa Karo asub Beninis Lääne-Aafrikas, seda juhivad Linnea Olamo ja Kwassi Akpladokou. Räägi palun sellest keskusest.

See on loodud 1998. aastal soome kirjaniku Juha Vakkuri initsiatiivil. Karo oli tema poeg, kes suri 15aastaselt vähki. Villa Karo on minu teada ainuke omataoline kogu Aafrika mandril ja Beninis on sellel väga auväärne staatus. Tegu on loovisikute residentuuri ja kultuurikeskuse kombinatsiooniga Brasiilia koloniaalstiilis kahekordses hoones Atlandi ookeani rannikul. Kui Vakkuri selle koha avastas, oli seal varemetes koloniaalajal ehitatud haigla.

Igal aastal antakse välja umbes 24 residendistipendiumi neljaks kuni kuueks nädalaks. Korraga saab seal olla viis residenti. Soome riik toetab seda aastas umbes 150 000 euroga. Seal käivad mitmesugused projektid, praegu on käsil ka poolteist aastat kestev vaktsiini­uuring. Selleks viiakse Benini 30-liikmeliste rühmadena 800 soomlast, kes osalevad uue kõhulahtisustõve-vastase vaktsiini väljatöötamisel.

Villa Karo on ka kohalikele oluline kohtumispunkt. Grand-Popo vallas, mis on sama suur kui Pärnu (umbes 50 000 elanikku), tegutseb tohutult bände ja tantsuansambleid. Seal on pidevalt suuremaid ja väiksemaid üritusi. Kuna tegu on Benini ametliku voodoo-keskusega, siis näiteks 10. jaanuaril olid seal suured voodoo-pidustused.

Kellele on see keskus mõeldud? Kas ka teised Eesti heliloojad saaksid endale sinna koha planeerida?

Keskus on mõeldud Soome loovisikutele. Umbes kümme aastat tagasi käis seal Mikko Heiniö. Mõtlesin juba siis, et igavesti äge asi. Olen vanast ajast Soome heliloojate liidu liige. Ilmselt seetõttu võetakse mind ka kui poole jalaga oma loovisikut.

Miks on Soome huvitatud selle keskuse toetamisest?

Soome on aastakümneid osalenud Aafrika arenguabis. Soomlastel on seal hea olla, sest nad ei ole aafriklasi kunagi koloniseerinud. Soome ühiskond on meist paljudes asjades 20–30 aastat ees. Kui Soome on minu meelest otsekui täiskasvanute ühiskond, siis Eesti oma meenutab tihti pubekate kampa. Paljud teemad, mis meil kerkivad alles nüüd, olid Soomes üleval juba 1990ndatel.

Milliste ideedega sinna suundusid?

Läksin sinna väga avatud meelega. Suuri plaane ma ei teinud, sest ütleme ausalt: kogu see negatiivne info, mis Aafrika kohta pidevalt tuleb, tekitab väga suuri eelarvamusi. Mingis mõttes on filmitegijatest täiesti amoraalne kajastada eelkõige negatiivset. Ükski minu eelarvamustest ei pidanud paika. Võib öelda, et Benin on nagu Eesti ja beninlased nagu eestlased. Seal on umbes sama hinnatase nagu Eestis, kuigi sissetulek on inimestel võib-olla mõnevõrra väiksem.

Milliseid teoseid komponeerisid, kui komponeerisid?

Stipendiaadile üldiselt ei kirjutata ette, millega ta peab tegelema. Kuna aga keskkond on äärmiselt huvitav ja inimesed kontaktsed, siis loomulikult tundus mõttetu istuda ainult oma toas ja tegelda asjadega, millega võin tegelda Pärnus Niidu metsas. Professionaalses mõttes komistasin kullasoonele. Beninis on väga jõuline oma klassikalise muusika traditsioon, mida nad ise nimetavad küll la musique traditionelle. Kuna neil on olnud õukonnad, siis küsisin mitu korda, kas neil on ka mingi õukonnamuusika traditsioon, mis erineb n-ö rahva­muusikast. Selget vastust ei saanud ja võib-olla seda erinevust ei olegi. Tegu on äärmiselt huvitava isorütmikaga, samuti väga põneva laadisüsteemiga, millega ma ei jõudnud õieti tegelda, kuna kogu aeg kulus rütmidele. Kogu see muusika on arenenud tantsust. Sealne tants on polümeetriline, s.t kehaosade meetrum võib erineda. See polümeetria kandub üle ka muusikasse. Beninis räägitakse umbes 60 kohalikku keelt, millest umbes 45 on täiesti iseseisvad, s.t ei ole muude keelte dialektid. Kõigil neil oma keeli rääkivatel inimestel on omad kombed, tantsud ning spetsiifilised rütmid. Kogu see kultuuriline rikkus on väga suures osas salvestamata ja uurimata. See on ka väga suures ohus, sest Ameerika murrab ustest ja akendest sisse. Kõigil on nutitelefonid, nad on maailma asjadest väga hästi informeeritud ja kõigel on suundumus muutuda ühetaoliseks. Riigikeel on prantsuse keel, kuid päris paljud räägivad ka inglise keelt. Mina suhtlesin nendega mõlemas keeles. Sealsed inimesed räägivad nagu eestlasedki keskmiselt viit-kuut keelt. On väga tavaline, et osatakse kahte-kolme kohalikku keelt ja siis veel mõnda Euroopa keelt peale prantsuse keele. Kuna naaberriik Togo oli Saksamaa asumaa, siis räägitakse päris palju ka saksa keelt. Nad on äärmiselt kiired õppijad ja Villa Karoga seotud inimesed oskavad ka mõne sõna soome keelt.

Kes seal villas sinuga ühel ajal veel olid? Kas suhtlesid ka nendega või keskendusid Benini muusikatraditsioonile?

Seal oli hästi huvitav seltskond. Esimest korda kohtusin elava vikipedistiga: kunstnik ja kunstiteadlane Heikki Kastemaa on Soome Wikimedia haru juhatuse esimees. Tal oli Beninis selge ülesanne tutvustada vikivõimalusi. Käisime ühes koolis, kus peaaegu kõik V või VI klassi lapsed teadsid, mis on vikipeedia ja kuidas seda kasutada. Ma alguses mõtlesin, et mis sellest ikka tuleb, liiga väikesed lapsed. Kuid siis hakkasid nad esitama küsimusi: täht, planeet Merkuur, Michael Jacksoni eluaastad, Prantsusmaa kuningad jne. Ühesõnaga, polnud midagi sellist, mida meie lapsed siin teaksid ja mida need lapsed seal ei teaks. Ma ise olen olnud Vikipeedia kaastöötaja alates 16. VI 2006 kell 11.06. Just sellise täpsusega annab Vikipeedia kogu toimetamiste ajaloo.

Kui palju sa käisid Villa Karo ümbruskonda avastamas ja uurimas?

Käisin soome turistidega kaasas kahel matkal Abomeys ja Ganviés, n-ö Benini Veneetsias. Omal käel käisin nende pealinnas Porto-Novos ja mitu korda ka suurimas linnas Cotonous. Põhja poole väga ei jõudnud, sest see oleks olnud suurem ettevõtmine. Togosse ka ei läinud, kuna seal olevat olnud poliitilised rahutused.

Kuidas sa täpselt Benini muusikaga kontaktis olid? Kas käisid kontsertidel või raamatukogus?

Muusikaelu on seal tihe, kuid meie mõistes akadeemilist muusikakultuuri seal ei ole. Raamatukogusid on vähe, sest raamatud on kallid ja kogu info on kättesaadav ka internetis. Tuleb mõista sealse looduse palju suuremat jõudu: näiteks Villa Karos hoiatati kohe, et toas ei tohi süüa. Igasugune magus orgaanika võib meelitada kohale termiidid ja siis on majal kriips peal. Minu kontaktid olid eelkõige seotud inimestega, kellelt sain infot. Neid oli palju, kuid kõik nad ei olnud loomulikult professionaalsel tasemel. Praegu jätkan suhtlemist umbes kolme inimesega. Tahan kutsuda Eestisse Steve Abeni pidama Benini rütmide töötuba, see peaks toimuma 8. kuni 10. juunini Massia loome­keskuses. Professionaalne kontakt tekkis ka Benini rahvusballeti tantsija ja löökpillimängija Aliou Guesserega. Tal on oma kool ja ka tantsu- ja löökpillimängu kursused, nii et oleks vaja teha koostööd Eesti tantsijatega. Nemad olid ka minu põhilised informaatorid, kui kirjutasin üles Benini rütme. Nendegi häda on selles, et nad ei oska noodikirja. Kogu informatsioon on suuline ja käib mälu järgi.

1 Muusika kompositsiooniõpetus, gümnaasiumi näidiskursus. https://et.wikibooks.org/wiki/ Muusika_kompositsiooni%C3%B5petus/N%C3%84I-

DISKURSUS._G%C3%9CMNAASIUM

2 Massia loomeresidents. http://www.massia.ee/

3 Andrus Kallastu ja ansambli U: „Residentuu:r“. http://et.parnu.wikia.com/wiki/Andrus_Kallastu_ja_Ansambel_U:_Residentuur:r_2018