Kommentaar – „Joonase lähetamine“, sa valulaps

AARE TOOL

Huvi Tobiase „Joonase lähetamise“ vastu on uuesti lõkkele löömas – ja üsnagi intrigeeriva nurga alt. 26. mail kõlasid Estonia kammersaalis oratooriumi mõned koorinumbrid, kusjuures aluseks polnud mitte Vardo Rumesseni redigeeritud, korrigeeritud ja täiendatud väljaanne, vaid hoopis helilooja tütre Silvia Tobiase ümberkirjutus. Kas võib olla tõsi, et prohvet Joonas pole oma viimast sõna veel lausunud?

Muusikateaduslikust küljest on tekstikriitiline teemapüstitus vaieldamatult asjakohane, sest teose ümber on ringelnud alatasa oletusi ja kõhklusi, mille suhtes on olnud keeruline seisukohta võtta. Rohkem on liikvel olnud linnalegende, mitte Tobiase käsikirjade uurimisel põhinevaid kaalutletud hinnanguid. Kui 2008. aastal ilmus trükis „Joonase lähetamise“ partituur, võinuks arvata, et eksirännakud on sellega lõppenud. Tuli on aga tuha all vaikselt edasi hõõgunud ja kahtlused jäänud hinge närima: mis siis, kui trükitu pole ikka päris õige „Ürg-Joonas“ ehk „Ur-Jona“?

Teatri- ja muusikamuuseumis on tallel kaustad, mille esilehel leidub järgmine teave: „„Joonas“, oratoorium, Rudolf Tobias 1908, koopia 1970, S. Tobias“. Kõige olulisem erinevus senise „Joonase lähetamisega“ seisneb selles, et kogu tekst on saksa keele asemel eesti keeles. Kui tõlge kõrvale jätta, siis näib Silvia Tobias olevat lähtunud oma koopia või redaktsiooni tegemisel materjalidest, mille Rumessen on määratlenud oma raamatus „Joonase sõnum“ kui „esialgse originaal­partituuri“.

Erinevusi on kahel versioonil rohkem, kui siin kirjeldada jõuab. Rumesseni versioonis on Joonase aaria („Sinu tahet, Issand, meelsasti täidan“) III pildi lõpus, Silvia Tobiase redaktsioonis järgneb aga vahetult „Sanctus’ele“. Pildi dramaturgia on sellega pööratud pea peale: esimesel juhul luuakse entusiastlik forte-lõpp, mis haakub IV pildi alguse „Kohtukuulutuse“ mölluga („Laskem meil süüa ja juua“), teisel juhul jääb pilti lõpetama vaikne-mõtlik soprani arietta „Jumal nüüd vaatab alla taevast inimlaste peale“. 2008. aasta partituuri eessõnas kirjeldatakse, kuidas oratooriumi lõppu on lisatud 12 oletatavasti puuduvat takti (kohe pärast kõigi nelja solisti kordamööda lausutud „aamenit“), et tõmmata suurejooneliselt otsad kokku. Silvia Tobiase versioon lõpeb aga vaikse kirgastumisega – miks mitte. Seda, et ta pidas vajalikuks orkestratsiooni täiendada, pole Rumessen kunagi salanud. Hädavajalik ei pruukinud see olla, kuid teosel tükki küljest ka ei võta.

Seega võib öelda, et küsitavused on peamiselt muusikateaduslikku laadi. Redaktori vähimadki täpselt tähistamata ja tekstikriitilistes kommentaarides kirjeldamata suletõmbed võivad tõsiselt raskendada partituuri kasutamist uurimistöö allikana. Kuivõrd see teadmine peaks esitajat heidutama, on iseküsimus. Ülitäpne või mitte, on seni kasutatud redaktsioon end kontserdisituatsioonis igati õigustanud. See aga loomulikult ei tähenda, et tekstikriitilisest kaemusest ajendatud teistsugusele lähenemisele tuleks vaikimisi punast tuld näidata. Ehk poleks isegi liiast, kui Tobiase käsikiri kunagi faksiimilena kättesaadavaks teha – eks uuritagu siis ja otsustatagu.

Muusikaakadeemia kontsert­eksamil, kus alma mater’i koori ja sinfonietta’t dirigeerisid kordamööda viis tänavust magistriõppe lõpetajat, esitati midagi igast pildist. Kaks redaktsiooni erinevad vaieldamatult detailides (ja kohati enamgi), ent küllap siiski mitte nii palju, kui võiks seekordse eriti väikese koosseisuga ja ka muidu veidi tagasihoidliku ettekande põhjal arvata. Kui „Ürg-Joonast“ peaks kunagi tervikuna mängitama, siis on erinevusi ehk lihtsam hinnata. Silvia Tobiase ümber kirjutatud partituuri põhjal tundub, et kõigest hoolimata pole lausa paradigmamuutust põhjust oodata.

1970. aasta ümberkirjutuse suurim küsitavus on eestikeelne tekst. Oratoorium on komponeeritud ikkagi saksakeelse tekstiga ja selles osas on midagi muuta õigupoolest võimatu. Silbid ja rütm võivad klappida, kuid kuulates tundub siiski, et miski on nihkesse läinud. Kui „Kättemaksupsalmis“ lauldakse „Herr Gott, des die Rache, die Rache ist, erscheine!“, siis tunnetad selles karakterit, maakeelne „Issand, ilmu meile sa, kättemaksu Jumal, nüüd ilmu“ kõlab aga kuidagi mugavalt ja ümaralt, umbes nagu „Taara tammikus“. Igal keelel on oma eripärane rütm ja värv. Sugugi parem pole, kui „Sanctus’es“ sõnade „Heilig, heilig!“ asemel pigistada „Püha, püha!“. Prohvet Joonas kõneleb siiski saksa keelt.

Oratooriumi ümber on aja jooksul sugenenud niivõrd palju aukartust, et seda julgetakse vaevalt puudutada. Seetõttu tuleb värske vaatenurk, kuidas see ka ei väljenduks, lõppkokkuvõttes kindlasti kasuks. Tagasi käsikirjade juurde pöörduda on ümbermõtestamise üks võimalus. Järjest valdavamaks näib saavat siiski vastupidine: senised autentsuse kujutelmad heidetakse ükshaaval kõrvale ja nende asemel tõuseb troonile rõhutatud subjektiivsus. Selles, et teos asetatakse žanride ja konventsioonide piire kombates täiesti uude esituskonteksti, pole midagi enneolematut. Ma ei imestaks, kui kunagi saame kogeda „Joonase lähetamist“ mitte kontserdil, vaid näiteks lavastusena. Mida Joonase loos kõike ei leidu: vagadust ja liiderlikkust, vägivalda ja müstikat, viha ja leppimist, lisaks rohkesti mõistukõnet ja poolenisti ogar teekond vaala kõhus … Selle loo dramaatiline laeng on üüratu.

1970. aasta ümberkirjutus pakub küll mõtlemisainet ja avardab tõlgendusvõimalusi, kuid on kaasa toonud ka uusi küsitavusi. Seega jäämegi lõpuks silmitsi postmodernsele ajale omase rahutu tõdemusega: vastuolulisus on kultuurinähtustesse sisse kirjutatud ja lõplikku tõde ei ole.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar