Kõlakoda: hea muusika mõjub narkootikumina

Tiit Kändler, EPL/teadus.ee

Männikäbi kukub teie maja plekk-katusele, mille all te magate. Võpatate, sest käbi teeb sellise paugu, justkui põrutaks keegi kahurist. Kui tuleb teine käbi, võpatate juba vähem ja kolmanda puhul ei võpata üldse. Kui käbid langeksid katusele võrdse ajavahemiku järel, ei paneks te neid varsti enam üldse tähele. Nii nagu te ei pane tähele oma külmkapi undamist, juhul kui see ei jäta ega jäta järele. 

Muusika on suuresti jalatoksimise muusika – kuulame selle pulssi nagu südame takti. See pulss on tavaliselt regulaarne ning aimatav. Kuid ometi muudavad heliloojad oma teostes pulssi ja meie naudime, kuidas nad seda teevad – kui teevad andekalt, paraja mõõdutundega, mis kätkeb eneses nii ootamatust kui oodatut. Muusika on organiseeritud heli, kuid selles organiseerituses on ka veidi hullumeelsust,  mis lubab rütmil, tämbril, tempol ja helikõrgusel oodatust erinevalt tulevikku suunduda. See tibake hullumeelsust teebki muusika kuulatavaks. Kes suudaks kuulata heliredeli mängimist üle mõne minuti, isegi kui seda teeb armastatud lapsuke.     

Väikeaju suur muusika

Emotsioonidega on seotud meie väikeaju. See on aju vanimaid osi, justkui reptiili, roomaja aju. Kuigi väikeaju kaalub kümnendiku ajust, sisaldab see vähemalt pool aju närvirakkudest. Selle ajuosa ülesanne on aja rütmilise kulu tajumine, ajastamine, mis omakorda on muusikast lahutamatu. Väikeaju juhib meie liigutusi, laseb meil  istuda ja astuda, lubab meil tantsida. Kanada Mc Gilli ülikooli psühholoog ja muusikauurija Daniel Levitin on oma kolleegidega leidnud, et väikeaju aktiveerub hoopis teistmoodi, kui kuulata kas muusikat või valget müra. Väikeaju jahib takti. Vähe sellest. Lisaks takti tabamisele ja tantsu juhtimisele teeb väikeaju veel midagi enamat – see on segatud meie emotsioonidesse. Kui kuulame muusikat,  mis meile meeldib, aktiveerub väikeaju hoopis teisiti kui ebameeldiva muusika puhul. Ja et väikeaju tahab puhata, siis on meie ajule juba puht füsioloogiliselt koormaks, kui oleme sunnitud kuulama meile ebameeldivat muusikat. Kui sööme pahaksläinud toitu, ärkab meie ajus kohe vastikuse emotsioon. Kirtsutame nina ja meie kurk tõmbub kokku, et jälkus suust sisse ei pääseks.

Sama lugu  on helidega – ja veelgi suuremal määral. Juba 1970. aastatel avastasid neurobioloogid, uurides kasse ja rotte, kelle kuulmissüsteem sarnaneb inimese omaga, et sisekõrv ei saada kõike kuuldut kohe ajukoore kuulmiskeskusesse, vaid väikeajusse. Nii et kuulmismeele puhul võime veidi liialdatult väita: me kuuleme, kui me ei kuule. Kui teie käele lendab sääsk, tunnete seda vaistlikult. Kui teie ninna tungib naabri kalapraadimise lõhn, ka siis tunnete selle kohe ära. Kui suhu satub soolakristall, sülitate selle kähku välja. Kui sähvatab välk, panete hirmunult silmad kinni. Kuid kui kõlab pauk, siis reageerite ägedamalt kui teiste meelte puhul. Helid tekitavad kõige drastilisemaid reaktsioone, sest jõuavad teie ajju sõltumata sellest, kas kuulmiskeskus on need registreerinud või mitte. Montréali neuroloogiainstituudi teadlased  Anne Blood ja Robert Zatorre näitasid 1999. aastal, et intensiivne muusikaline emotsioon on seotud aju piirkondadega, mis inimest autasustavad, mis tekitavad naudingutunde ja aitavad kaasa sõltuvuse tekkele. Muusikasõltluse mehhanism on täpselt samasugune kui see, mis viib narkomaaniani või, kui tahate, siis mängurluseni. Või kui veel tahate, siis samalaadne seksuaalse naudinguga. Aju limbiline süsteem  toodab parajate stimulaatorite olemasolul neurotransmitterit dopamiini ja suurenenud dopamiini taset tajume naudinguna. Muusika parandab tõepoolest inimese tuju, kuid ebameeldiv muusika võib rikkuda mitte ainult tuju, vaid ka tervise. Muusika imiteerib mõningaid keele omadusi ja keelelist kommunikatsiooni, kuid mõjub ometi sügavamalt, kuna puudutab aju primitiivsemaid struktuure.

Kuuldes  muusikat, hakkab aju oma sügavustes rehkendama välja selle takti ja ennustama, millal tuleb järgmine rõhuline löök. Muusika edenedes tegeleb aju pidevalt selle rütmi jälgimisega ja on rahul, kui suudab muusika käiku ette ennustada. Kuid veel rohkem on aju rahul, kui andekas muusik aju veidi alt veab, eemaldudes primitiivsest ja absoluutselt regulaarsest rütmist. See võib olla ka põhjus, miks nn vaibakloppimise  muusika mõjub lõppkokkuvõttes kurnavalt. Naudingu tekitab ajalise sümmeetria rikkumine. Nii nagu algosakeste maailmas rikutakse veidikene olulisi sümmeetriareegleid, et maailm koos püsiks, nii vajab ka meie aju ajalise sümmeetria rikkumist. 

Skisofreeniline muusika

Kuid mida teha rütmiliselt jalgu trampiva muusika tõrjeks? Valencia ülikooli teadlased on disaininud materjali, millesse mähituna saab nautida vaikust. Selle materjali pind on kaetud nn helikristallidega, mis on helilaineid hajutavad silindrid. Sellist kilet tuleb endale ümber mähkida 200 kihti. Muidugi mõista püütakse seda kasutada  sõjaliselt: näiteks mähkida sellesse sõjalaevad, et need jääksid sonarile nähtamatuks. Muusikasse on pandud Maa ja teiste planeetide pöörlemist, tähtkujude näivat liikumist ja elevantide omavahelist suhtlemist. Selleks on looduses esinevad sagedused, mida inimkõrv ei kuule, transponeeritud meile kuuldavasse diapasooni. Nüüd on seda tehtud ka ajuga. Ajupilt, mis saadakse funktsionaalse magnetresonantskuvamise meetodil, sisaldab kujutiste seeriat, mis näitab, kuidas aju eri osad muutuvad ühe või teise ülesande täitmisel aktiivsemaks või kaotavad aktiivsuse. Aju seisundit hinnatakse neilt piltidelt kas silmaga või arvutiprogrammi abil.

Kuid Connecticuti Trinity kolleegiumi filosoof Dan Lloyd on kindel, et aju tööd saab paremini hinnata, kui muuta need pildid musikaalseks. Ta määras kindlaks  piirkonnad, mis aktiveerusid üheskoos, ja omistas neile rühmadele erineva helikõrguse. Siis lõi ta tarkvara, mis analüüsib skaneeringute seeriaid ja tekitab noote just neil helikõrgustel, mis vastavad heledaks muutunud piirkondadele omistatud helikõrgustele. Iga nooti aga mängitakse helitugevusega, mis sõltub piirkonna aktiivsuse määrast. Lloyd söötis tarkvarale sisse omaenda ajust tehtud pildirea, kui ta kas  juhtis virtuaalset autot või puhkas, ja leidis, et suudab helipildi järgi kindlaks teha, millises seisundis ta parasjagu oli viibinud. Siis söötis ta tarkvarale dementsuse ja skisofreenia all kannatajate ja tervete vabatahtlike ajupilte. Skisofreenikute aju lülitus väikese ja suure aktiivsuse vahel ümber ekslikumalt kui tervete inimeste aju, nõnda et heli järgi oli võimalik kindlaks teha, kes on kes.

Mõned asjatundjad arvavad,  et säherdune ajumuusika võimaldab avastada selliseid taustasirinaid, mida silmaga piltidelt näha ei saa. Lloyd on veendunud, et sellisel ajumuusikal on ka oma esteetiline väärtus. „See pole helilooming, kuid mitte ka juhuslik, see on peaaegu et muusika”.