Kohtumispaik muusika

Kristina Kõrver

Arvo Pärdi autorikontserdid Washingtonis ja New Yorgis Neli kontserti, kolm kava, kaks kollektiivi, üks dirigent. Üks helilooja, tuhanded austajad. Niimoodi objektiivseteks faktideks taandatuna ei ärata see loetelu millegi poolest tähelepanu. Ehk isegi siis mitte, kui täpsustame: 27. maist 2. juunini kontserdid Ameerika Ühendriikides Washingtoni ja New Yorgi peasaalides, Arvo Pärdi muusika Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) ja Tallinna Kammerorkestri (TKO) esituses Tõnu Kaljuste juhatusel. Olgem ausad, oleme nende eduga harjunud. Arvestame juba ette suurepäraste kontsertidega, sooja publiku, meedia huvi ja kiitvate arvustustega. Vähemasti tundub see siit Eestist vaadates nii. Seepärast on ootamatult raske viimaseid Ameerika sündmusi kuidagi adekvaatselt peegeldada. Usun, et paljud kohalviibinuist, aga ka need, kes veebiülekannete ja meediakajastuste kaudu Eesti muusikutele kaasa elasid, tunnetasid, et toimus midagi erilist. Aga mis siis? See, et esmakordselt esinesid maailma ühes ihaldatumas kontserdipaigas Carnegie Hallis ainult Eesti muusikud, esitades ainult eesti helilooja loomingut, on kahtlemata ilus ajalooline tõik, kuid ikkagi ainult fakt, mis ise veel elamust ei paku. Samuti on uhkegi tunne näha Washingtoni suurima kontserdipaiga ümber looklemas pikka piletijärjekorda või siseneda väärikasse Carnegie Halli, ukse kõrval afišš Eesti muusikute ja helilooja nimega, juures märge „Sold out!”. Ja ikkagi on tunne, et midagi olulist on fookusest väljas. Midagi tabamatut ja raskesti defineeritavat, midagi, mis on iga tõelise (muusika)sündmuse tuum – taipamine, et elamus sünnib kohtumisest.

*
Arvo Pärdi autorikontserdid Ühendriikides oli vaid osa suuremast ettevõtmisest (Arvo Pärt Project), mille algataja ja peakorraldaja oli New Yorgi lähistel asuv Püha Vladimiri õigeusu teoloogiline seminar ning selle kaks õppejõudu, teoloog Peter Bouteneff ja muusikateadlane Nicholas Reeves (vt ka Sirp 23. V
2014). Algusest peale oli korraldajate soov pöörata Pärdi teoste esituste kõrval tähelepanu ka tema loomingu allikatele, kristlikele tekstidele ja eelkõige õigeusu traditsioonile. Arutelul Washingtoni ülikoolis mõtisklesid Bouteneff ja Reeves koos kolleegidest teoloogide ja muusikateadlastega tekstide tähtsuse ja tähenduse üle Pärdi muusikas: milliste kristlike konfessioonide palveid on Pärt muusikasse komponeerinud ja kui nähtavalt või nähtamatult tekstid tema muusikat „loovad”, arutleti tintinnabuli-tehnika teoloogilise kontseptsiooni üle ning toodi näiteid, kuidas Pärt oma muusikas pühakirja tekste väga isikupäraselt kommenteerib. Detailidesse laskumata oli tegemist huvitava diskussiooniga teemal, mis Pärdi uurijatel siiani veel avamata ja millest ka helilooja ise on hakanud alles hiljaaegu avalikult rääkima (nt Tartu ülikooli vabade kunstide professuuri loengutel).
Püha Vladimiri seminar austas Arvo Pärti ka audoktori tiitliga, nimetades teda meie aja kõige olulisemaks kristlikuks heliloojaks ning tema teoseid nii muusikalisteks kui ka vaimulikeks meistritöödeks. 31. mai tseremoonial peetud kõnes tänas seminari dekaan John Behr heliloojat, „kelle looming vahendab nii paljudele inimestele õigeusu vaimsust ning ühendab meid kõiki, aidates jõuda kannatava Aadama juurest lohutava ja tervendava Kristuse juurde”.
*
Samasuguse sümboolse kaarena kannatusest lohutuseni olid üles ehitatud ka TKO ja EFK kontserdid Washingtonis John F. Kennedy keskuses (27. V) ja New Yorgis Carnegie Hallis (31. V). Kaljuste ja Pärdi koostatud kavas olid kesksel kohal suurteosed „Aadama itk” ja „Te Deum”, nende eel ja vahel kõlasid „Fratres” sooloviiulile (Harry Traksmann) ja kammerorkestrile ning „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, Carnegie Hallis ka „Salve Regina” segakoorile ja kammer­orkestrile.
Raske ja vahest tarbetugi on neid kontserte omavahel võrrelda – ehkki esinejad ja kava üldjoontes sama, oli kumbki õhtu atmosfäärilt kordumatu. Kennedy keskuse kontserdi üks märksõnu võiks olla „ebatavalisus”. Pole tavaline, et Ühendriikide suurima etendusasutuse peasaalis on eesti muusika kontsert ja et selle 2400 kohta täidab kirev kuulajaskond kohalikest väliseestlastest linna külastavate turistideni. Tasuta kontsert oli EV suursaatkonna kingitus Pärdi muusika austajatele, kelle seas oli klassikakontserdi kohta ka tavatult palju noori. Mitmed, kellega kontserdi järel põgusalt vestlesin, olid spetsiaalselt kohale sõitnud Bostonist, New Yorgist või koguni Los Angelesest ega suutnud uskuda, et neil oli võimalus kuulata Pärdi muusikat koos helilooja endaga. „Parim päev mu elus!” ja teisi vaimustushüüdeid kostis lahkuvast inimvoost korduvalt. Et tegu oli Eesti kultuuri esindusüritusega USA pealinnas, avasid kontserdi sõnavõtuga president Toomas Hendrik Ilves ja suursaadik Marina Kaljurand – ja tõepoolest, raske on ette kujutada õnnestunumat mainekujundust. Õues valitsenud kuumakraadid tulid koos rahvamassiga ka siseruumi kaasa: publik tervitas heliloojat püsti seistes ja palavalt aplodeerides veel enne, kui lavale jõudsid muusikud.
Muusikaliselt õnnestus kontsert igati, ehkki Kennedy keskuse pilgeni täis saal oli akustiliselt veidi vähem toetav kui lubas loota päevane proov tühjas saalis. Nii jäid „Aadama itku” ja „Te Deum’i” dramaatilised kõlakontrastid seekord pisut tagasihoidlikumaks, kuid ootamatult intiimsena pääsesid mõjule „Cantus” ning „Fratres”. Keskendunult kuulanud publik ei olnud ovatsioonidega kitsi.
Peaaegu sama kavaga kontsert Carnegie Hallis oli prognoositult kogu kontserdireisi kõrgpunkt, mida saatsid muusikute suured ootused kontserdipaiga palju kiidetud akustikale ning lootus, et just selles legendaarses saalis õnnestub end maksimaalselt teostada. Valitses eriliselt pidulik, elevusest särisev õhkkond, seda laval esinejate seas, aga kindlasti ka suure osa publiku hulgas. Oli see ju üle mitmekümne aasta esimene Arvo Pärdi autoriõhtu New Yorgis, pealegi nii esinduslikus paigas, helilooja osalusel aga lausa esmakordne.
Isaac Sterni nimelise peasaali punastele samettoolidele mahub 2800 kuulajat. Suurem osa neist paigutub neljale uhkele rõdule, mis paiknevad lavale üsna lähedal. Nii mõjub kogu kontserdisaal oma suurusele ja suursugusele välisilmele vaatamata pigem hubasena. Ka esinejate sõnul tundus isegi kõrgel lae all viimasel rõdul istuv publik neile kuidagi lähedal ja haaratav. Omaette elamuse nii muusikutele kui ka kuulajaile pakkus saali võrratu akustika, mis toetas koori-orkestri täiskõla, aga ka kammerlikemaid lõike ning laskis eriliselt särada solistidel. Pärdi muusika, mis vajab helisema hakkamiseks üldjuhul kiriku­ruumi – ja seda mitte ainult vaimses mõttes, vaid ka füüsikaliselt –, kõlas Carnegie Halli laval ja saalis suurepäraselt.
Ei teagi, kumb on interpreedile raskem, kas võita enda poole skeptiline publik või olla elamusele orienteeritud kuulaja ülikõrgete ootuste vääriline. On aga märkimisväärne, millise tundlikkuse ja kohaloleku jõuga kõlas kontserdi avalugu „Fratres” Harry Traksmanni (viiul), Madis Metsamardi (löökpillid) ja Tallinna Kammerorkestri esituses. See andis kogu kontserdile sobiva emotsionaalse kammertooni. Sama sugestiivne oleks võinud olla ka „Cantus”, kui publik oleks mallanud tormilise aplausiga hetke oodata ning lasknud viimasel kellalöögil veel mõne sekundi kõlada.
Erakordselt hästi õnnestusid „Aadama itk” ja „Te Deum” (klaveril Marrit Gerretz-Traksmann). Esimese puhul vahendas suurt osa elamusest Püha Siluani tekst, mille ingliskeelne tõlge oli väga sobivalt projitseeritud koori kohale keset lava ning kandis seeläbi kogu muusikalist jutustust. Alles teksti mõistmise kaudu saavad mõistetavaks ka helilooja muusikalised kujundid ning dirigendi ja muusikute taotlused erinevate tämbrite, temponüansside ja pingeastmete valikul. Dramaatilisematel hetkedel kehastus koor ja orkester nagu üheks itkevaks Aadamaks, nuttes inimkonna valu ja häbi pärast. Sama liigutavad olid teose lüürilisemad lõigud, kus kooril ja orkestril õnnestus leida väga õrnu tundetoone. „Te Deum” on nõudlik partituur orkestrile, eriti aga koorile, kes jaguneb siin kolmeks. See nõuab lauljailt suurepärast omavahelist tunnetust ja häälestumist ning dirigendilt muu hulgas majesteetlike ja intiimsete kõlavärvide balansi leidmist. Carnegie Halli suures saalis lõi kõik särama ja helisema. Musitseerimise energia Kaljustelt ja koorilt-orkestrilt oli sedavõrd suur, et tekst ja muusika jõudsid kadudeta ja suure emotsionaalse jõuga otse kuulajani. Imelised soolod tenor Tiit Kogermanilt ja iseäranis sopran Kaia Urbilt pälvisid New Yorgi publikult lausa eriaplausi, lisaks niigi tulisele ovatsioonile.
„Kui siin Carnegie Hallis ei oleks dirigeerinud Tõnu Kaljuste, laulnud Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja mänginud Tallinna Kammerorkester, siis oleksid paljud kuulajad, kes täna nii soojalt aplodeerisid, läinud koju päris pettunult ja poleks võib-olla kunagi enam soovinud minu muusikat kuulata,” sõnas helilooja tänulikult pärast õnnestunud kontserti. „Minu koostöö nende muusikutega on kestnud juba mitukümmend aastat – paari prooviga sellist üksteisemõistmist ei saavuta.”
*
Washingtonis Phillips Collectioni kunsti­muuseumis andsid 29. mail kammerkontserdi Marrit Gerretz-Traksmann (klaver), Harry Traksmann (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello) ja Iris Oja (alt). See luksusliku interjööriga hubane muuseum on täis vaimustavat kunsti impressionismist tänapäevani. Salonglikus muusikatoas, mis mahutab umbes 150 kuulajat, kõlas ansambli maitsekas ja hingestatud esituses Pärdi kammermuusika. Akustiliselt ei olnud tegu päris ideaalse ruumiga: taas ilmnes, et see vaikuse ja aegluse kõlamaailm, mis peitub Pärdi muusikas, vajab lahtirullumiseks üsna erilisi tingimusi. Selle väikese puudujäägi korvasid aga erilised, meistri oskustega muusikud. 
Targalt koostatud kava moodustas kauni kaare helilooja esimesest tintinnabuli-teosest „Aliinale” (1976) kuni uusima teoseni, „My Heart’s in the High­lands” („Mu süda on mägismaal”, 2013) uue versiooni maailma esiettekandeni. Nende vahele mahtus mitmekesine valik Pärdi kammermuusikast, kõrvuti tema kõige tuntumate teostega nagu „Peegel peeglis” või „Fratres” kõlasid väga harva esitatavad „Mozart-Adagio” (üks kontserdi kõrghetki!) ja „Scala cromatica”. Ilus tasakaal oli leitud ka n-ö raskemate ja kergemate teoste vahel: kuulata igavikuliste ja tõsiste teoste vahel selliseid palu nagu „Anna Mariale” või „Estländler” oli täiesti uudne kogemus ning lõi põnevaid seoseid. Tekkis sisse- ja väljahingamise loomulik ahel.
Meeldejääva elamuse pakkus ka esiettekanne. Kontratenori ja oreli kirka, kõrgustesse igatseva laulu kõrval on „My Heart’s …” uus versioon aldile, viiulile, vioolale, tšellole ja klaverile ehk maisem ja siinpoolsem, aga põnev oma tämbriliselt lahenduselt, erinevad pillid reljeefset faktuuri toonitamas. Uute versioonide loomine on Pärdile omane, kuid mitte alati ei too see kaasa originaaliga võrreldes nii erinevat ja iseseisvat karakterit.
*
Viimasel kontserdil Metropolitani kunstimuuseumis (2. VI) kõlas Pärdi muusika taas ühes erakordses paigas. Denduri templi nime kandev saal on lihtne ja avar, saali üks sein aga üleni klaasist. Oli võimatu mitte märgata valguse muutumist ja selle mõju ruumis: kontsert algas õhtuvalguses ja lõppes päikeseloojangul. Sel kontserdil oli palju muudki mõjuvat. Võimsa Egiptuse templivärava ees, sfinksi valvsa pilgu all, koondus Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel sümboolseks suletud ringiks, justkui endasse vaatavaks patukahetsejaks, et tuua kuulajate ette Pärdi „Kanon pokajanen”. Kooril ja Kaljustel on teos hästi sisse lauldud, nad on olnud selle esmaettekandjad ja -salvestajad ning neile on see ka pühendatud. Nii suutsid nad selgi korral oma jõuvarusid targalt jaotades selle 70-80minutise nõudliku
a cappella teose intensiivse puhta tooni ja väljendusrikkusega lõpuni välja kanda.
Teos, mille tekst põhineb ulatuslikul õigeusu patukahetsuskaanonil, seab iga kuulaja silmitsi oma puuduste ja süütegudega. See on karm ja ebamugav tekst, millega enamik inimesi ei kohtu oma elus kunagi. Paljudele saab see kohtumine teoks ainult Arvo Pärdi muusika kaudu. Ainult muusika toel jaksab ta selle teksti vastu võtta ja „ära kannatada”. Ka Pärt on öelnud, et „tekstid ootavad meid: igal inimesel on oma aeg, millal ta nende tekstideni jõuab. See kohtumine tuleb siis, kui neid tekste ei peeta enam kirjanduseks ega kunstiteoseks, vaid toetuspunktiks või mudeliks.”
*
Kui helilooja, muusikud ja kuulajad on tõeliselt kohal, võib muusikast saada kohtumispaik. Kohtuda kontserdisaalis iseendaga, kohtuda tõelise ja olemuslikuga – midagi rohkemat ei saagi muusikalt, heliloojalt ega esitajailt paluda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming