Kammerkontserdid attacca

Toomas Velmet

Kontserdisari „Akadeemiline kammermuusika” toimib ka suvel, lisaks kammerlikke üllatusi Hiiumaalt. Bohuslav Martinů (1890-1959), kammerkoosseisude ja sümfooniaorkestrite geniaalne ühendaja. repro

„Akadeemilise kammermuusika” seeria Kadrioru lossis kestab pausideta nüüd juba viiendat aastat ja alustas just kuuendat. Sellist regulaarsust annab otsida ja „leiurõõm” võib seetõttu jääda isegi nautimata, mis tähendab, et sari on elujõuline.

 

Tallinna Keelpillikvartett ja Martinů

Kõnealuses loos tuleb alustada 28. VI toimunud Tallinna Keelpillikvarteti kontserdist. Keelpillikvartett on kui inglise muru, mille kultiveerimine on teatavasti väga lihtne – muudkui niida ja rulli, niida ja rulli ning kolmesaja aasta pärast võid seal murutennise väljaku üles seada. Tallinna Keelpillikvartett on „alles” 24aastane, kuid selle numbriga riigi vanim, kogenuim ja kokkusulandunuim omas valdkonnas, mis on nii täbara koosluse kui keelpillikvartett üks olulisemaid kvaliteedi garante. Kvarteti koosseis on tänaseks stabiliseerunud kenasti seeniorideks, kellest üks on liider Urmas Vulp ja teine lausa Nestor (see Toomas) ning juuniorideks Olga Voronova ja Levi-Tanel Mägila näol.

Tundub, et laias maailmas on Tallinna Keelpillikvarteti taset kõrgelt hinnatud, sest külastatud on Jaapanit, Kanadat, Norrat, Prantsusmaad, Rootsit, Saksamaad, Soomet, Šveitsi, Taanit, Iisraeli ja Venemaad, rääkimata Lätist ning Leedust. Pean ka vajalikuks koormata lugeja tähelepanu ansambli repertuaari ülevaatega, mis on aukartust äratav läbilõige aegade hämarusest tänase päevani. Iseenesest mõistetavalt on seal Haydn, Mozart, Beethoven jne kuni Sibeliuse ja Debussyni, aga edasine on hästi põnev: Ravel, Webern, Bartók, Kodaly, Ligeti, Barber, Martinů, Sallinen, Rosenberg, Šostakovitš, Beyer ja veel eesti kvartetimuusika, alates esimesest, s.t Tobiasest kuni Kaumanni, Kruusimäe ja Tulevini. Ja veel – eesti muusikaga on täidetud vähemalt kuus CDd, lisaks veel üksikud teosed autoriplaatidel.

Kui keegi nüüd arvab, et sellega on ansambli ülesanne täidetud ja aitäh! ning võite koju minna, siis on see tõsine viga. Keelpillikvarteti töös on 24 aastat kujunemisperiood ja edasine on raske tööperiood lavalaudadel Kihnust Kallasteni ja Eestist Etioopiani. Sest on ju nii, et tegelikult omandame ja harjutame ning viimistleme ju selleks, et tulemust demonstreerida võimalikult suuremale inimkonna osale, kes tõeliselt naudib keelpillikvarteti kõrgetasemelist kunsti.

Kadrioru kontsert algas Franz Joseph Haydni Kvartetiga D-duur Hob III:63 („Lõoke”) ja see algus oli meeliülendav. Selge näide meisterlikkusest, mis baseerub kogemusel nii laval kui proovisaalis. Ei mingit tüdimuse märki „äraleierdatud” muusikast, vaid värske pilk ja elav esitus, mis saab tekkida ainult elavast organismist, mida see kooslus ilmselgelt on. Ainult lavakogemus dikteerib Finale. Vivace tõeliselt täpse ja hästi voolava tempo, kus absoluutselt puudub eputamine meisterlikkuse sportliku poolega.

Hästi komponeeritud kava keskmes järgnes Haydnile Arvo Pärt seekord vist seadete arvult populaarseima teosega „Fratres”. Too helitöö pakkus nauditavat meditatsioonihetke eelnenud Haydnile ning järgnenud Bohuslav Martinůle, kelle loomingu hulgast lõpetas kontserdi 1947. aastal New Yorgis kirjutatud viimane Kvartett nr 7 Concerto da camera. Tõsi on see, et „Fratres’e” ettekande alguses oli mõnevõrra häirivalt domineeriv tšello flagioletto, kuid asja arenedes kadus ka too häire ning ikka ja jälle tuleb imetleda ka selle aeglaselt kulgeva teose tempovaliku täpsust. Pigem siis juba sugestiivsust, sest ei tekkinud hetkekski kahtlust selle ainuvõimalikkuses. Martinů on see XX sajandi helilooja, kes on õnnestunult ühendanud kammerkoosseise sümfooniaorkestriga, s.t et tema loomingu nimekirjas on ka Kontsert keelpillikvartetile ja orkestrile (1931) ning samuti Kontsert klaveritriole ja keelpilliorkestrile (1933).

Muide, esimest neist on Tallinna Keelpillikvartett ka esitanud. Martinů looming on minu maitsele hästi vastuvõetav ja jääb ainult kahetseda, et seda meil harva esitatakse. Tallinna Keelpillikvartett täitis nüüd igatahes lausa suurepäraselt ühe tühiku selle viljaka helilooja loomingu eestimaistes esitustes.

 

Henry-David Varema ja Mihkel Polli kontsert kui oluline tähis

Järgmine „Akadeemilise kammermuusika” sarja kontsert anti Kadrioru lossis 5. VII ja seekordne oli mulle üks südantsoojendavamaid ja meie lavadel üha harvem eksisteerivaid kontserte. Üles astus meie tšellistide püramiidi üks tipu interpreetidest nimega Henry-David Varema, kelle partneriks seekord pianistide sama paiga hõivanud Mihkel Poll. Henry-David Varema on 2003. aastast kõrgelt koteeritud Petersen Quartet’i liige ja selle kooslusega kerale nimega Maa vist juba mitu ringi peale teinud peatustega parimates kontserdisaalides. Mihkel Poll on veel küll tudengirollis professor Ivari Ilja käe all, kuid samaaegselt juba rohkelt pärjatud konkursivõitudega nii kodus kui rahvusvaheliselt.

Soliidselt akadeemiline kava algas Claude Debussy Sonaadi (1915) esitusega, millele järgnesid Bohuslav Martinů „Variatsioonid Rossini teemale” (1942), Antonín Dvořáki „Waldesruhe” op. 68 ja lõpetuseks Johannes Brahmsi Sonaat F-duur op. 99 ja lisaks veel Gabriel Fauré pala „Apres un Reve”. Meeldiv on tõdeda, et kolleeg Henry-David Varema on leidnud endale Mihkel Polli näol väärilise ja tundub, et ka mentaalselt hästi sobiva partneri. Tean, et see pole lihtne, vaatamata heade pianistide hulgale. Kontserdi järgi otsustades klapib koostöö hästi nii sonaadi partnerluses kui saatefunktsioonis ning kui interpreetide geograafilised trajektoorid liiga harali ei kulge, võib interpreetide paarile ennustada pikka iga.

Ma ei ole kunagi olnud seda meelt, et kontserdikava peaks tingimata üles ehitama kronoloogiliselt, vaid ikka mingite muude, ainult esitajatele meelepäraste printsiipide järgi. Aga eeltoodud kavas oleksin ma seda teinud ning saanud järgmise rea: Brahmsi F-duur Sonaat, Dvořáki „Metsavaikus”, Debussy  Sonaat ja Martinů Variatsioonid. Minu arvates oleks siis hästi „mineval” kohal Brahmsi bravuursus ja Martinů Variatsioonide virtuositeet ning Fauré „Ärkamine” lisaks kui kirss selle tordi peal. Kuid tõdeme, et summa ei olene liidetavate järjekorrast ja see summa oli kopsakas niigi. Usun, et lugejale on juba arusaadav, et siinkirjutaja nautis kontserti täiega, nagu nüüd kombeks öelda, ja pean seda kontserti meie muusikaelus oluliseks sündmuseks.

Ilmselt on ka arusaadav, et suurepärast kontserti on raskem arvustada kui mitte niivõrd head – seega sobiksid selle mõttearenduse lõpetuseks mõned soovitused pianistile: Debussy on küll ise öelnud, et ta soovis kirjutada sonaadi, mis on klassikaline nii vormilt (XVIII sajandi monotemaatiline sonaat) kui sisult, kuid välja kukkus nagu alati, üks värviküllane, hiline Debussy. Tasub väga süveneda sellesse teksti, mis klaviiris on lisaks nootidele, ja värvida ning värvida. Serenaadi kitarri-imitatsioone on võimalik mängida nii, et see ei erine tšello tekstist ei tämbrilt, dünaamikalt ega artikulatsioonilt ning üldse tasub ikka ja jälle kontrollida mõnusat partnerlustasakaalu.

Brahmsi Sonaadi Allegro passionato sekstid on ka võimalikud välja mängida, kuigi keeruline, aga pedaaliga neid ei päästa. Mõlemale partnerile veel vaid üks soovitus: Brahmsi teise osa tempo võiks olla aeglasem, sest see Adagio on mu meelest seda rohkem affetuoso, mida väljapeetum ta on.

 

Hiiumaa homecomingEnt kõnealuse loo pealkiri on pärit hoopis ühest teisest kammermuusika sündmusest ning sündmus oli see tõepoolest. Selgub, et ühel Läänemere saarel, mis asub Eesti territoriaalvetes ja kannab rahvusvahelises keeles nime (või mis keeles need viikingid jahusidki) Dagö, mida meie tunneme Hiiumaana, keeb vilgas rahvusvaheline kammermuusikaelu ja mina, kes ma olen suvehiidlane aastast 1943, ei tea sellest midagi. Kolm päeva järjest (18.–20. juuli) toimusid Kärdla linnas Hiiumaa muuseumi Pikas Majas kammerkontserdid pealkirja all „Hiiumaa Homecoming III”. Kolmas tähendab seda, et sündmus toimus kolmandat (!!!) korda.

Katsume seda pealkirja pisut lahti seletada. Selgub, et Hiiumaal tegutseb MTÜ Hiiumaa Homecoming ning selle juht ja hing on Kiduspe külas elav Maria Maretskaja, kes juba esimese festivali (2006) korraldamise eest teenis ära Hiiu maakonna auhinna Hiiumaa Kultuuripärl. Nüüd edasi, kust on pärit see nimi. Moskvas on asutatud üks fond nimega Homecoming Fund, mis korraldab sealgi festivali „Vozvraštšenije”, ja siit hakkab pärale jõudma selgus. Kui seda selgust ei ole, siis võib tekkida erinevaid tõlgendusi. Näiteks, et kui homecoming, siis kes need esinejad on, kas ehk hoopis kodukäijad või? Nali naljaks, kuid tegelikult on tegemist üsnagi pretsedenditu juhtumiga, ja mitte ainult Hiiumaa mõõtmes.

Tänavu veetsid oma puhkust Hiiumaal kaheksa tippmuusikut, kes kõik pärit Moskvast või Peterburist ning enamik neist elab ja töötab Euroopa orkestrites või kõrgkoolides. Kõik, mis puudutab kontserte ja seal esitatavat ning esitusi, on absoluutselt super. Eriti tuleb esile tõsta viiuldajat Miša Nodelmanni (1977), kes on legendaarse Zahhar Broni õpilane ja nüüd tema assistent Saksamaal ning kes esines koos oma abikaasa Anna Koublanovaga (1981). Tundub, et nad mõlemad elavad Kölnis.

Teistest esinejatest olid silmatorkavalt kõrgest klassist pianist professor Eliso Virsaladze õpilane ja nüüd ka Moskva konservatooriumi õppejõud Jacob Katznelson (1976) ning oboemängijad Pavel Strugalev ja Dmitri Bulgakov. Esimene neist on üks väheseid oboesoliste üldse, kes on esinenud New Yorgi Carnegie Hallis soolokontserdiga. Veel osalesid kontsertidel Aleksei Sarkissov (tšello), Jaroslav Kostrõkin (fagott) ja pianist Marianna Šalitajeva – eranditult kõik kõrgest klassist interpreedid.

Kuid toonitan veel kord, et puhtaks kullaks muutus iga teos, mille koosseisus figureeris Miša Nodelmann, ning neid kuulis kolmel õhtul: Šostakovitš-Tsõganovi „Kümme prelüüdi”, J. S. Bachi Sonaat c-moll, Alfred Schnittke „Süit vanas stiilis”, Henryk Wieniawski „Fantaasia Gounod’ „Fausti” teemadele” ning lõpuks veel koos Sarkissovi ja Katznelsoniga Raveli Trio. Suur sündmus nii Hiiu- kui Eestimaal.

Kuid veidi ka vähem või rohkem ebameeldivast. Võib-olla olen ma paranoiline, aga mind häirib see „homecoming”. Tundub, et Moskvas on sellel mingi eriline tähendus, aga Eestis ja Hiiumaal on see tänapäeval tegelikult mõttetus. Kõik me käime siin nii edasi kui tagasi ja võib-olla peaks siis „Homecoming’ule” eelnenud IX Hiiumaa kammermuusikapäevade puhul rääkima hoopis kojuminekust?

Veel ei meeldi mulle, et esinejad pahandavad ajalehes Hiiu Leht selle üle, et klaver on kehv ja honorari pole nad ka üldse saanud. Need pretensioonid tuleks esitada korraldajatele. Klaverist rääkides täpsustaks sedagi, et tegemist oli Rudolf Tobiase majamuuseumist pärit Schröderiga, millel Tobias harjutas Haapsalus (millal küll?) ja mis restaureeriti klaverivabrikus 1978. aastal – seega on tegemist muuseumi eksponaadiga. Teiseks kontserdiks sai meister Tõnu Ling selle hämmastavalt heasse konditsiooni, kuid siis mängiti tollel instrumendil Bachi ja Schnittke barokkstilisatsiooni. Loomulikult pole võimalik nimetatud pillil mängida orkestraalseid teoseid, vaatamata pianistide meisterlikkuse kõrgusele. Hiiumaa ei ole siiski nii vaene kui Sahhalini saar, kus veel hiljuti polnud kolme klaverit. Sealsamas linnas on muusikakool, kus leiab kindlasti ka nüüdisaegsema klaveri.

Paraku on tippude tipuks absoluutselt toimetamata trükised: niisugune „tase”, mida pole varem kõige halvemas unenäoski näinud. Ma mõistan, et festival on vaene (toetajad Eesti Kultuurkapital, Estonian Air ja Hiiu maavalitsus), kuid see maa on täis suvel eesti keelt valdavaid professionaalseid muusikuid, kes teavad, kuidas kirjutatakse Händel, Wieniawski ja Gounod. Ning et mis kool on Guildhall, mis vahe on Gnessinite-nimelisel muusikakoolil ja instituudil, või on hoopis tegemist Venemaa muusikaakadeemiaga jne, jne.

Ent samas 18. juuli Hiiu Lehes ütleb maestro Eri Klas, et „kass tuleb lauale tõsta” ja Hiiumaa vajab Kultuuri Maja. Absoluutselt nõus ja lisaks sellele ka korralikku kultuuriruumi – pärishiidlased on selle juba ammugi ära teeninud.