Juurtest sild ja teised

MARIA MÖLDER

„Kaheksa“: kitarrisolistid Andre Maaker, Riho Sibul, Jaak Sooäär, Robert Jürjendal, Ain Agan, Paul Daniel, Mai Agan ja Ain Varts, keelpillikvartett Prezioso ja Madis Metsamart (löökpillid) uudisteostega 24. I Estonia kontserdisaalis.

Tõeliselt avardava elamuse pakkus Liis Viira teos: hästi palju oli ilu ja veel rohkem millegi põneva ootamist. Selline oleks väga lühike kokkuvõte kontserdist „Kaheksa“, mida sain kuulata 24. jaanuaril Estonia kontserdisaalis. Mulluseks Viljandi kitarrifestivaliks olid eesti heliloojad loonud uudisteoseid kitarri­solistidele ja keelpillikvartetile Prezioso, mõnel juhul oli koosseisus ka löökpillimängija Madis Metsamart.

Kõigepealt pean pikemalt peatuma Liis Viira teosel „Juurtest sild“ („Root  Bridge“), mille solist oli Robert Jürjendal U8 touch guitar’il ja mis oli ainest saanud juurtest valmistatud elavatest sildadest Indias. See oli kogu kava vaieldamatu pärl, hoopis isevärki hingemattev kõlamaailm, mis oli saavutatud pillide kooskõlaga – võib-olla piisanukski sellest suurejoonelise loo toimimiseks. Jürjendali kitarrisaundi isikupärale vaatamata mõtlesin ikkagi teose meditatiivsetel algusminutitel, et vähem on tõepoolest rohkem, eriti kui need vähesed noodid on niivõrd hästi läbi tunnetatud ja lahti mõtestatud. Jürjendali soolo lõikas teravalt õhku pärast seda, kui mõnda aega oli maksimaalselt kõlanud tanpura tämbrit järele aimav kvint. Kui aga hakkas kõlama Viira teosesse sisse toodud iseenda hääleimpro salvestus, mis oli ühtlasi sama teose visand, viis see kuulajad müstilisse, pisut kurjakuulutavasse maailma. Ma pole kindel, kas tahaksin seda maailma lähedalt näha, aga Liis Viira vahendusel oli turvaline tunne. Sellist vapustavalt nutika kulgemisega teost ei oleks saanud sündida Liis Viira ja Robert Jürjendali lähedase koostööta, mis eeldab absoluutset ühel lainel olekut.

Särtsuvat sünergiat tuli lavalt muidu õigupoolest vähevõitu. Aga võib-olla ei ole kitarri ja keelpillikvarteti ühendus siis kõige mõistlikum koosseis, sest toimivat suhet – ma ei hakka ütlema, et võrdõiguslikku – on nende vahel mingil põhjusel keeruline luua. Nad on sarnased ja ühtlasi nii erinevad. Võib kirjutada nii, et üks on selgelt solist ja teised saadavad, või nii, et tekib ühtne kõlapilt. Löökpillid on isejutt: mõni aitab siduda, mõni lisab kirsi tordile või omapäraseid kõlanüansse. Miks ma kuulsin nii vähe põnevaid ja ootamatuid lahendusi? Pisut hämmastas, et enamik teoseid põhines ühel käigul või teemal, mida siis arendati, aga see arendus ei andnud sageli päris teose mõõtu välja, vaid jäi pigem kesise popheietuse tasandile, olemata ka piisavalt kaasahaarav ja meeldejääv. Mis salata, nii jäigi üldmulje kontserdist kui newage’likust unelemisest.

Viljandi kitarrifestivali kunstilise juhi Ain Agana heliloojavalik oli tegelikult väga turvaline. Kõigil uudisteose loonud heliloojatel on piisavalt kogemusi mitteakadeemilise muusikaga, enamasti ka akadeemilise muusikaga. Huvitavama ja kontrastirikkamagi kava ehk saanuks, kui kõrvuti olnuks mitmekülgsema elukogemusega loojad. Aga saan tema valiku ühekülgsusest aru, sest keerukad ja liiga süvamuusika poole kaldu partituurid jääksid suure tõenäosusega riiulile tolmu koguma. Kes oleks see kitarrist, kes neid seal aeg-ajalt tuulutamas käiks? Mul pole vist vastust.

Kuna ma ei ole kunagi Viljandi kitarri­festivalile sattunud, siis kujutan selle olemust ette ainult kava järgi ega aima õhustikku. Aga kui eesti heliloojate loomingut nimetatakse eriprojektiks, siis sellega pisut hoiatatakse kuulajaid ette, et hoidke piip ja prillid. Ju tekib heliloojatelgi sellega seoses juba teatav raamitunnetus. Aga kohati naiivselt kõlav muusika mõjub Viljandist Estonia kontserdisaali teisaldatuna teistmoodi. Mitte et see oleks halb mõte, aga kontekst mõjutab kuulamiselamust ja ootusi märgatavalt. Heliloojad olid väga hästi mõelnud Viljandi kitarrifestivali publikule ja ehk ka lootnud, et popilikumad lood jäävad edaspidigi kontserdi­kavadesse. Neil oli ilmselt õigus – muidu poleks Eesti Kontsert seda kontserti kordavat tuuri oma kontserdisaalides vahest korraldanudki.

Mida veel kuulda sai? Tauno Aintsi „Miraakel“ rõõmu äratundmisest oli kergesti haaratav teos, mille juurde polnud pärast helilooja videoselgitust (muide, videoannotatsioon on vahva mõte, aga peale helilooja pea annab isiksuse edasi ka keskkond, kus nad viibivad) keeruline oma narratiivi kleepida. Jaak Sooäär kitarril, Madis Metsamart vibrafonil ja kvartett täiendasid üksteist kenasti, ehkki Sooäär paistis end fikseeritud noodipildis veidi kammitsetuna tundvat ja soolo mõjus silmanähtavalt vabastavalt. Aintsilt pärines ka uueks kontserdisarjaks valminud lisalugu kaheksale solistile, vibrafonile ja kvartetile. See oli tegelikult tore ja liikuv taust, millel igaüks suurepärasest solistide kambast mängis väikese improjupi ning korraks prooviti ka panna kõik soolopillid koos kõlama.

Margo Kõlari „Kolm leidu“ tegi tagasivaate autori teismeaega ja John McLaughlini mõjutustesse Kõlari heliloojaks saamisel. Paul Daniel mängis eriti võimsaks lõpuosa, mille ühisosa McLaughlini saundiga oli üsna suur. Margo Kõlarilt oli see üllatuslikult rokkiv progelugu, kvartett andis taustal tublisti kütet. Kristjan Randalu „Fell In“ oli paljuski sekventsilise ülesehitusega lugu, kus oli palju harmoonilist ekslemist, ja kuna Randalut seob Preziosoga ka varasem koostöö, oli ta neid muusikuid väärtustanud rohkem kui pelgalt saatefaktuurina. Huvitaval kombel oleksin aga kitarrist Ain Vartsi kiirelt impro-osalt, millesse pinget komponeeritud ju oli, eeldanud rohkem vabadust ja eksperimenteerimist.

Sven Grünbergi „Teine vaatleja“ Ain Agana fretless-kitarrile tõi instrumendi tämbri oivaliselt esile. Loos oli köitvaid ebatraditsioonilisi rütmimustreid ja kitarrikäsitlus kaldus ikka väga Tiibeti poole. Paus kandis sümpaatselt ja vibrafon andis ka rahustavalt tooni. Magusat romantikat õhkus Tõnu Kõrvitsa loost „Leaving Elba“ ehk „Lahkumine Elbalt“, mis tugines ühele kitarririfile. Riho Sibula kurblik kitarriulg ühines Kõrvitsa harjumuspärase keelpillivärvide arsenaliga. Mai Agana „Lost in Your Stars“ jäi aga meelde sellega, et kadents oli kirjutatud solisti asemel hoopis tšellistile, kellega liitus hiljem kogu Prezioso kvartett. Kui Mai Agana enda mängitud basskitarri soolo oli enamasti ilus, igatsev ja rahulik, siis keelpilliosas oli popilikku vunki, mis tõi täitsa elu sisse.

Olav Ehala „Kolm laulu“ Andre Maakeri soleerimisel ehk „Siin on oja“, „Vaid see on armastus“ ja „Ma tahan olla öö“, mis kõik on fantastilise harmooniaga laulud ja kõlavad inimhäältega oivaliselt, valmistasid akustilise nailonkeeltega kitarri ja keelpillikvarteti seades pettumuse. Hoolimata tervikutunde loomiseks lisatud kadentsitaktidest on selliste seadete koht pigem kaubanduskeskuste kõlaris kui esiettekannete kontserdil. Kogu austuse juures Ehala vokaalloomingu vastu mõistan, kuidas sai selline olukord korralduslikult tekkida, kuid kriitiku positsioonilt näen, et kontserdi lõpp sai seetõttu mage.

Kuivõrd kitarrisolistidele kirjutatakse praegu võrdlemisi vähe, on sellise hulga teoste tellimine kindlasti väärt ettevõtmine. Usun, et Viljandi kitarrifestival peaks uudisloomingu tellimise traditsiooni kindlasti jätkama, sest senine koostöö Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga on olnud rikastav ning lubanud huvitavatel kooslustel laval kohtuda. Ka 2015. aasta festivalist välja kasvanud kontsert keelpillikvartetiga Prezioso pakkus häid leide, kuid kuulajana sooviksin, et heliloojad mõtleksid edaspidi tellimuse piiridest avaramalt ja annaksid suure­pärastele kitarrisolistidele vahest rohkem vabadust olla need muusikalised isiksused, kellena me neid armastame.