Isa ja poja loomingut

Maris Valk-Falk

„Heli ja keel” – Andrei Volkonski ja Peeter Volkonski. Harry Traksmann (viiul), Olga Voronova (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Diana Liiv (klaver), Iris Oja (metsosopran), Leonora Palu (flööt), Julia Agejeva Hess (klavessiin) 12. IV Tallinnas Hopneri majas (Peeter Volkonski), 14. IV Tartu ülikooli aulas (Ardo Ran Varres). Vene aadlipäritolu klavessinisti ja helilooja Andrei Volkonski (1933–2008) ning eesti poetessi Helvi Jürissoni (1928) poeg Peeter Volkonski (1954) on pärinud isalt vürstitiitli aadliregistris, mis poja sünni ajaks oli ebaseaduslikuks tunnistatud seisuslik anakronism. Selle esiletoomine kontserdiarvustuse kontekstis Eesti ühiskonnas tänapäeval on isegi pisut liiane, kuid seda on (enamasti postmodernistlikus naljatoonis) aeg-ajalt siiski tehtud. Aadlitiitlite ajalooline tähendus on suurem, kui oleme oma kultuuris harjunud ette kujutama: need annavad sugukondliku väärikuse ja eneseteadvuse. Peeter Volkonski tõlkes mõne nädala eest ilmunud vürstliku esivanema Sergei Volkonski (1860–1937) mälestusteraamatus „Kodumaa” (Varrak, 2013) kõneleb peatükk „Usuvabadus” vene aadlike julgusest XIX sajandi lõpus arvustada õigeusu kiriku sallimatust usuvahetuse asjus. Autori ema Jelizaveta Volkonskaja usuvabaduse kitsendusi kritiseerivaid seisukohti kaitses tema ühiskondlik positsioon. Vene emigrantide Šveitsi kogukonnas sündinud Andrei Volkonski lõi Nõukogude Liidus elades Moskvas varase muusika ansambli Madrigal (1964), kes käis seejärel paaril aastal ka Eestis. Tollal üsnagi tundmatu varase muusika müstiline aupaiste hämaras Tartu ülikooli aulas, kus ekspressiivse toonikultuuriga lauljad liikusid läidetud küünaldega, oli publikule täiesti uudne. Volkonski oli ka esimene silmapaistev klavessinist N Liidus, kes andis soolokontserte „suurtes saalides”. Olen teda kuulnud Leningradis mängimas J. S. Bachi Prantsuse süite klavessiinil moodsa „läänelikult” värskepilgulise tõlgendusega. Võib olla üsna kindel, et Andrei Volkonski varase muusika viljelemine andis esimese tõuke klavessiinimängu harrastusele ja riiklikult rahastatud rahvusvahelisele koolitusele Minskis, Riias, Kaasanis ja mujal. Nendest võtsid tollal osa ka eesti klavessiinimänguhuvilised. Hopneri maja kontserdil osalenud klavessinist Julia Agejeva Hess saavutas selle aasta veebruaris Volkonski-nimelisel rahvusvahelisel klavessinistide konkursil Moskvas teise koha. Madrigal võitis suure poolehoiu kontserdielus, kuid pidi ka arvestama konservatiivse survega ja isegi Volkonski loomingu ärakeelamiskatsetega. Ta lahkuski uuesti Nõukogude Liidust (1973), misjärel jäi surmani Prantsusmaale. Osalt selle tõttu on ka Andrei Volkonski meisterlik avangardistliku helikeelega looming siinses kultuuris vähe tuntud ja üllatab meid tugevasti.

Eelmise sajandi keskelt on Volkonski looming olnud viljakas ja otsingurikas. See ei puuduta sedavõrd helikeelemuutusi, kuivõrd muusikavormi – iseloomulikus avangardses, dodekafoonilises või teiselt poolt neoklassikalises tonaalses käsituses. Paljud ta teosed on ranged või töödeldud tsüklilised süidivormid, mis teeb nende kuulamise ja ilmselt ka tõlgendamise interpreedile lähedaseks. Pean teda mõõdukaks avangardistiks just seetõttu. Radikaalsed avangardistlikud helikeelemuutused olid vene muusikas juba toimunud Prokofjevi ja Šostakovitši loomingus (tänan siinkohal Kerri Kottat vihje eest Šostakovitši klaverikvintetile g-moll op. 57, 1940). Andrei Volkonski klaverikvinteti (d-moll op. 5, 1954) neljaosalist vormi passakalja ja fuugaga iseäranis kaasakiskuvalt kujundades esitasid seda (autori poolt määramatu kestusega) teost Diana Liiv ja keelpillikvartett. Hopneri maja kontserdikava sisaldas eri ajal loodud teoseid. Teadaolevalt on Andrei Volkonski oma loomingus katsetanud ka avangardistlikku kaksteisthelikompositsiooni ja serialismi. Diana Liivi mängitud „Musica Stricta’t” (1956) on mõnikord arvatud ka noore Pärdi dodekafooniaotsinguid mõjutanud teoseks. Kuid ometi, mis on põhiline? „Olen alati saanud loodusest inspiratsiooni, sest seal võin kõigest muust eralduda. Olen ikka otsinud vaikust, sõltumata sellest, kus maal ma parasjagu olen. Olen oma tähtsamad teosed loonud alati looduses olles,” ütleb Volkonski (V. Igošev, Muusikalisest Keila-Joast II. – TMK 2001, nr 12).

Tema poeg Peeter Volkonski on näitleja, kes psühholoogilise realismi taustal eesti kultuuris on täitnud hoopis eripärast rolli alternatiivse loominguga. Massikultuuri suunatud „raju” väljenduslaad, teatud dekadents ilmub pungilikus või rokkivas laadis majanduslik-poliitilise protestina, kuid tundub eelkõige esteetilise protestina. Mitte liiga noor põlvkond mäletab ehk vahetult muusikalist möllu kultuslikuks kujunenud rokkansamblilt ROSTA Aknad Tartu muusikapäevadel aastal 1987. See oli modernism, mis püüdis futuristide kombel omamoodi purustada ajahetke konservatiivset maitset lärmaka väljaelamise kaudu, nii palju kui see tollal lääne mõjude kartuses vaevlevate nõukogude ametnike arvates popkultuuris võimalik oli. ROSTA Aknad Peeter Volkonskiga tõid lavale Majakovski luule, kes õige noorelt oli astunud Nikolai Berdjajevi vene futuristide ringi. (ROSTA – Vene Riiklik Telegraafiagentuur, mis riputas avangardismilaines Moskvas vitriinidesse proletaarse kultuuri vaimus agitatsiooniplakateid.) You Tube näitab meile Peeter Volkonskit ka hiljem äärmuslikuna Rakvere punklaulupidudel aastail 2010-2011, kõigi pungi tunnustega kunstiks vormitud protest on tema loomingu peamotiiv. Hopneri majas esitas metsosopran Iris Oja tema „Ysolti laulud” I, II, ja XI (1988) Linnar Priimäe tekstiga. Oja intiimse kõla taotlus oli võimalikuks vasteks tekstide nihestatud sõnumile, milles ta tabas teatud ebatavalist vokaalset paletti. „Ysolti lauludes” avaldub Peeter Volkonski olemuse ilmselgelt sügavam, intiimsem, tundlikum, ja samas vastuoluline külg.

Kontserdisari „Heli ja keel” koosneb neljast kontserdist, igaüks pühendatud kahele autorile. „Eriline side autorite vahel kandub edasi esitajatele ning liigutab publikut,” ütleb põlvkondade perekondlikest sidemetest inspireeritud sarja loonud Diana Liiv. Andrei Volkonski vokaaltsükli „Was noch lebt” (1985) Johannes Bobrowski tekstile ja Peeter Volkonski „Ysolti laulud” esitanud Iris Oja ütleb, et „meid kõiki – esitajaid – hämmastanud Andrei muusika hämmastas ka publikut ja seda peaks kindlasti rohkem esitama. Tema laulud on äärmiselt tugevad kompositsioonid ja nende ärevaks tegevad tekstid jõuavad mulle – tekstiinimesele – kohale instinktiivselt isegi siis, kui ma ei püüa neid mõistusega võtta. Andrei Volkonski klaverikvintetist kandub karismaatilist energiat, mida ma kuulates väga nautisin. Peeter Volkonski laulude helikeel ja kompositsioon on palju lihtsamad, kuid pean tunnistama, et olen isegi natuke vapustatud”. Võib kindel olla, et avangardmuusika tõlgendus pole enam määratud ainult asjasse pühendatuile, vaid kandus Iris Oja sõnul sel korral kuulajaini „nagu hästi ürgsel tasandil eneseväljendus”. Isa ja poja loomingut põgusalt kõrvutades võib otsida nii põlvkondlikke erinevusi kui geneetilise ühtekuuluvuse tunnuseid, kuid ühe kontserdi põhjal ei tarvitse usaldusväärse üldistuse tegemine võimalikuks osutuda. Hea meel oli hea muusika kuulamisest tõeliselt kaasakiskuvas esituses, samuti tundest, et tegemist on mõjutamisvõimelise avarama nähtusega kogu kultuuris. Kontserdil esitatavate autorite ja teoste kohta oli koostanud väikese muusikaloolise ülevaate Saale Kareda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming