Ingli jalajälg

MIRJE MÄNDLA 

X klavessiinifestival 16. – 23. IV Tallinnas: üheksal kontserdil esinesid Mahan Esfahani (Iraan), Patrick Ayrton (Suurbritannia), Elaine Funaro (USA), Jean Rondeau (Prantsusmaa), Maria Luisa Baldassari (Itaalia), Rebecca Pechefsky (USA), Anna Maria McElwain (Soome), Dóra Pétery (Ungari), Ene Nael, Julia Agejeva Hess ja Imbi Tarum (ka festivali kunstiline juht).

Noor ja maailmas klavessiinistaariks nimetatud Jean Rondeau äratab fotodel tähelepanu turritavate juustega.

Pressifoto

Tänavuse klavessiinifestivali järel võib tõdeda, et festivali kunstilisel juhil Imbi Tarumil õnnestus koostada väga terviklik kava. Festivalil osalesid selgelt eristuvad isiksused oma loomingulise käekirja, repertuaarivaliku ning eri koolkondade esindajatena, peakülaliste poolest küll valdavalt maskuliinsemalt poolelt.

Kõige eredama mulje jättis mulle prantsuse klavessiinimängija Jean Rondeau (sünd 1991). Vaid mõne aasta eest Brügge rahvusvahelise konkursi võitnud noor ja maailmas klavessiinistaariks nimetatud Rondeau äratab fotodel tähelepanu turritavate juustega. Kontserdil kohtub publik võluva, tagasihoidliku, musikaalse ja tundliku klavessiinisolistiga, kes võtab publikuga kartmatult kontakti ning küsib kontserdi lõpus saalist ideesid lisapaladeks. Rondeau on intervjuudes meenutanud, et kuulis klavessiinimängu viieaastaselt raadiost. Teda võlus pilli kõla ning ta teatas vanematele veendunult, et hakkab klavessiinimängu õppima. Klaveri kõla on Rondeau nimetanud agressiivseks ja toonitanud, et klaveri ja klavessiini mängutehnika erineb suuresti. Tal õnnestuski alustada muusikaõpinguid kohe klavessiiniga. Üle kümne aasta Blandide Verlet’ õpilane olnud muusik on lõpetanud 2013. aastal Pariisi konservatooriumi (Conservatoire national supérieur de musique et de danse de Paris). 2011. aastal algatas ta jazzansambli Note Forget, sel aastal ilmus Erato plaadimärgi all tema album Jean Philippe Rameau’ loominguga intrigeeriva pealkirjaga „Vertigo“. Samuti on tema esinemised olnud seotud barokk-kvartetiga Nevermind, mille plaadistused ilmuvad alpha classique’i plaadimärgi all.

Tallinnas kõlanud kavas äratas tähelepanu Jean-Philippe Rameau’ loomingu tõlgendus ning erilise jälje jättis Johannes Brahmsi seades Johann Sebastian Bachi Chaconne d-moll. Brahmsil on õnnestunud see viiulile kirjutatud teos edasi anda nii, et see kõlab klahvpillilgi viiulipäraselt: nimelt on kogu noodimaterjal ühes registris koos, nii nagu originaalis, ja selle teostamine on ka klavessiinimängijale nagu viiuldajalegi tehniliselt raske. Noore mitmed rahvusvahelised konkursid võitnud muusiku puhul eeldad, et ta mängib perfektse tehnikaga ja suurepärase vormitunnetusega ning omab põhjalikke teadmisi – täpselt nii ka oli. Kontserdil üllatasid meeldivalt teoste aeglased osad: kõlas väljapeetud ja sisukalt tunnetatud saraband, allemande, kus iga noot asetus veenvalt helikanga mustrisse. Rondeau’d iseloomustab süvitsi tunnetatud muusika, keskendumine muusika põhjatute allhoovuste kandvale resoneerimisele, rikkalik fantaasia ja piiritu musikaalsus. Rondeau’ loodud kujundimaailm avaneb loomulikul moel ja on emotsionaalselt haarav. Lisapalaks mängitud Joseph Nicolas Pancrace Royer’ „Sküüdi marss“ andis tunnistust ka klavessinisti säravast virtuoossusest. Tõenäoliselt on meil põhjust jälgida sisuka muusiku järgmisi samme, intervjuudes on ta ühe unistusena välja käinud oma orkestri loomise.

Klavessiinimaailma suurte saalide kontsertlikumat poolt esindas tehniliselt lennukas Mahan Esfahani, Iraani päritolu USAs elanud ja praegu end Prahas koduselt tundev muusik kavaga „Herzlich tut mich verlangen“ ehk „Oh, Jeesus, sinu valu“. Esfahani mängib veatu ja särava tehnikaga, pöörab tähelepanu selgele vormiloogikale ning tema kavast tõusid eredalt esile Bachi poja Carl Philipp Emanuel Bachi „Sonata in g“ ja Jiři Antonín Benda „Sonata in d“. Esfahani ongi välja andnud C. Ph. E. Bachi loominguga tähelepanuväärse albumi, mis pälvis parima uustulnuka kategoorias BBC Music Magazine’i auhinna. Teda on ka pärjatud BBC Radio 3 uue põlvkonna tiitliga (New Generation) ning ta esitas BBC Promsil esimese soolokava klavessiinil. Esfahani näol on tegemist ekstravertse muusikunatuuriga, kes suunab kontserdi kulgu ja publiku ovatsioone, korraldab kontserti ümbritseva lisategevuse ning tegeleb mõneti enda teadliku turundamisega.

Johann Sebastian Bachi keskse kavaga esines kolmaski loojanatuur Patrick Ayrton, keda on vorminud pikaajaline tegutsemine dirigendi ja pedagoogina. Ta on äärmiselt omanäolise muusikalise käekirjaga solist. Õppinud Viinis Michael Radulescu, Erwin Ortneri ja Hollandis Ton Koopmani käe all, õpetab ta nüüd ise Haagi kuninglikus konservatooriumis. Ayrton on äärmiselt ladus, positiivse toonusega suhtleja ning kehtestab ennast olukorrast olenemata. Ta on innustav, küps ja suure kogemuste pagasiga muusik. Tema interpretatsiooni iseloomustab suurepärane tehnika ja musikaalsus, aga ka vabadus püstitada endale mõnevõrra tavatuid ülesandeid: näiteks improviseeris Ayrton kontserdil lähtuvalt Imbi Tarumi ette antud teemast XVIII sajandi prantsuse stiilis süidi. Kolmel kontserdil kuuldud Bachi käsitlused andsid võimaluse kõrvutada erinevaid lähenemisviise ja ainest kontserdijärgsetele mõttearendustele.

Ainult klavessiinifestivalil on võimalik sättida ennast kuulama Bachi ja Mozarti lemmikinstrumenti klavikordi, millel erinevalt klavessiinist saab teha dünaamikat. Klavikordi eripära on eriliselt vaikne heli, mis sunnib kontserdi alguses küll mõnevõrra kõrva teritama. Sel festivalil mängisid Anna Maria McElwain Soomest ning Dóra Pétery Ungarist kahel suurel klavikordil, mille kõlanivoo oli selle pilli kohta üllatavalt tugev. Orgaanilist koosmängu pakkunud duo kavas särasid Johann Gottfried Mütheli ning Wolfgang Amadeus Mozarti eredad kompositsioonid. Klavessiinifestivali lõpetas eesti klavessiinimängijate galakontsert, mis andis tunnistust eesti klavessinistide üha tõusvast mängutehnilisest tasemest. Kava oli meeldivalt ja vaheldusrikkalt koostatud: esindatud olid sooloetteasted kõrvuti klavessiini ja viola da gamba dueti ning klavessiiniduoga. Nagu Jean Rondeau’ kontserdil äratasid siingi meeldivat tähelepanu aeglastes tempodes kulgevad helindid. Eriliste ovatsioonidega võeti vastu Rein Rannapi „Variatsioonid“ (2009) Ene Naela esituses. Tema tõlgenduses sööstsid helilooja küllaltki ootamatult arenevate harmooniajärgnevuste kiireloomulised sündmused energiaspiraalina kuulajate ees kujuteldavasse kõrgusesse.

Eestis on palju väga kvaliteetselt mängivaid klavessiniste ja nad on olnud ka altid tegema koostööd eesti heliloojatega. Kuna tänavusel klavessiinifestivalil oli võimalus kuulata ka valikut uuemast USAs loodud klavessiiniloomingust ja interpretatsioonist, tuleb võrdluse alusel tunnistada, et meil on mitmeid väga võimekaid ja andekaid heliloojaid ning stilistiliselt mitmekesiseid ja meisterlikke teoseid klavessiinile või ansamblile. Klavessiinimängijate ja heliloojate koostöö on kvaliteedi mõttes hoogustunud 1990. aastate lõpust ning selles mängib olulist rolli heal tasemel pillide toomine Eestisse, nimelt on siin mitmeid Prantsuse ja Saksa instrumente. Eesti heliloojate loomingut sai kuulata klavessiinifestivali avakontserdil „Kellukalised“, mis anti Eesti muusika päevade raames. Kavas olid esindatud Mirjam Tally, Kristjan Kõrveri, Tõnu Kõrvitsa, Anti Marguste ja Rein Rannapi teosed ajavahemikust 2001–2016. Klavessiin oli kaasatud ka EMPi avakontserdile Tallinna Kunstihoones, kus esines ansambel Una Corda, mille koosseisu kuulub klavessinist Ene Nael ja kõlas veel islandi ansambli Nordic Affect kontserdil „Soe elu jäämäe jalamil“.

Kokkuvõtteks saabki öelda, et klavessiin on eesti muusikaelu orgaaniline sidus osa, sest lisaks soolokontsertidele vajatakse klavessiini ka suuremate koosseisude basso continuo rollis. Klavessiinimängijad inspireerivad ja innustavad oma tsunfti arengut. Klavessiini on Eestis võimalik õppida esimesest klassist kuni doktorantuurini välja. Klavessiinifestivalil on selle instrumendi elujõulise arengu tagamisel kanda oluline roll: publik saab aimu tegutsevatest maailma mõistes parimatest muusikutest, mängijad ja ka siinsed heliloojad saavad värskeid ideid, võimaluse vahetada informatsiooni ja tunnetada oma tegevust laiemas kontekstis. Ajaloolise muusikatraditsiooni tõlgendamisele lisaks täieneb tänu klavessiinimängijate tellimustele hoogsalt eesti heliloomingu varamu ning nende eestvõttel kõlab meie nüüdismuusika üle Eesti eriilmelistes kontserdipaikades Kultuurikatlast Kadrioru lossini.