Hortus, Väravatorn ja Mustonen on peaaegu sünonüümid

Virve Normet

Nelikümmend aastat lava valitseda on elutöö: mitte ainult ansambli juhi, vaid kogu grupi elutöö. Ka nende panus, kes kunagi olnud ja siit edasi eneseteostuse radadele läinud, on selles neljakümneaastases tulemis. Hortus Musicus on firmamärk, millel on kindel sisu ja kvaliteet, ka nimi Muusika Aed on kaunis. 1972. aastal oli Andres Mustonen alles esimese kursuse üliõpilane, kuid, nagu ta ise on tunnistanud, juba aastaid varem pakitses temas „isetegemise” vaim. Selleks hetkeks teadis ta täpselt, mida soovis. Õige start annab vajaliku energeetilise jõu kohe „orbiidile” jõudmiseks. See õnnestus! 1972. aasta 12. oktoobril andis ansambel Hortus Musicus Kiek in de Kökis esimese kontserdi, millest kujunes sündmus ja, nagu on tõestanud aeg, sai alguse nii sügavuti kui laiaulatuslikult meie muusikuid, publikut ja tervet Eesti muusikakultuuri puudutav suundumus. Teatud mõttes raputas see ärkvele – eriti noortes inimestes – vaimsuse, mõtte-erksuse, julguse teha midagi oma soovide ja tõekspidamiste järgi. Kaasüliõpilastest moodustatud ansambli juht igas võimalikus tähenduses oli küll Mustonen, kuid ansamblit liitis esimestest proovidest alates – ja liidab kuni tänase päevani – peale Mustoneni karismaatilise isiksuse energia ja pühendumuse ka mängijate-lauljate mõtte- ja tundeühtsus, läbi-elu-õppimise võime, töötahe ja distsipliin. Meie oludes oli see esimene vanamuusikaansambel. (Moskvast oli teada vaid ansambel Madrigal, meie nõukoguliku suletuse juures võis üht-teist selles žanris kuulda ka Tšehhis ja Poolas.)

Esimestel aastatel osalesid ansamblis Helle Urma (Mustonen), Ülle Laido, Külli Linask, Joosep Vahermägi, Jaan Arder, Riho Ridbeck, Andres Mustonen, Tõnis Kuurme, Valter Jürgenson, Paavo Muts, Andrus Järvi, Allar Kaasik, Taivo Niitvägi ja Paul Mägi. 1970ndate lõpul liitusid ansambliga Imbi, Raivo ja Vallo Tarum, Peeter Klaas ja Neeme Punder. See oli mõttekaaslaste-entusiastide grupp, kes vaimustus kõiges Bachi-eelsest ja kes oli valmis trotsima käibeideoloogiaid. Juba esimestest kontsertidest kandis ansambel erilist oreooli ja see tegi nad nii noorte kui vanade silmis väga populaarseks. Nende muusika oli kui pühitsetute pärusmaa ja nad ise nagu kõrgema vaimsuse kandjad. See sundis austama kunsti, mida nad viljelesid, aga samuti neid endid, selle kunsti teenreid. Neid saatis publiku tähelepanu ja poolehoid ning ajakirjanduse järjekindel pilk, mis raamatukogude mappides laseb küllalt üksikasjaliku pilgu heita reisidele, kontsertidele, kontaktidele ja mõtteavaldustele. Kuni tänase päevani kannab ansambel seda mainet kui õnnistust, aga võib-olla ka kui kohustust ja koormat. (Kuulakem-lugegem Andres Mustoneni praeguseidki intervjuusid! Muusika ja kunstide kaudu maailmaparandamise idee on tema küllalt irriteerivate väljaütlemiste reas siiski äratuntav, nii tekstis kui ridade vahelt.)

Ent ühes kõnekas raadiointervjuus nendib ajaloolane Jüri Kuuskemaa, et kui ta tegi seitsmekümnendail telesaateid ja soovis muusikalises osas esinema Hortust, siis vastati talle: oh-ei, ei! Hortus on üks sihuke kahtlane ansambel, kas ikka maksab … „Lõpuks siiski nõustuti. Kui müür ja ankur on vastupidavuse ja püsimise sümbolid, siis sinna juurde kuulub kolmandana ka looming. Vaimsed ja kunstilised väärtused. Hortuse muusika oli selline, mis hingestas ja elustas keskaegse Tallinna kultuuripärandit ja ansamblist kujunes Tallinnast lahutamatu kultuurisümbol. Eesti sümbol, ja mitte ainult rahvuslikkuse mõttes, vaid rahvusvaheliselt, kosmopoliitilises hanseaatlikus mõttes,” andis oma hinnangu Kuuskemaa. Kui täpselt ja paikapidavalt! Hortus Musicus arenes tõepoolest just selliselt ülesmäge ja sai väga tuntuks kogu N Liidus, aga ka rahvusvaheliselt. Näiteks aastal 1980 võttis ta viie nädala jooksul osa viiest (!) rahvusvahelisest festivalist.

Maailm avardub ja ühtlasi suubuvad teadmistesse ja tõekspidamistesse Euroopa teiste varajase muusika mängijate (Gustav Leonhardt, Frans Brüggen, Ton Koopman, Sigiswald Kuijken, Ewald Kooiman – kui nimetada vaid mõningaid) teooriad ja kogemused. Ka isiklikud kokkupuuted mainekatel rahvusvahelistel festivalidel (eriti Utrechtis) andsid enesekindlust. Kodumaise pilgu läbi aga igatsen pigem taga neid kostümeeritud draamade etendusi („Taanieli mäng”, „Herodes ja kolm Hommikumaa tarka”), mis olid viimistluse tipptasemel igas komponendis.

Maailma avardumisega laienes ka vanamuusika repertuaari leidmise võimalus Moskva ja Leningradi raamatukogudest Euroopa rikaste varamuteni. Tihedad olid loomingulised sidemed ja sage koostöö vene vaimse muusikaeliidiga: Aleksei Ljubimov, Anatoli ja Tatjana Grindenko, Gidon Kremer, Natalia Gutman, Oleg Kagan, Ivan Monighetti jt. Need on sidemed, mida aeg ja inimeste saatus on vaid tugevdanud. Paratamatu isoleerituse ja olude tagasihoidlikkuse peale vaatamata püüti olla maailmatasemel, võrdne võrdsete seas.

Ent (ajastutruude) pillide küsimus! Hortuse muusikaline credo pidi ilmsiks saama ka instrumentaariumi kaudu. Esimeste ringreiside ainsa negatiivse nükkena mainitigi muide pillide madalat kõlakvaliteeti, kuigi aastal 1977 rõõmustab Hugo Lepnurm (ajakirjanduse vahendusel), et ansambel sai uue keelpillide komplekti, mille valmistas pillimeister Felix Villak. Ansambli (ja Mustoneni) avatust vana muusika kõrval ka kõigele uuele ja põnevale ilmestab koostöö Arvo Pärdiga, hiljem Raimo Kangro, Peeter Vähi, Lepo Sumera ja ErkkiSven Tüüriga. Veel hiljem lisanduvad Grigorjeva, Kantšeli, Knaifel – kõik nad on loonud teoseid ansambli jaoks. Hortus Musicus olevat ka olnud katselava ja inspireerija Pärdi tintinnabuli-stiili ärkamises (esiettekanne Leningradis 1977. a).

Administratiivses mõttes oli ansambel professionaalsena „aktsepteeritud” 1976. aastal kui Eesti Riikliku Filharmoonia kollektiiv ja 1986. aastast saadi kodumajaks Väravatorn (Lühike jalg 9), maja perenaiseks ja ansambli administraatoriks, ka kohvikeetjaks ja usaldusisikuks kõigile mängijaile Eesti Kontserdi vanemadministraatori ametinimetust kandev Laine Lillepruun. Kodumaja olemasolu tähtsust ühe ansambli elus ei saa alahinnata. Seda on korduvalt kiidetud ja imetletud, selle püsimise eest piike murtud, kohtuteed käidud ja halle juukseid kasvatatud. Ja võitlus – nagu Mustpeade maja eestki – kestab. Ainult huvid on positsioneeritud mõneti erinevalt …

Ei ole vist küll paika Eestimaal, saali, kirikut, koolimaja, klubi, kus Hortus Musicus poleks rahvast rõõmustanud. Ometi on esinemistel Väravatorni kolmanda korruse intiimses ja ajastutehõngulises saalis lausa rituaalne tähendus. 1989. aastast saadik on koostöös Eesti Raadioga siit otse Eestimaa kodudesse jõudnud kaugelt üle saja kontserdi. Hortuse üks põhijooni ongi eriline side publikuga. (Märgilise tähendusega oli kirjandusloolase ja tõlkija Linda Viidingu aastaid kestnud igalaupäevane kontserdikülastus Väravatorni. Ta sai siit vaimu ja väge elada oma 98. jõululaupäevani aastal 2003.) Missioonitundest ajendatud hariv ja vaimukas sõna on sidunud Hortuse kontserte, mis on iseenesest alati läbimõeldult temaatilised tervikud. Väga hea sõnakasutusega on silma paistnud nii Neeme Punder kui Peeter Klaas, samuti Andres Mustonen ise. Ka ligi poolesajani küündivad heliplaadid on igaüks kui temaatiline tervik, kätkedes endas muusikaajaloo unikaalseid peatükke. (Milline varamu koolide muusikatundideks!)

Kõrvalepõikena üks episood aastast 1994. V barokkmuusikapäevade külalisena jõudis Pariisi ansambel Lac et Mel Väravatorni just ajaks, kui Hortus Musicus tegi proovi. Lauljanna Valérie Picard kuulas-kuulas ja hüüatas siis äratundmisrõõmust: gümnasistina oli kord kirjanduse tunnis õpetaja pannud mängima heliplaadi prantsuse trubaduuride lauludega, öeldes ise, et kahjuks ei ole meil sellest prantsuse heliplaate, aga see siin on üks väga ilus ansambel väga ilusa nimega Muusika Aed – Hortus Musicus. Eestist.

Kui analüüsida ansambli tööd, loominguperioode, töötamise metoodikat, repertuaarimaterjali ning ajastutruude pillide hankimise keerukat protsessi, Hortuse kui välisreisidel tihedalt käiva grupi abi meie riigi iseseisvuse eest võitlejate infoleviku keerukas tegevuses (sellest on kirjutanud Tunne Kelam oma elulooraamatus), mänedžeritööd (s.o tööd, mille mõistetki esimestel tegutsemiskümnenditel meil ei tuntud), kontsertide üha laienevat geograafiat ja mainekate vana ehk varajase muusika festivalide osakaalu selles, tohutut muusikakasvatuslikku mõju – ja mitte ainult Eestis vaid ka kogu „kuuendikul planeedist” –, siis see kõik on teadustööd vääriv teema.

Tahan rõhutada mõningaid erilisi jooni Hortuse tegevuses, jooni, mis on hädavajalikud just sellises grupis, kus iga liige on ühel hetkel solist, teisel – ansamblist. Suures kollektiivis juhib ideelist ning interpretatsioonilist suunda lavastaja-dirigent. Ansamblis lasub mõttetöö võrdselt kõigil. Ei ole imeks panna, et oma huvi ja siit saadud impulsse edasi arendades on kõik kunagised hortuslased jäänud Suurde Muusikasse. Näiteks on Taivo Niitvägi Vanalinna Muusikute juht, Peeter Klaasil on ka oma ansambel „väike rinG”, Neeme Punder on aastaid juhendanud Viljandi Linnakapelli ja Viljandi vanamuusikafestivale, Imbi ja Raivo Tarum on Tallinna Baroque’is, Mail Sildos juhatab väga edukalt tervet kontserdiagentuuri Corelli Music, Jaan Arderit on jagunud nii ansamblisse Apelsin kui mitmetesse muudesse põnevatesse kooslustesse, Robert Staagil on oma Rondellus, Allar Kaasikul Oistrahhi festival ja aktiivne solistikarjäär, Paul Mägi on rahvusvahelise mainega dirigent … Peaaegu kõik nad on ka pedagoogid. Selle kohta on Mustonen öelnud, et mõistab hästi kõikide eneseteostusvajadust ja suhtub sellesse soosivalt, sest ka ta ise on üha laiendanud Hortuse tegevuse ja repertuaari ampluaad ning omaenese tegutsemist nii viiuldajana (õige mitmes žanris) kui dirigendina. Juba 1983. aastal rajas ta ansambli juurde veel barokk-koosseisu ja siis lisandusidki mängijaina Mail Sildos, Ülo Kaadu, Eva Punder, Arvo Haasma, Olev Ainomäe. Isu laiendada repertuaari ja ajastupiire loob „Suure Muusikaakdeemia” idee. Üha sagedamini on nüüdsel ajal Hortus laval aga nn projektikoosseisudega, kandes ette suurvorme ja läbikomponeeritud kavu.

Praegu, aastal 2012, on ansambli põhikoosseisus Andres Mustonen, Tõnis Kaumann, Anto Õnnis, Riho Ridbeck, Olev Ainomäe, Valter Jürgenson, Tõnis Kuurme, Imre Eenma, Ivo Sillamaa ja Taavo Remmel, toimetajana Robert Staak.

„Nelikümmend aastat on parim loominguline iga. See annab küpsuse. Samas on ansambli fantaasia, mängulust ja uudishimu aastatega ainult kasvanud. Rohkem kui kunagi varem eksperimenteeritakse, nihutatakse piire ja ületakse neid. Euroopa varajase muusika ajalised ja geograafilised raamid on ansambli jaoks ammu kitsaks jäänud. Kindel koht ansambli kavades on uuel muusikal. Koostööd tehakse tunnustatud eesti džässmuusikutega, üha rohkem esitatakse meie jaoks eksootiliste rahvaste ja maade, oriendi traditsioonilist muusikat. Muusika on universaalne keel, mille kõige erinevamatest murrakutest iga avatud meel rõõmu võib tunda.”

Sellise pöördumisega juhatab Robert Staak meid 22. septembri pidupäevakontserdi kava juurde.

Palju õnne, kõik endised ja praegused hortuslased!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming