HELI : TULI

Virve Normet

  Kontserdisarjas “KuMu Kumus”: KARDI-ANN SUMERA (klaver), ARDO VÄSTRIK (tšello) jt Kumus 3. XI.

 

“HELI : PILT” – selliselt pealkirjastasid Kadri-Ann Sumera klaveriõhtu pianist ja tema kaastegelased tšellist Ardo Västrik, videokunstnik Taavi Varm ning valguskunstnik Oliver Kulpsoo.

Kavas olid armastatud palad eesti klaverimuusikast: Heino Elleri “Kellad” (1929), Arvo Pärdi Partiita op. 2 (1958), Erkki-Sven Tüüri Klaverisonaat (1985), sekka ka Tõnu Kõrvitsa “Rändaja laul” soolotšellole (2003). Õhtu kandva ja mõjuvaima osana Lepo Sumera kolm helitööd: kontserdi avaloona “Pala aastast 1981”, kontserdi lõpetuseks “Püüa eilset” tšellole ja klaverile (1993) ning “Pardon, Fryderyk!” (1981).

Meenusid mõned huvitavad paralleelid ühelt ERSO Peterburi kontserdilt ca 20 aastat tagasi, kui kavasse oli võetud ainult Eesti heliloojate looming. Teosed hakkasid täispika õhtu jooksul üksteist “tapma”, nende põhiolemuslik sarnasus toimis publiku psüühikale valdavalt aeglase, raske ja kuidagi ühenäolisena, ja tegelikult kuulsime sel õhtul oma muusikat ka ise justkui võõra rahva kõrvade läbi.

Kadri-Ann Sumera klaveriõhtul aga andis see psühholoogiline eestilik alge kontserdile erilise tervikilme, kuigi teoseid lahutavad ju mitmed aastakümned. Siit johtuski sügavaim kultuurijuurte äratundmine, nonstop-esitus sobis siia. Kava ülesehitus oli maitsekas, Kadri-Ann Sumera ise mänguliselt ere, jõuline ja nüansirikas. Enamuse lugudest mängis ta peast, pimeduses või poolvalguses, sest pilt nõudis seda.

Ei oskagi öelda, oli see pluss või miinus, et kõigil kolmel taustekraanil piirdutigi ainult valge, musta ja punase värviga. Ka kujunditega ei käidud just pillavalt ringi: domineeris vesi kui ürgaine oma õige mitmes elemendis – kord lainetavana, siis vihmana, ka suurte raskete piiskadena aegluubis kukkuvana, või langeva lumena. Muide, see viimane, langev lumi kõigil kolmel ekraanil piiramas süsimusta lava tekitas optilise illusiooni, et lendame koos lava, pianisti ja publikuga pidevalt üles, peadpööritavasse kõrgusse.

Oli ka muid, abstraktsemaid kujundeid, mille liikumine muusikaga kokku läks. Pildiliselt värviline oli siiski üks episood: Tõnu Kõrvitsa soolotšello pala mängija jäi hämarasse, varju, tema pilt ekraanidel näitas aga väga lähedalt, suures plaanis nii pilli kui mängija käsi. Aga kõik see must-valge ja sekka roosat-punast oli vaid kahvatu eelmäng viimasele palale “Pardon, Fryderyk!”, mis on ka muusikaliselt üks ütlemata kaval lugu.

Kuid enne veel avaloost: “Pala aastast 1981” on Lepo Sumera väike, aga valus-filosoofiline helitöö, mille igavikulist dimensiooni me küll aimasime tema eluajal, kuid tunnetame alles pärast tema lahkumist. Mäletan teda rääkimas raadiointervjuus, et just selle pala ja I sümfoonia muusikalise eneseleidmisega oli ta jõudnud oma loomingulise mina äratundmisele. Aga see on ka üks nõudlik lugu, mis vajab oma korduva heli ja motiivi nüansseerimiseks väga head meistripilli, millel tõesti saab helile anda värvi, varjundit, karakterit. Kadri-Ann Sumera andis endast parima. Mis puudu jäi, johtus instrumendist.

Pärdi ja Tüüri noorpõlvepalad on sümpaatselt siirad, justkui puhtast mängulustist kantud, veel maailmavaludest puutumata. Nende kahe helitöö vahel kõlanud Heino Elleri “Kellad” ja Tõnu Kõrvitsa “Rändaja laul” tšellole pakkusid vaheldust nii kõrvale kui silmale. Siiski tekkis aeg-ajalt tunne, et nii detailipeene muusikalise koe pildiline paralleel jäi väljendusvahendite poolest “jämedaks”, liialt korduvaks ja ühetooniliseks. Muusikaline rikkus ja pianisti tõlgendus väärinuks vahest videomeistrite suuremat süvenemist.

Klaveripala “Pardon, Fryderyk!” pakub nii stiilimärkide ootamatuid kõrvutamisi kui tundesiirust. Chopini motiivid hakkavad helilooja mõtte läbi ja pianisti käte all võtma üha improvisatsioonilisemat, üha meeletumat muusikaekstaasi vormi. Rütmi lisavad rütmikoputused, algul vastu klaverit, siis ka vastu trummi (pianist ise, klaverimängu sekka!), juurde hüppavad teisedki trummitagujad, muusika kasvab heliorgiaks. Elav, lõõmav tulemöll kõikidel ekraanidel toetab emotsionaalselt ülimal määral seda helide triumfi, publik on pahviks löödud… Siis vaibub kõik. Ja valge vaikus kestab tardunult mõned väga pikana tunduvad hetked. Selletaolise elamuse, katarsise saab kontserdilt väga harva. Lahkusin õhtult tundega – LEPO : KADRI-ANN, HELI : TULI.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming