Gesualdo saaga Tõnu Kaljuste kujutluses

IGOR GARŠNEK

Kuna Tõnu Kaljuste ja EFK/TKO värskeima CD „Gesualdo“ (ECM) näol on tegemist kontseptsiooni-plaadiga, siis kõigepealt mõni sõna ka selle huvitavast saamisloost, millest Kaljuste rääkis ka hiljutisel plaadi­esitlusel Mustpeade majas (23. IX).

Õhtumaade muusikaloost ei oska ma nimetada peale Carlo Gesualdo da Venosa (1566–1613) ühtegi teist komponisti, kelle loometees oleksid samavõrd kuratlikus kombinatsioonis põimunud nii oma ajast ees olev geniaalne novaatorlus, räigelt kriminaalne elukäik (oma naise ja tolle armukese tapmine) kui ka mentaalne ebastabiilsus bipolaarse häire näol. Kuid just Carlo Gesualdo arrogantne ja vastuoluline loomenatuur innustas Austraalia nüüdisheliloojat Brett Deani (1961) komponeerima muusikalist draamat „Carlo“ (1997) keelpilliorkestrile ja sämplitud koorile.

See saigi kõnealuse plaadi sünni algimpulsiks: kui Kaljuste „Carlot“ ühel väliskontserdil juhatas, tegi ta Deanile ettepaneku asendada elektrooniline „kooripartii“, mida kontserdil esitasid sämpleritel kaks klahv­pillimängijat, päris lauljatest koosneva kooriga. Austraalia komponist tegigi nii, jäi tulemusega väga rahule (nagu ta ise CD-bukletis tunnistab) ja nõnda sündiski Brett Deani „Carlo“ uus versioon, mis on nüüdseks jõudnud Tõnu Kaljuste dirigeerimisel ka verivärskele plaadile.

Väärib märkimist, et ECMi juht Manfred Eicher kiitis tulevase Gesualdo-plaadi idee kohe heaks. Seejärel tuli Kaljustel Deani „Carlo“ kõrvale leida selle plaadi jaoks veel teisigi – kas Gesualdo enda või siis tema ajastuga seonduvaid teoseid. Valik langes kahele Carlo Gesualdo da Venosa koorikompositsioonile (madrigal „Moro lasso“ ja motett „O crux benedicta“) ning kahele Erkki-Sven Tüüri (1959) helitööle. Kusjuures üks neist, „Psalmody“ oli juba olemas, kuid teise, „L’ombra della croce“ ehk „Risti varjus“ keelpilliorkestrile, kirjutas Tüür kavandatava plaadi kontseptsioonist lähtuvalt Kaljuste ettepanekul alles 2014. aastal.

Deani 20minutilise kompositsiooni „Carlo“ muusikaliseks alguspunktiks on Gesualdo enda madrigal „Moro lasso“ (seesama, mis kõlab plaadil ka eraldi teosena). Sellest madrigalist kujuneb temaatiline südamik, mille ümber hakkab tasapisi keerduma Deani originaalmuusika mähis. Teose helikeel on postmodernistlikult eri stiile kokku sulandav, muusikalis-dramaturgiline arengukaar kulgeb siin aeglaselt kuni esimeste teravate dissonantside, kooriklastrite ja närviliste orkestriaktsentideni. Seejärel hakkavad sündmused arenema juba kiires tempos.

Ettekandeliselt lavastas Kaljuste igati meisterlikult „Carlo“ traagilise põhikulminatsiooni kui kujuteldava topeltmõrva stseeni – koorilauljate karjed ja glissando’d suubuvad siin läbi dissoneerivate kõlapööriste „kontrollitud kaosesse“ ja veidi hiljem tumemeelsesse rahunemisse (võib ka, et Gesualdo hilinenud kahetsusse ja hingepiinadesse). Samas on esituslikult hinnatavad kõik need dirigendi kujundatud suured dünaamikakontrastid, mis toonitavad loo sisemist traagikat veel erilise väljendusjõuga.

Teine „Gesualdo“ plaadil kõlav suurteos – Erkki-Sven Tüüri kolmeosaline „Psalmody“ (1993/2011) koorile ja keelpilliorkestrile – haakub Gesualdo da Venosa ja hilisrenessansi temaatikaga tänu Tüüri helikeele eripärale ja stiliseeritud vanamuusika allusioonidele. Asi on selles, et kui Tüür oma „Psalmoodiat“ kirjutas, siis huvitas teda uuesti see muusikaliste kujundite ring, mida ta oli varem kasutanud oma proge-rock’i ansambli In Spe päevil, ent nüüd juba teisel küpsusetasandil (nagu helilooja plaadiesitlusel ise kinnitas).

Tõepoolest, algselt Hortus Musicusele kirjutatud „Psalmoodia“ instrumentaalseades (teosest on kolm versiooni) kuuleme hiliskeskaja tantsudele (nt bourrée, estampie jt) iseloomulikke rütmikontuure, kooripartiis aga renessansipolüfooniale iseloomulikku lineaarsust. Tüüri puhul kehtib see sümpaatne paradoks, et tema noorusmuusika meenutab vanamuusikat. Igatahes mõjub „Psalmoodia“ nüüdse redaktsiooni detailirikas ja briljantne esitus Kaljuste dirigeerimisel lausa kuldaväärt kuulamisena.

Mis puutub kurikuulsa Carlo Gesualdo da Venosa kahte koorilugu, siis uuel plaadil kõlavad need seatuna keelpilliorkestrile, kusjuures madrigali „Moro lasso“ seade tegi Tõnu Kaljuste ja moteti „O crux benedicta“ arranžeeringu Erkki-Sven Tüür. Tuleb märkida, et Gesualdo XVII sajandi alguses kirjutatud, omas ajas innovaatiline muusika kõlab oma ootamatute harmoonia­lahendustega veel praegugi nüüdisaegselt.

Tõnu Kaljuste kontseptuaalne nägemus Gesualdo da Venosast, tema helitöödest ning Gesualdo ajastuga seonduvast nüüdismuusikast on andnud esituslikult hiilgava ja teoste valiku mõttes ülipõneva resultaadi. Lisagem veel, et CD on pühendatud eesti ühe väljapaistvama helirežissööri Maido Maadiku mälestusele, kellele töö plaadiga „Gesualdo“ jäi viimaseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming