Festivalid festivalis

JORMA TOOTS

Festivali „Klaaspärlimäng“ maratonkontserdid 8. ja 9. VII Tartu Jaani kirikus.

Tiit Kikase arsenali kuulus tavapäraste luuperite-sämplerite kõrval  sel korral ka ulmeline laserharf.

Tiit Kikase arsenali kuulus tavapäraste luuperite-sämplerite kõrval sel korral ka ulmeline laserharf.

Ed DeGroat / Global Arts Photography (USA)

Tänavuse „Klaaspärlimängu“ raames oli järjestikustel õhtutel kaks omalaadset minifestivali, mis olid oma nime ja võib-olla ka idee leidnud spordimaailmast. Klaverimaratoni starti astusid pianistid Sten Lassmann, Age Juurikas ja Rein Rannap, keelpillimaratoni stardijoonele rivistusid USAs tegutsev bulgaaria päritolu viiuldaja Elmira Darvarova, saksa kitarrist Peter Finger ja eesti elektriviiuldaja Tiit Kikas, kelle arsenali kuulus tavapäraste luuperite-sämplerite kõrval sel korral ka ulmeline laserharf. Täpsuse huvides olgu mainitud, et mõlema ürituse puhul oli tegemist siiski pigem teatemaratoniga, ehk esinejad astusid publiku ette kordamööda, mitte üheskoos. Mõlemad kontserdid kestsid maratonivääriliselt veidi üle kolme tunni ja see on tõepoolest aeg, mille jooksul ka näiteks Tartu suusamaratonil väledamad suusahundid finišisse jõuavad.

Festivali „Klaaspärlimäng“ iseloomulikuks jooneks on ikka olnud väljakujunenud esitustraditsioonide ja stiilipiiride ületamine, erandlikud ei olnud ka nüüdsed maratonkontserdid, kus esinejate kavva mahtus muusikat Bachist-Händelist kuni bluusi ja popini. Raske öelda, kas selline vaheldusrikkus, mis kirju kui Vikerraadio muusika­programm, on hea või halb, kuid oma publik on festivalil igatahes olemas. Kuulajaskonda silmitsedes võis küll öelda, et liiga palju muusikuid nende hulgas ei olnud, mistõttu tundub, et festivaliga kaasas käiv elitaarsusekuvand ei pruugi mitte alati tuleneda muusikalisest kõrgkvaliteedist, vaid on mõnel juhul ilmselt ka osava müügitöö vili.

Kui ühel kontserdiõhtul astub soolokavaga üles kolm pianisti, tekib ikka võrdlusmoment, millega endast ja publikust lugu pidav esineja kindlasti arvestab ja teeb kontserdi õnnestumiseks kõik enesest oleneva. Ka siis, kui tegemist ei ole otse võistumängimisega, oodatakse igalt lavalolijalt alati imet. See teadmine paneb esinejatele kahtlemata peale lisapinge, mis ei ole kesksuvisel lõdvestumise ajal just mugav. Siinkohal väärivad erilist tunnustust Sten Lassmann ja Age Juurikas, kes olid kavasse valinud väga nõudlikud teosed, mille puhul ainuüksi nendega hakkamasaamine kuulub pianistliku kõrgpilotaaži valda.

Kuivõrd jõutakse sealjuures ka muusika tuumani, mille abil kuulajaid köita ja liigutada, on muidugi iseasi. Hiilgavalt õnnestus see minu arvates Juurikal, kelle mäng oli algusest lõpuni haarav ja läks hinge. Ülimalt keskendunud mänguga suutis ta Jaani kiriku võlvide alla luua sooja ja lummava atmosfääri, kus iga noot, iga paus ja iga muusikaline mõte oli laetud selle erilise kõlamaagiaga, mille pärast tasub kontserdile tulla ja mida ei kuule kaugeltki alati. Hea meel oli näha teda kõndimas rajal, kus eneseeksponeerimine ja pealispindne nooditekstil surfamine on jäänud seljataha ja mängu sigineb tasahilju vabadus, millega võiks mägesid liigutada. Kontserdi õnnestumisele aitas ilmselt kaasa heast stiilitajust kõnelev kava, kus figureerisid Albénize, Mompou ja Messiaeni helitööd.

Sten Lassmanni etteaste seekord nii tugevat muljet ei jätnud. Kava oli üles ehitatud vaheldusrikkuse printsiibile: Mozarti, Elleri ja Pärdi kaudu jõuti lõpuks Brahmsi „Paganini-variatsioonideni“. Tervikus jäi domineerima siiski ümardatud ja pingutatult tõsine kujundiring, millest jäi kogu soolokava ülalhoidmiseks väheks. Tema esituses nautisin enim teoste aeglasi osi, kus ta saavutas nii Mozarti sonaadi, Pärdi sonatiini kui ka Brahmsi variatsioonide puhul haruldaselt ilusa pianissimo-värvi, mis pani Jaani kiriku imeliselt helisema.

Rein Rannap oli oma kahe kolleegiga võrreldes otsekui mees teiselt planeedilt. Kui püüdsin mõttes tema kava mingitesse stiiliraamidesse paigutada, mõistsin, et kõige enam kokkupuutepunkte võib leida popmuusikaga. Eks viita sellele ka kava pealkiri „Selfid klassikutega“.

Nii olidki kõik kõlanud klassikalise muusika seaded justkui pophitid, mille puhul klaver oli lihtsalt käepäraseks meediumiks, mis oma spetsiifiliste mänguvõtete ja võimalustega dikteeris sündmuste kulu. Seejuures on Rannap nende popist, rokist ja jazzist mõjutatud, samavõrra spontaansete kui läbimõelduna mõjuvate seadete loomisel järginud paljuski XIX sajandi virtuoosse klaverimuusika traditsioone, kus pianist-helilooja asetas kõigile tuntud meloodiad sageli kohapeal improviseeritud kastmesse. Tulemus oli igatahes vaimukas, efektne ja lõbus ning andis järjekordselt tunnistust Rannapi meisterlikust klaverimänguoskusest ja pulbitsevast mängijanatuurist.

Järgmise õhtu keelpillimaratoni esimeses plokis võis kuulda suurepärast viiulimängu Elmira Darvarovalt, kelle kava „Bachist blues’ini“ koosnes erisugustest väikevormidest, mis järgnesid üksteisele kaleidoskoopilise kiiruse ja kergusega. Kava kulges tõusvas joones ja kuigi Bachi E-duur partiitast võetud avaloole järgnenud teosed pärinesid suuremalt jaolt XX sajandist, võis Bachi mõjutusi ära tunda rohkem kui ühes kõlanud muusikapalas.

Tema järel astus lavale saksa kitarrivirtuoos ja helilooja Peter Finger, kelle loomingus sulasid kokku flamenko-, folk-, jazz- ja klassikaline muusika. Tulemuseks oli heakõlaline ja valdavalt rõõmsailmeline helikaskaad, mis võinuks sama hästi kõlada mõne jazziklubi lavalt, kus ka kuulajaskond end märksa vabamalt üleval peab. Peter Fingergi ei jätnud tegemast kummardust Bachile, kuid pisut formaalseks viisakusavalduseks Bachi a-moll viiulisonaadist võetud Andante esitus siiski jäi. Seejuures ei olnud probleemiks mitte pillispetsiifilised mänguvõtted – kitarri ju poognaga ei mängi –, vaid hoopis ümberlülitumine ühelt muusikastiililt teisele. Bachile järgnenud iiri harfimängija ja helilooja Turlough O’Carolani (Bachi kaasaegne) palade esitust kuulates sellist tunnet õnneks ei tekkinud – Fingeri interpretatsioon mõjus igati veenvalt.

Pika kontserdiõhtu lõpetas Tiit Kikas, kes on tuntud paljudest popmuusikakooslustest. Ta käsitseb kõikvõimalikke live-elektroonika vidinaid imekspandava osavusega ja loob nende abil põnevaid kõlamaailmu. Seda põnevust ei jagunud mulle siiski kuigi kauaks ja vägisi tikkus pähe mõte, et tegemist ei ole puhtalt kuulamise muusikaga, mistõttu oleks kohasem esituspaik olnud mõni selline ruum, kus kuulajad saaksid tantsida või muud moodi mõnusasti aega veeta.

Peeter Vähi teose „Aja aeglustumine“ esiettekandeks astusid peale autori süntesaatoril lavale ka kaks india keelpilli tanpura mängijat ja Tiit Kikas vahetas loo käigus elektriviiuli laserharfi vastu. Suurenenud esituskoosseis tõi kõlapilti märkimisväärsel hulgal värskust ja täiesti jalustrabav oli esituse visuaalne külg, kus domineerisid laserharfi tervet kirikut täitvad ja otsekui lõpmatusse sihtivad valguskeeled.

Kui pärismaratonil osalejale saabuvad kõige valusamad ja raskemad momendid enamasti distantsi viimasel kolmandikul, mil jõuvarud ammenduma hakkavad, siis maratonkontserdi kuulaja vaevad on ka heade esinejate puhul põhjustatud ennekõike tähelepanu hajumisest ja pikast paigalistumisest. Kontsertide ülesehitus tõi mõlemal õhtul siiski parasjagu leevendust, pakkudes puhanud meeltele tõsisemat väljakutset ja väsinud vaimule kergemat toitu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar