Festival „Gustav Ernesaks 100” 12. XI – 14. XII 2008

Kaie Tanner

Gustav Ernesaksa Fond jaotas 2008. aasta stipendiumid järgmiselt: koorimuusika peastipendium Eri Klasile muusika edendamise ja koorimuusika populariseerimise eest nii Eestis  kui välismaal; koorimuusika edendamise stipendium kauaaegsele koorimuusika arendajale ja paljude laulupidude korraldajale, Eesti Kooriühingu tegevdirektorile Ilmar Mossile ning Kuressaare muusikakooli kauaaegsele direktorile ja Saaremaa Ühendatud Meeskoori dirigendile Tiit Kösterile koorimuusikaelu edendamise eest Saaremaal; õppestipendium Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia väljapaistvale  dirigeerimiseriala üliõpilasele Kuldar Schütsile tema töö eest Inseneride Meeskooriga, Tallinna Poistekoori ettevalmistuskooriga, Türi Kammerkooriga ning segakooriga Suisapäisa. Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäevale pühendatud uudisloomingu võistluse tulemused:

II koht – Alo Ritsingu „See väike maa”, 

III koht – Riine Pajusaare „Pane tuli põlema” ja Alo Ritsingu „Sa elama jää igavesti”   

*

Gustav Ernesaks on rohkem kui pelgalt helilooja, õpetaja, koorijuht või laulupeodirigent. Ernesaks oli aastakümneid  üks Eesti kultuuri ja iseolemise vedureid. Ning temaga läbis meie rahvuslik iseteadvus Nõukogude okupatsiooni aja ilmselt palju vähemate kaotustega, kui see ilma temata oleks võimalik olnud. „Mina paneksin Ernesaksa Eesti kultuuriloos samasse ritta, kus seisavad Jakobson, Kreutzwald, Jannsen, Koidula, Tammsaare, Gustav Suits, Under, Palusalu ja Keres,” on öelnud laulutaadi õpilane ja kauaaegne kaasteeline Kuno Areng.

Niisiis, kuidas avada seda suurt, mitmekülgset ja keerulist isiksust nii, et tema võimalikult paljud tahud uuele  põlvkonnale tuttavaks saaksid? Lahendus pidi olema Gustav Ernesaksa aasta – 2008. Ning selle kulminatsioonina festival 12. novembrist 14. detsembrini.

2007. aasta 23. mail andis kultuuriminister Laine Jänes välja käskkirja Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäeva tähistamise komisjoni moodustamiseks koosseisus Laine Jänes (kultuuriminister), Eri Klas (Ernesaksa õpilaste esindaja), Indrek Umberg (Eesti Kontsert, Eesti Rahvusmeeskoor), Ülle Reimets (Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum), Heidi Pruuli (Eesti Televisioon), Marge-Ly Rookäär (Eesti Raadio), Kaie Tanner ja Silvia Mellik (Eesti Kooriühing), Jaan Ots (Eesti Meestelaulu Selts), Ardo Niinre (Raasiku vallavalitsus), Ave Sopp (Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus), Eero Raun (Rahvusooper Estonia), Alo Põldmäe (Eesti Heliloojate Liit), Toomas Kapten (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) ning Eino Pedanik ja Marko Lõhmus (Kultuuriministeerium). Kui see seltskond 25. septembril esmakordselt kohtus, olid igal organisatsioonil välja pakkuda omad ideed ja sündmused. Kava sai kokku sama aasta lõpuks.

Ernesaksa aastal anti välja tema kujutisega mark, filmitootjal  Laara Productions valmis koostöös ETVga dokumentaalfilm „Laulutaadi hümnid” (oli esmakordselt ETV eetris 12. detsembril), korraldati kuus üle-eestilist koorivõistlust (segakoorid, kammerkoorid, koolisegakoorid, mudilaskoorid, naiskoorid ja meeskoorid), toodi rahva ette suvelavastus „Ernesaks ja Oamats” (Harju-Jaani kirikumõisas), koostati kolm näitust („Üks laul, üks maa” ja „Tormiste randade muusika. Gustav Ernesaks ooperiloojana” teatri- ja muusikamuuseumis ning „Gustav Ernesaks 100” Tartu linnaraamatukogu muusikaosakonnas), ETVs näidati Ernesaksa osalusega arhiivisaateid,  Klassikaraadios tehti kuuest saatest koosnev sari „Laulutaadi pärand” (Age Raa ja Kersti Inno), korraldati poiste- ja meeskoorilauludele (Eesti Heliloojat Liit ja Meestelaulu Selts) ning isamaaliste laulude võistlus (Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakond), anti välja Ernesaksa soololaulude kogumik (Eesti Meestelaulu Selts), album „Mu isamaa on minu arm” (teatri- ja muusikamuuseum ja kirjastus SE &JS ) ning CD „Mu isamaa on minu arm” (rahvusmeeskoor); toimus konverents (muusika- ja teatriakadeemia), muuseumiõhtu õpilaste meenutustega (teatri- ja muusikamuuseum) ning  korraldati kümneid kontserte, neist neli noortele (esinesid koolikoorid) Tallinnas, Tartus, Paides ja Jõhvis, ning suur galakontsert Estonia kontserdisaalis, kus esitati lisaks Ernesaksa kooriloomingule ka katkendeid tema ooperitest (kooriühing ja Estonia). Kuna lisaks Eesti Rahvusringhäälingule kajastas laulutaadi juubelit ka kirjutav press, poleks see küll kellelegi tähelepanuta pidanud jääma. Ernesaks ja tema 100. sünniaastapäev jõudsid isegi „Pehmetesse ja karvastesse”, seda küll kõverpeeglis …   

 

*

Nii ulatusliku festivali puhul on ühel inimesel ülevaadet kirjutada raske, hinnangut anda lausa võimatu. Niisiis kutsusin festivali lõppedes kaunil jõuluajal ümmarguse laua taha kaks Ernesaksa õpilast ning väsimatut festivaliideede väljapakkujat – Kuno Arengu ja Silvia Melliku. Nüüd, kui festival on läbi, saab teha kokkuvõtteid.

Kui palju esialgsetest ideedest teostus? 

K.A.: Kui me õpilastega esimesi kordi kokku saime, oli tõesti palju mõtteid, mida kõike võiks Ernesaksa festivalil korraldada. Aga olime ka veidi mures, kas ja kui palju sellest reaalselt teostub. Minu meelest ületas festival kõik ootused! Mul on väga hea meel, et kultuuriministeerium festivali ideele õla alla pani ja varakult komisjoni koostas ning et nii palju organisatsioone festivali korraldamises kaasa lõi. Tulemus oli mitmekülgne nagu Vana (Gustav Ernesaks – K.T.) isegi.

S.M.: Olime mures ka sellepärast, kas Gustav Ernesaks publikut huvitab, aga rahvast oli kõigil üritustel palju. 

K.A.: Üks meie ühine eesmärk festivali kavandades oli, et sellest jääks alles võimalikult palju käegakatsutavaid asju ajaloo tarvis. Olemegi saanud CD Ernesaksa loominguga, tema soololaulude noodi, pildialbumi ja dokumentaalfilmi. Lisaks veel põhjalikult ja konkreetselt koostatud festivalibuklet, kus on ära toodud ka kogu Ernesaksa loomingu nimekiri. Mul on ääretult hea meel, et see kõik teostus!

S.M.: Mulle oli oluline, et üle riigi sai kogu 2008. aastast Ernesaksa aasta! Kus korraldati koorikontserte, kus laulupäevi – igal pool toonitati Gustav Ernesaksa eelseisvat juubelit ning lauldi tema laule. Festival tervikuna täitis täiesti oma ülesande. Meieealised said sellest nostalgilist meenutust, noored ettekujutuse Ernesaksast ning loodetavasti teadmise, et ta on loonud hulga ilusat laulmist väärt koorimuusikat. Olen väga tänulik Eesti Televisioonile ja Klassikaraadiole Laulutaadi sünniaastapäeva kajastamise eest ning kooriühingule festivali väga hea korralduse eest!

Kas Ernesaksa aastal valminud film, album, CD ja soololaulude noot kajastavad laulutaati nii, nagu teie teda mäletate?

K.A.: Film („Laulutaadi hümnid” – K.T.) on väga ausalt ja hästi  tehtud. Mulle tundus algul, et punast kraami on sinna liiga palju pandud – aga just sellisel ajal me elasimegi. Me kõik pidime laveerima, tegime kompromisse ja omi valikuid. Nagu Veljo Tormis seal ütleb: kõik heliloojad kirjutasid siis temaatilisi laule.

Kui aga praegu ette heidetakse, et Ernesaks oli ordeneid täis riputatud … noh, igas vabariigis pidi ju tollal olema üks Stalini preemia laureaat, üks sotstöö kangelane jne. Vana oli lihtsalt nii tuntud, et läks igal pool Moskvas läbi. Geenius, nagu Eino Tamberg filmis teda nimetab.

Gustav ei olnud aga mingi vabadusvõitleja, ta polnud võitleja  tüüp. Oli lihtsalt eestimeelne mees, kellele läks korda, kuidas elab üks Värska koor, kuidas kerkib uus laululava, kuidas läheb laulupidu. Ükskord ma küsisin: miks sa ei löö rusikat lauda? Mida sa kardad? Vana vaatas mulle otsa ja küsis: „Kas sa tead, kus ja kuidas me elame? Mina küll tean. Ja kui ma jooksen peaga vastu seina, ajud laiali, mis siis edasi saab?”. Ernesaksaga lõppes üks ajastu ning ta oli sel raskel ajal vajalik mees. Nagu Tormis ütleb, oli Gustav see, kes meid ühendas. Aja- ja kultuuriloost maha tõmmata pole teda võimalik. Ja sellepärast on „Laulutaadi hümnid” film, mida igaüks peaks vaatama. 

S.M.: Toonitaksin veel, et Eesti Meestelaulu Selts andis esmakordselt välja Ernesaksa soololaulud! Suurepäraselt õnnestus juubelialbum „Mu isamaa on minu arm” ning Klassikaraadios jooksis novembris-detsembris väga huvitav saatesari „Laulutaadi jälgedes”. Pean ütlema, et minagi sain festivali käigus Ernesaksa eluloost teada palju niisugust, mida ma varem ei teadnud, eriti Tiia Järgi ettekannetest.

K.A.: Mina ka. Nägin Raasiku kultuurimajas näitusel üht huvitavat dokumenti, Ernesaksa avaldust 1944. aastast mingile Tallinna linna asutusele. Sisuks oli: kuna on oktoobrikuu, palun eraldada  mulle neli ja pool meetrit mantliriiet. Pean ringi käima pintsaku väel ja mul on külm …

Festivalil ei meenutanud Gustav Ernesaksa ainult tema muusika – olid ka konverents ja muuseumiõhtud.

S.M.: Sõnal on vähemalt sama suur jõud kui muusikal. Konverentsi ettekanded (Kuno Areng rääkis Ernesaksast pedagoogina, Olev Oja tema tegevusest RAMi dirigendina, Urve Lippus Ernesaksa loomingu ja Liedertafel’i seostest, Tiia Järg Ernesaksast oma ajas – K.T.) olid huvitavad ning täiendasid üksteist. Mulle meeldis väga Kuno ja Olevi lähenemine teemale, Tiia Järg võttis aga kogu Ernesaksa aja väga huvitavalt kokku.

K.A.: Minu meelest oligi ajastu kajastamine kõige olulisem – andis pildi olustikust, milles Vana töötas.

S.M.: Tiia Järg kõneles ka naiskooride kontserdil „Mu isamaast MU IS AMAANI ” rahvusraamatukogus ning rahvusmeeskoori kontserdil Estonia kontserdisaalis 12. detsembril. Sealjuures olid kõik ettekanded väga head ja erinevad – midagi ei kordunud. Ta peaks Ernesaksast korraliku monograafia kirjutama!

K.A.: Muuseumiõhtud õigustasid ennast igati. Väga hea mulje jättis Mikk Dede esinemine soololaulude kogumiku esitlusel. 

S.M.: Pärast õpilaste mälestusteõhtut muretsesin veidi, et kahe ja poole tunnine üritus oli liiga pikk, kuid kogu rohkearvuline publik oli ääretult rahul. Hea, et üks ettekanne käsitles Gustavi abikaasat Stella Ernesaksa. Ka albumiesitlust oli ette valmistatud hoole ja südamega ning tegijate (Ene Kuljus, Alo Põldmäe, Sirje Endre, Ülle Reimets) sõnavõtud pakkusid suurt huvi.

Festivaliajale oli planeeritud ka konkursse: mees- ja naiskooride võistulaulmine ning mees- ja poistekooride laulude võistlus heliloojatele. Kuidas Ernesaks konkurssidesse suhtus?

K.A.: Vana tajus, et konkursse on vaja teha, aga hindamismoment  oli tema jaoks väga raske: kui laulab viis meeskoori, siis kellele neist anda esikoht? Tal hakkas lihtsalt teistest kahju. Praegu maailma konkurssidel toimiv kategooriate ja diplomite süsteem, mille kohaselt iga osalev koor midagi näppu saab, oleks Vanale meeldinud. Aga võistlusmoment tekitab elevust ning seda on vaja nii kooridele kui dirigentidele. Üldiselt jättis meeskooride võistulaulmine mulle väga hea mulje. Kõik A-kategoorias võistelnud meeskoorid olid väljapaistval tasemel, eriti muidugi esikoha saavutanud Revalia kammermeeskoor (dirigent Hirvo Surva), kes tegi suurepärast muusikat!  B-grupis oli koore kõige rohkem ning oli hea näha, et eelmise konkursiga võrreldes parandasid paljud koorid oma tulemust. Tugevaid koore võistles aga ka C-grupis. Peab lahti saama suhtumisest, et kui sa esimese kolme hulka ei tule, pole sa keegi!

S.M.: Just, konkurss stimuleerib! Iga võistlev koor, ka kõige madalama tasemegrupi oma, võtab ennast kokku, valmistub ja teeb tööd, et olla rivis. Mäletan Gustav Ernesaksa vaimustust, millega ta tervitas Arezzost võiduga saabunud Tallinna kammerkoori – see oli väga oluline sündmus!

K.A.: Just, RAM tuli meid jaama vastu võtma! Ja siis ütles Gustav  mulle, et pole kuigi keeruline koostada muusikainimestest tugev koor ja sellega konkursil võita, aga katsu sa seda koori säilitada! Tallinna kammerkoor eksisteerib õnneks tänapäevani.

S.M.: Naiskooride konkursi tase oli samuti kõrge, kohustuslikud lood (Ernesaksa omad muidugi – K.T.) hästi valitud ning kooride kodutöö tublisti tehtud, konkursiks põhjalikult ette valmistatud. Väga võimas tegija on praegu kaheldamatult Triin Koch, tema Tartu Ülikooli Naiskoor (A-kategooria esikoht – K.T.) laulab puhtalt, väga musikaalselt ning varjundirikkalt.

K.A.: Loominguvõistluselt ei tulnud kahjuks väga säravaid laule. Ma ei usu, et väga paljud neist kooride hulgas lauljaid leiavad – paraku kipuvad uued kompositsioonid olema siledad, aga ilmetud. Igal aastal ei sünni Pärte ja Tormiseid …

S.M.: Peab ütlema, et lauldavaid laule kirjutati siiski mitmeid, aga hingeminevaid oli kahjuks vähe.

Kontserte anti nii festivali kui Ernesaksa aasta raames kümneid, milliseid nende hulgast esile tõstaksite?

S.M.: Minu meelest täitsid oma eesmärgi suurepäraselt koolikooride kontserdid (Tallinnas, Tartus, Paides, Jõhvis – K.T.), mis olid kõrgel tasemel. Reaalkooli segakoor, Tartu noortekoor, Miina  Härma gümnaasiumi segakoor, neidudekoor Kurekell tegid suurepärase „Kojuigatsuse”! Suur pluss on, et noored said laulma Ernesaksa laule, mida nad muidu vaevalt oleksid teinud. Kõige emotsionaalsema mulje jättis mulle rahvusraamatukogu kontsert „Mu isamaast MU IS AMAANI ”, kus olid seostatud Lydia Koidula 165. ja Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäev.

K.A.: Rahvusmeeskooriga andsime kontserdi Kuressaares, Vahastus, Karksis, Tõrvas, Sindis, Viljandis, Raasikul, Tartus ja Tallinnas. Kavad pani Ernesaksa loomingust kokku põhiliselt Olev (Oja – K.T.). Valisime laulud, mida Vana ise hindas ja kontsertidel  esitas. Mitmeid neid pole praegu pea 10–15 aastat eriti lauldud. Põhjus on mõnel juhul laulu keerukus – mina juhatasin kontsertidel seekord näiteks „Kevade laulu”, mille ulatus on kaks ja pool oktaavi ning mille esitusega Ernesaks ise väga harva rahul oli.

Järgisime kava koostamisel ka teisi Vana põhimõtteid: et kontserdil esitataks publikule tuttavaid lugusid, aga ka midagi uut; et lisaks koorilauludele oleks ka soolonumbreid. Gustavil laulis RAMi kontserdil alati ka mõni solist, olgu siis oma koorist või väljastpoolt koori. Omal ajal esinesid koos meiega sageli näiteks Uno Kreen, Ervin Kärvet ja Rostislav Gurjev. 

Tahtsime teha koostööd ka kohalike kooridega: Viljandi kontserdil laulis lisaks RAMile ka meeskoor Sakala, Tartus ülikooli naiskoor ja kammerkoor ning Tartu Akadeemiline Meeskoor. Tegu on kõrgel tasemel kooridega ja koostöö õigustas ennast. Eriti kiidan Tartu ülikooli naiskoori ja nende dirigenti Triin Kochi, kes on ääretult tugev interpreet. Ka akadeemiline meeskoor on üks Eesti tippudest – väga hea vokaal, särisev emotsioon!

S.M.: Segakooride kontserdile 8. detsembril Mustpeade Majas olid esinema tulnud väga erinevad koorid, kavas oli mitmeid harva esitatud laule, nagu „Kõige ilusam luule”, „Giordano Bruno  tuleriit”. Need on väga suurte kooride lood, mistõttu praegu on nende ettekandmine raske. Ernesaksa ajal oli suuri 60–80 liikmega segakoore palju, nüüd paraku pole neid peaaegu üldse mitte. Väga oluline on minu meelest, et ka Mustpeade Majas olid kaasatud noortekoorid! Meeldis Eesti Koolinoorte Segakoori „Lõikuselaul”, veenev esitus Tartu noortekoorilt, Oonurme segakoori ja kammerkoori Solare esinemine.

K.A.: Galakontsert oli festivalile hea kokkuvõte. Suurepärane, et Estonia tõi seal välja ka Ernesaksa ooperikatkendid (ooperikava koostas Arne Mikk – K.T.). Kooriossa valitud koorid panime laulma kahesajalauljaliste ühiskoosseisudena, kuna Gustav eelistas alati suure koori kõla, ning see õigustab ennast.

S.M.: Väga soliidne valik oli ka Eero Raun õhtujuhina. Ainus, millest mul kahju on, et Ernesaksa viiest raamatust ei jõudnud katkendid galakontserdi lavale ja et kultuuriministri haiguse tõttu jäi ära tema sõnavõtt, mis oleks festivali kokku võtnud, kõnelenud selle tähendusest ja mõttest. Peaasi, et Eesti rahvas Ernesaksa laule ka edaspidi laulaks, et festival ei jääks ühekordseks austusavalduseks!

Küsinud ja üles kirjutanud Kaie Tanner  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming