Feminism Chicago moodi

HEILI VAUS-TAMM

Oleg Titovi seatud liikumisel on lavastuses kandev roll. John Kanderi muusikal ?Chicago?. Lavastaja Marko Matvere (assistent Andrus Vaarik), muusikajuht Mart Sander, koreograaf Oleg Titov, kostüümid Gerli Tinn.Osades Merle Palmiste, Marko Matvere, Maria Soomets, Jaan Willem Sibul, Silvi Vrait, Mart Sander, Erkki Otsman jt. 23. VII Tallinna lauluväljakul.

Viimasel hetkel kokku tulnud ?Chicago? lavastustiim tõestas, et stiilset ja hõõguvkuuma muusikali saab teha ka väljaspool Malviuse meeskonda ja ainult eestimaiste inimestega. Ning sootuks uute inimestega peaosades! Kuigi EPL kirjutab, et Eestis hakkab välja kujunema muusikalitrupp, siis on see küll õige, aga mitte niivõrd ehk selle lavastuse pinnal. Mõned korduvad nimed olid küll väiksemates osades, aga tooniandjad just uued.

Marko Matvere ja ka Andrus Vaarik küll veel lavastajatena ?toored? nimed, see-eest oligi rõhuasetus rohkem muusikal (Sander) ja tantsul-liikumisel (Titov). Enamikul publikust meeles küllap kibelemas eelarvamus, et lavastus jääb filmile kõvasti alla. No Hollywoodi võimalused contra Eesti ja laululava võimalused?

Ent Eesti versiooni tõstis üles muusika (ometi leidis Sanderi hoolikalt lihvitud stiilitaju väärilise kasutuse) ja tegi Hollywoodile 1:0 ära Roxy abikaasa Amosena. Filmis oli tegu tuima marionetiga, Eesti lavastustiim tegi aga temast Vanemuise laulja Jaan Willem Sibula osatäitmisel ühe meeldejäävama, kontrastiks vägagi vajaliku, tohutult kaasa elama paneva karakteri ? väike siiras chaplinlik paksuke suurlinna karjeristide ja mõrvarite melus. Ootuspäraselt tublist sooritusest kerkisid üle veel Merle Palmiste ja Silvi Vrait. Palmiste jõudis ära oodata tema olemusega sobiva hiilgerolli ja sai kogu selle ajakirjanduses eputamise peale ometi kord oma seksapiili laval maksimaalselt rakendada. Et ilm on ikka vabaõhuetenduste suur tegija, siis nii ka seekord. Muidu meelast karglemisest oli kõrgelt üle pimedas ja vihma käes lauldud stseen (?just nagu hüljatuna pulmaööl?), kus hingeldav Merle Palmiste mustade sulgede lehvides tuules seisis, silmad põlemas peas ? nagu saatan ise.

Hingeldav Palmiste ja laulev Vrait

Silvi Vrait aga laulis selle sõna otseses mõttes ? ja üle kõigi teiste. Eesti (ning teatud mööndustega ka metropolide muusikalides) on ikka üks, kes laulab. Siiani täitis seda laulja rolli meil tihti Jassi Zahharov. Vrait on aga veel parem leid, sest tema puhul pole tegemist mitte ülejäänud näiteseltskonnaga tugevalt distantseeruva ooperivokaaliga, vaid muusikalile ideaalselt sobiva jazzihäälega. Zahharovi jõuliste näitlejavõimete kõrvale ei oska Vraidilt veel midagi panna, kuna see roll eriti midagi ei avanudki. Kalifeedes ja hiidgrimmiga Vrait oli kohati isegi veidi naljakas. Aga kui Eestimaal veel muusikali teha, siis peaks Vrait seal küll laulma.

Kriminogeenselt ja satiiriliselt süþeelt haakub ?Chicago? juba mõnedkümned aastad muusikateatri laval valitseva libreto-suunitlusega. Eks pahelisus ja selle teema küünilis-humoorikas lahkamine omab tänapäeval samasugust kandepinda nagu uudselt ilustamata inimtunnete kujutamine Verdi ajastul. Naismõrvarite lugu võiks olla feministlik, aga on selleks liiga küüniline. Mõrva motiivid on mõistetavad: truudusetus, hoolimatus, katteta lubadused jne. ?Ta sai, mis tahtis,? kräunuvad vanglaasukad nagu rentslikassid. ?Kui oleks ise kõike näinud, siis oleks nõnda teinud ka,? on nende kreedo.

Emantsipeerunud naine ? ohtlik olend

Euroopa naiste emantsipeerumine XX sajandi alguses ? ka neil on õigus tappa. Varem (ja islamimaades pea karistamatult siiani) oli see ainult meeste õigus ? meenutagem Eestistki ooperi ?Barbara von Tisenhusen? süþeed või Marie Underi ?Porkuni preilit?, kus tütarlaps tapetakse oma venna poolt selle eest, et armastab kedagi. Aga selleks, et ülespoodud saada, on nad äkki liiga ?naised? (loe õrnad ja kaitsetud). Miks ? sest selle pealt teenivad advokaat ja kõmulehed. ?Mind armastavad kõik,? hoopleb edust tiivustatud mõrvar-tibuke Roxy. ?Nad armastavad sind veel rohkem, kui võllas kõigud,? viskab vilunud advokaat vastu.

Siin hakkab küünilisuse ja absurdi spetsialistina Eesti muusikateatri korduvtegijaks tõusma hoopis Peeter Volkonski kui tõlkija (?Evita?, ?Aida?, ?Chicago?) ja lavastaja (Kiviräha ooper ?Kosjas?). Parim oli tõlketekst advokaadi numbris ?Ainult uduta?: ?Säravast numbrist publik vaimustub, silm neil ähmastub, kõrvgi kurdistub??, või ? ?korralik show, mis kõiki hämmastab ? tühise sisu vormi las lämmatab. Tõde on möirge kõrval vaikne piiks.? Sellega aga ei ole Volkonski potentsiaal kaugeltki ammendunud, ka teda võiks edaspidi veelgi tulemuslikumalt kasutada.

Õnnestumiste kirja võib lisada veel uudse peaosalise ? sobivalt ja võluvalt vilumatu, vormikate ?tegijate? kõrval noorukese keppjalgadega Roxy (Maria Soomets) ning olulise sammu Mart Sanderi oma stiili ajavas teatritegemises. ?Chicago? mõõtmed ja kandepind on hoopis midagi muud kui Bel-Etage?i aegade ?Kox Box? või Katariina kiriku inglise ooper.

Monoetendustest välja toodud Erkki Otsman mängis hästi ka trupi koosseisus ja võttis tippiva ajakirjaniku Mary Sunshine?ina falsetiga kõrgeid sopraninoote. Matvere on näitlejana oma margi nii kõrgele tõstnud, et ootusele vastata pole kerge. Seetõttu jäid nii roll kui professionaalsetele parameetritele vastav lavastus mitte vaimustavale, vaid igati heale tasemele. Oleg Titovi loomingus oli nii erootilist tantsuliikumist kui detailide ja skulptuurselt lõpetatud poosideni väljatöötatud koreograafiat.

Vastuseks muusikaliskeptikutele: ei kao see þanr niipea kuhugi. Võime polemiseerida selle üle, kuivõrd hakkab Eestis kujunema muusikalinäitlejate trupp, aga fakt on, et publik on juba kujunenud. On hulk inimesi, kes mujale teatrisse ei jõua, ent suve-muusikalidel käib ikka paaril korral ära.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming