Eplik on jõudnud ideaalpopi dekonstrueerimiseni

Erkki Hõbe

Vaiko Eplik on oma loomingulisel teekonnal läbinud mitmeid faase. Algusaastatel kulges ta oma kitarripopi iidolite jäljendamisest ropu eestikeelse lüürikaga punkrokini, episoodideks skandaalne esinemine eurovisioonil ja Juudase osa muusikalis „Jesus Christ Superstar”. Samuti trummimängimine (!) underground-bändis Mammut. 

Kui tahes mitmekülgsed tema ponnistused neil rinnetel ka polnud, algas Epliku kuldaeg viis aastat tagasi tema esimese sooloalbumiga, mis oma eestikeelse lüürika ja avara multi-instrumentalismiga esindas uut taset eesti popis. Teisel albumil „Aastaajad” (2007) andis kosmosehelide kooslus ideaalpopiga tulemuseks veelgi kindlama kunst-pop-taiese. Kolmanda albumi „Kosmoseodüsseia” (2008) ajaks oli „Eplik-rokk” kindel sõna tähistamaks kodulindistatud kvaliteetpoppi. Nii Claire’s Birthday kui ka Eliit on inspireerinud terve plejaadi Epliku kloone ja kui Eplik ise oleks musitseerimise siis lõpetanud, oleks ta ikkagi maha jätnud muljetavaldava pärandi. Vaiko Eplik aga jätkas rahutuna uue otsimist.  Neljanda albumi jaoks kaugenes ta pisut ideaalpopist ja tegi tubasema kõlaga plaadi … oma naisele. Kui Eplik ongi Eesti oma kaasaja Paul McCartney, siis „Neljas” oli kahtlemata inspireeritud McCartney esimesest sooloalbumist, mis kaugenes biitlite taagast samavõrra nagu Eplik … „Eplik-rokist”.       

Kui tahes introvertset suunamuutust „Neljas” ka ei tähistanud, Epliku meloodiaanne säras ikka. Peagi tulid kõrvalprojektid. Poplauljatar Lenna Kuurmaa pöördus indierokiga katsetamiseks Epliku juurde, kes andis oma popilikumad palad meeleldi laulmiseks temale. Pop ja indie andsid üllatavalt meeldiva sümbioosi albumil „Lenna”. Samal ajal osales Eplik Malcolm Lincolni debüüdi „Loaded With Zoul” valmimisel – veel üks Epliku mitmekülgsuse  indikaator. Nagu ka Epliku koostöö jazzpianist Kristjan Randaluga – „Kooskõla”. Kuhu paigutub tema viies plaat alapealkirjaga „Tants klavessiini ümber” mitmekülgse muusiku loometeel? Tõesti, plaat eristub teistest. „V” on kõvasti instrumentaalsem. Tekstiga lugusid on ainult kolm. Instrumentaale on Epliku plaadid sisaldanud ka varem, kuid siin need domineerivad.     

Viies on Epliku seni avangardseim plaat, kuigi ei ütleks, et ta on avangardi läinud meloodiate otsasaamise tõttu (viide: „Vaiko Eplik: popmuusika on suur kunst”, PM 24. V 2007). Vastupidi, Epliku meloodiavaist särab ka lauluta muusikas. Minimaalsest vokaalist  hoolimata on kõige laulvam meloodia loos „Moonaliisa” just Penguin Cafe Orchestra stiilis keelpilliviis.     

Epliku hinnangul tulevad kõik ta katsetused ikkagi popmuusikana välja. Ehk seab helilooja hoopis kuulajale väljakutse ümber mõelda popmuusika tegelik tähendus? Kas see on teatud muusikaliste seaduspärade ning tavade kogum? Kas eelduseks on raadiopopi formaat? Või loeb lihtsalt rõhk meloodial ja  kuulajasõbralikkusel?     

„V” eksperimentalism on kahtlemata kuulajasõbralik. Tema kosmilised süntesaatorirännakud, visiidid kammer-rokiterritooriumile keelpillide ja klavessiiniga ning katsetused taktimõõduvahetustega viitavad samale hoole ja armastusega tehtud tööle, mis pani elama tema ideaalpopialbumid. Epliku teooriale popmuusikast heidab ilmselt kinda albumi mõju kuulajale. Just nagu „Neljas” avanes alles korduvatel kuulamistel,  nii võib ka „V” algul tunduda tühjemana kui senine töö. Kui leidub popmuusikaline diktaat, mida Eplik enam ei järgi, siis on see esmamulje esmatähtsus. Kindlasti on „V” ka ehtne kõrvaklapialbum. Albumi võlu tabamiseks ongi vaja täielikult kaotada end siinseisse põnevaisse helimaastikesse ja helide kudumisse. Ja kui keegi kahtleb veel Epliku laiahaardelisuses, siis soovitan kuulata kõrvuti ühes mõne Claire’s Birthday hitiga pala „Rotikuningas”, 5/4 meetrumis  lõpulugu atmosfääriliste süntesaatoritega ning Kalle Kleini saksipartiidega, kus kihilised aldirifid vahelduvad lendleva sopranisoologa ning mis läheneb jazzile, kuid oma terminites. Ning küsida: kas tegu on tõesti ühe ja sama heliloojaga?