Eks igaüks vaatab ise

Tänavune „Sügisfest“ tõi kokku muusika interpretatsiooni, heliloomingu, improvisatsioonilise muusika ning nüüdisaegsete etenduskunstide üliõpilased ja õppejõud.

MIRJE MÄNDLA

Eesti muusika- ja teatriakadeemia „Sügisfest“ 19. – 24. X.

EMTA sügisfestival on toimunud 1999. aastast. Algul oli festivali kunstiline juht ja helilooja Ülo Krigul ning festivali algusaegadel ütles ta kontseptsiooni selgituseks, et see annab üliõpilastele väljundi. „See peakski olema õppuri enda südametunnistuse asi, et sahtlisse ei kirjutaks,“ on ta öelnud. „Minu arust tuleb igast võimalusest kinni haarata.“¹

Veel 2016. aastal kirjutas Aare Tool: „Mis salata, nüüdismuusika skeene kipub olema veidi lapiline. Kevadel on EMP ja sügisel EMTA sügisfestival, vahepeal vaatab aga igaüks ise, kuidas ja kust saab. Olukord on just niisugune, nagu festivali [Eesti muusika päevade] afišil: punasel elutul (postapokalüptilisel?) planeedil kiratsevad raagus puud, nende seas oaasina üksainus haljas. EMPi rohelusest peab jätkuma kuni järgmiste mussoonvihmadeni.“²

Möödunud aastal tõdeti festivali eel, et „Sügisfesti“ märksõna on endiselt „värsked helid“, ehkki tol korral oli festivali kavas varasemaga võrreldes rohkem uue muusika klassikasse kuuluvaid teoseid. Tänavuse festivali pressiteates väljendatakse juba soovi pakkuda „kuulajale läbilõiget Eesti ainsa muusikakõrgkooli mitmetahulisest tööst“. Festivali koordineeris tänavu Henry-David Varema ning tegijate sõnul on see muusika- ja teatriakadeemiat ühendav festival, mis toob kokku muusika interpretatsiooni, heliloomingu, improvisatsioonilise muusika ning nüüdisaegsete etenduskunstide üliõpilased ja õppejõud.

Festivali puhul oli ehedalt tunda EMTA õppejõudude ja tudengite pedagoogilise töö kõrgepinget. Oli kontserte, mis toimisid ja millel oli läbimõeldud kontseptsioon. Näiteks toimus kolmandat korda „Treffpunkt #3“ sobivas ruumis, Heliose saalis, kus kõlas kompaktselt vormitud uudisloomingu kava EMTA, Tallinna ülikooli, Eesti kunstiakadeemia ja Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli tudengitelt ja õpilastelt. Esile tõusid Marta-Liisa Talvet, Johanna Kivimägi ja Rebeca Vilpuu ning erilise vaimukuse ja vahetusega paistis silma Tõnis Leemetsa teos „Yo Hannes“. Publik teadis otsida ka CoPeCo projekte.³ Esmalt toimus CoPeCo vilistlaste kontsert EMTA ooperistuudios, kuhu kuulata soovijad ei tahtnud isegi hästi ära mahtuda. Kristin Kuldkepi abil sai aimu tema CoPeCo magistriõppest ning ideest arendada interaktiivset keskkonda Insight Contrabass. Kontserdil tuli ettekandele teos „Transfigurations“ ehk „Muundumised“ kontrabassile, live-elektroonikale, videole ja liikumissensorile. Jaanus Sinivälja teose „Metaphysical Study Ic“ esitas autor koos Kristin Kuldkepiga ning visuaalide autor oli Tencu. Mõlemad teosed tuginesid vabaimprovisatsioonile. Samal õhtul toimus veel CoPeCo ja TÜ VKA tantsukunsti üliõpilaste performance, mille valmimist olid juhendanud Taavi Kerikmäe ja Merle Saarva.

21. oktoobril tõi EMTA džässmuusika osakond kuulajate ette Riho Sibula loomingu kava, pühendades selle muusiku 60. sünnipäevale. Oli tunda, et osakond oli mõelnud, millisele ideele keskenduda. Džässmuusika osakonna kontserti tutvustades tõdes Jaak Sooäär, et õppetöö käigus oli ilmnenud, et üliõpilased ei ole väga hästi kursis Eestis 1980. aastatel loodud progerokkmuusikaga, mida esitasid näiteks VSP Projekt, Kaseke ja Ultima Thule. Õhtu jooksul astus EMTA kammersaali lavale mitme kursuse ansambleid, (muusikute) nimesid kahjuks ei oska täpsustada, kuna kava puudus ja neid tutvustati eesnime pidi. Küll aga tooksin esile magistriõppe ansambli, kus oli tunda juba teatavat tehnilist mänguvilumust ning etteantud ülesandega tuldi küpsemalt toime. Mõneti imestamisväärne oli ka see, et üldiselt tulid keerulise eesti progerokkmuusika esitamisega paremini toime instrumentalistid. Publikuhuvi kohta on raske hinnangut anda, kuna lavalt käis läbi väga palju üliõpilasi, kes omakorda nautisid saalis muusikat, kuid siiski võis märgata huvilisi ka väljastpoolt EMTAt.

Üpriski õnnestunuks võib pidada ka EMTA sümfooniaorkestri kontserdi Beethoveni teise sümfoonia ettekannet. Ka vioolamängija Sandra Klimaitė soleerimisel ettekandele tulnud Cecyl For­sythi Eestis küllap vähe tuntud kontsert vioolale ja orkestrile g-moll 1903. aastast oli elamus, õhtu avas EMTA doktorandi Giovanni Albini „Op. 61“. Kahjuks ei leidnud „Sügisfesti“ publik seda kontserti üles. Mõneti eklektiline kava oli 22. oktoobril EMTA kammersaalis, see kandis taas kuulajale väheinformatiivset pealkirja „EMTA muusika interpretatsiooni üliõpilaste kontsert“. Seal kõlas küll eesti heliloojate teoseid, kuid kaval puudus selge kontseptuaalne ülesehitus. Enim tõusis kavast esile kaks puhkpillimängijat, kes ilmselt varjamatult valmistuvad detsembris toimuvaks Eesti interpreetide konkursiks puhkpillidele.

Nii kujuneski eredaks hetkeks Lauri Jõelehe teose „Hoovus“ esiettekanne Aleksei Savinkovi esituses. Teos pakub mängijale tehniliselt pingelist materjali ja paneb ta proovile ning on interpreedile isegi mõneti halastamatult ekspressiivne. Savinkovil õnnestus umbes kaheksaminutiline uudisteos esitada veenvalt ja tehnilise meisterlikkusega ning küllap pärast esimest avalikku prooviesinemist võib ta kindlamalt konkursile minna. Teinegi puhkpillisolist Paolo Pellegrini esitas veenvalt tehniliselt nõudliku kava, kus kõlasid Jörg Widmanni fantaasia sooloklarnetile ning Ester Mägi klarnetisonaat, klaveril saatis Tiiu Jürna. Kontserdi lõpetuseks kõlas üsnagi haarav ja meeldivalt mitmekesise faktuuriga Yoshihisa Taïra löökpillidele kirjutatud „Dimorphie“ Anni Karu ja Gertrud Leopardi esituses.

„Sügisfest“ seisab 20. aastapäeva künnisel. Ilmselt on see paslik aeg põhjalikumalt mõtiskleda festivali kontseptsiooni üle, tuua välja idee või mõttelõng, mida kuulajaga jagada. Praegu jäi festivalist mulje kui EMTA pedagoogilist tööd peegeldavate kontsertide võib-olla mitte väga sidusast järjestusest, mis tervikpilti ei loonud, ning kontserdid jäid eraldi seisvateks nähtusteks, millest mõne ideed suudeti veidi struktureeritumalt edasi anda. Võrdluseks võib siia kõrvale tuua väga selgeid ideid kandvaid kontserdisarju või festivale, millest eeskuju võtta, näiteks festival „Nyyd“, „Klaver“. Eks püüa Eesti Riiklik Sümfooniaorkestergi oma hooaega sarjadeks liigendada ning publiku huvipuuduse üle nad kurta ei saa.

„Sügisfest“ on alguse saanud otsekui ühest allikast ning ilmselt on festival praegu teelahkmel, korralduslike asjaolude tõukel otsitakse uut vormi. Siitsamast Eestist on võtta ka teistsugune näide, kus algselt lohiseva pealkirjaga Tartu Jaani kiriku noorte heliloojate festivalist, millega otsiti sisu renoveeritavale kirikule, on aastate jooksul koorunud rahvusvaheline festival „Afekt“. Eks ole see muidugi päris omaette teema, kuidas festivalid sünnivad ja arenevad.

Ometi on iga festival korraldajate nägu. Loodus ei salli õnneks ka tühja kohta ja seetõttu oli mul äärmiselt suur rõõm lugeda, et kuigi „Sügisfest“ ei pööra enam nii suurt tähelepanu klassikalisele nüüdisaegsele muusikale ja ilmselt ei kuule me ka järgmistel aastatel noortele eesti heliloojatele loodud võimalusest kuulata professionaalsete muusikute esituses oma uusi teoseid, siis jätkub selline idee uues üleeuroopalises projektis „Dyce“, kus nüüdismuusika ansamblid Divertimento (Itaalia), Cikada (Norra), U: (Eesti) ja Taller Sonoro (Hispaania) toovad esiettekandele uusi teoseid.⁴

„Sügisfestile“ soovin tõhusaid mõttetalguid, et leida peagi valmivasse EMTA kontserdisaali kontseptuaalseid ideid.

1 Immo Mihkelson, Homne eesti muusika juba täna. – Postimees 16. X 2000.

2 Aare Tool, Eesti muusika ökoloogiline jalajälg. – Sirp 22. IV 2016.

3 CoPeCo (Contemporary Performance and Composition) – heliloojate, nüüdismuusika esitajate, elektronmuusikute ja helikunstnike rahvusvaheline kaheaastane magistriprogramm, mille jooksul iga semester veedetakse eri õppeasutuses.

4 https://dyce-project.eu