Eestis on esitajaid ja Venemaal ka

Toomas Velmet

Festival “KLAASPÄRLIMÄNG” 8. VII – 6. VIII.  

Olari Elts reklaamfoto

 

Möödunud pühapäeval lõppes Pärnus muusikafestival “Klaaspärlimäng”. Festival, kus mängulustist küll puudust ei tunta ning mängu juhib magister ludi Peeter Vähi. Festivale on palju – mõni kasvab ja vahel tekib tunne, et kas juba lõhki ei lähegi, teine kahaneb ja kaob vaikselt uttu.

“Klaaspärlimäng” on stabiilselt orienteeritud sisukusele ning lausa loomulikult pakub mänguilu. Tänavuse festivali “mängumärgid” olid vabamüürlus (muusikas), klaasharmoonika (Eestis) ja nii siin, seal kui mujalgi suur juubilar Wolfgang Amadeus Mozart, tagatipuks Opus Posth ja Vladimir Martõnovi ettekuulutus “Heliloojate ajastu lõpp”. Küllalt palju intrigeerivat mahub tegelikult kaheksasse kavva, kui need on põhjalikult läbi mõeldud ja aegsasti ette valmistatud. Peeter Vähil on veel üks kiiduväärt omadus: lisaks Jaapani, Austraalia ja Venemaa artistidele usaldab ta ka Eesti esitajaid ja ennäe – nad ei jää sugugi jalgu välismaistele ei sisult ega vormilt.

Lõppenud festivalil (kaheksa kava): Estonia solistid, orkester ja koor, Andrus Haav, Arvo Volmer, Neeme Punder, Olev Ainomäe, Maano Männi, Toomas Nestor, Aare Tammesalu, Kaia Urb, Heiki Mätlik, Pärnu Linnaorkester, Ralf Taal, Olari Elts, Toomas Vana. Keegi ei jõua üht festivali algusest lõpuni kuulata, eriti, kui see pole eesmärk omaette. Kuulanud kaheksast kavast viis, võtan julguse kokku, et öelda: neist parim oli Pärnu Linnaorkestri kava pealkirjaga “Mozart”, solist Ralf Taal, dirigent Olari Elts ja teise koha said kammerorkester Opus Posth ja Tatjana Grindenko kavaga “Heliloojate ajastu lõpp”. Nendest siis tänane lugu tulebki.

 

Mängu ilu

 

Pärnu Linnaorkester on Eesti orkestrikultuuris üks põnev nähtus. Kaugemal seisjad, s.t pealiskaudsemalt asja vastu huvi tundjad, ütlevad lihtsalt üleõla, et Pärnus ei saa ju head orkestrit olla ja punkt. Need, kes on juhtunud PLOd kuulama, on mõnevõrra üllatunud, kuid konstateerivad, et, noh, seal koosseisus oli ikka tuttavaid nägusid Tallinnast või Tartust. Kolmandad, kes tõsiselt rõõmustavad nauditava kontserdielamuse üle, küsivad protsendisuhet “kohalike” ja “lisajõudude” vahel. Tundes mõnevõrra Pärnu Linnaorkestri köögipoolt, kinnitan – kõik on valel teel. Pigem vist siiski nii, et need teed olid päris õiged umbes 30 aastat tagasi, kui Pärnus tegutses suvemuusika projektorkester, mis koosnes peamiselt ERSO parasjagu puhkusel orkestriartistidest, ja suur tänu neile selle eest, kuna sealt kõik algaski.

Tänapäeval ei tehta orkestrit või mõnda muud kooslust vaadates rahvastikuregistrist, kus keegi elab. Sel pole mingit tähtsust ning sellega peab harjuma. Ja veel, projektorkester on see, mis kutsutakse kokku üheks lühemaks või ka pikemaks projektiks parasjagu saadaval orkestrantidest. Igal juhul ei ole selle projekti pikkus mingil juhul kolmteist täispikka (üle 40 kava hooajas) hooaega. Soovitan kõigile kahtlejatele käia ka teist korda Pärnu Linnaorkestri kontserdil ja te veendute, et koosseis on sama, vaatamata asjaolule, kus on artistide alaline elukoht või kus nad veel töötavad. Selline on juba meie riigis muusikute elu, mille äraelamiseks kulub rohkem kui üks palk.

Pärnu Linnaorkestril on juba 1998. aastast peadirigendiks kõrgprofessionaal Jüri Alperten. Selle orkestriga on mitmeid kordi töötanud Neeme Järvi, Paavo Järvi, Eri Klas, Olari Elts ja paljud välisdirigendid. Nende käsutuses on Eesti parim kontserdisaal, mida kindlasti poleks olemas ilma Pärnu Linnaorkestrita. Ja veel – need orkestrandid on hästi motiveeritud, oh, mitte materiaalselt, vaid professionaalselt, sest pidevalt on kellelegi vaja tõestada, et sa ei ole kaamel, aga nad teevad seda endiselt naudinguga.

Olari Elts on muusik, kellelt on ka parasjagu hariliku kavaga kontserdil kindlasti midagi eltsilikku oodata, ning pettuda ei tulnud seegi kord. Kontserdi pealkiri oli ühesõnaliselt “Mozart”, kavas “Don Giovanni” (1787) avamäng, Chopini “Variatsioonid Mozarti teemale La ci darem la mano” klaverile ja orkestrile op. 2 (1827), kus solistiks Ralf Taal ning Tšaikovski Süit nr 4 “Mozartiana” (1887). Siis vaheaeg ja Valentin Silvestrovi “The Messenger” (1997) süntesaatorile, klaverile ja keelpillidele ning lõpetuseks Mozarti Sümfoonia g-moll (1788). Dirigendil peab olema väga hea kogemus ja usk orkestri võimekusse, et olla kindel sedavõrd raske kava õnnestumises.

Avamäng oli päris normaalne, kuid sisendas oma tasakaalustatusega kindlust ja sündmuse ootust ning see ei jäänud kauaks tulema. Chopini op. 2 osutus suurepäraseks, efektselt briljantseks teoseks nii sisult kui esituselt. Ralf Taal – saan ikka ja jälle korrata varem öeldut, et Eestis on pianiste. Järgmine teos Tšaikovski “Mozartiana”, mis loodud “Manfredi” ja V sümfoonia vahel, on pähkel nii orkestrile kui dirigendile, kuid tulemus oli väga hea, sest tänaseni on meeles III osa Ave, verum corpus fenomenaalne orkestrikõla. Ma pole üldse nii kindel, kas külalisorkestrid kõlavad Pärnu kontserdimajas nii hästi kui PLO oma kodusaalis.

Edasi Valentin Silvestrovi “Sõnumitooja”. Mis sõnum meile siis toodi? Läbi süntesaatori allilma jäise tuule kõlas lavalt keelpillidelt ja kammersaalist klaverilt midagi väga mozartlikku (võib-olla ka Mozart) ja see oli ülipõnev. Silvestrov on oma hilisema loomingu kohta öelnud, et see ongi tegelikult juba varem loodu kaja. Hetkel, kui “Sõnumitooja” lõppes, aga sündi “jäine hingus” jäi kestma, tabasid vist paljud toodud sõnumi sisu. Seda efektsem oli hetk, kui sellest taustast hakkas vahetult kõlama Mozarti g-moll Sümfoonia. Aga see oli juba Eltsi sõnum. Ka see ülipopulaarne Mozarti teos kõlas eltsilikult värskelt ja nobedalt, eriti III osa Menuetto. Allegro (Mozartil Allegretto). Eltsi ettekandes vist ehk Allegro vivace. Küsimusele minu silmis kostus veendunud vastus: “Mitte Beethoven ei toonud sümfooniasse skertsod, vaid Mozart!” Vot nii. Miks ka mitte, kui artist on nii veenev kui Olari Elts. Jälgige veel mängu ilu selles kavas: “Don Giovanni” (1787), Chopini variatsioonid (1827), Tšaikovski Süit (1887), Silvestrovi “Sõnumitooja” (1997) ja lahenduseks g-moll Sümfoonia (1788).

 

Heliloojad ja aastaajad

 

Kammerorkester Opus Posth (Moskva) kavaga “Heliloojate ajastu lõpp”, mille pealkiri on tegelikult Vladimir Martõnovi vastavasisulise raamatu kaanelt pärit. Ettekandele tuli Martõnovi teos “Neli aastaaega”. Teos peab olema nelja muusikaajastu kokkuvõte, mis esitatud nelja Suure Meistri käekirjas: “Algus ehk Kevad” (A. Vivaldi), “Õitseng ehk Suvi” (J. S. Bach), “Hääbumine ehk Sügis” (F. Mendelssohn-Bartholdy) ja “Lõpp ehk Talv” (A. Pärt). Nii nad vaheldumisi kõlasidki: Vivaldi “Kevad”, Martõnovi “Vivaldi. Kevad”; Bachi Prelüüd F-duur HTK, Martõnovi “L’apres-midi du Bach” (“Bachi pärastlõuna”); Mendelssohni Skertso “Suveöö unenäost”, Martõnovi “Elfide sügisball”; Pärdi “Fratres”, Martõnovi “Pärt. Talv”.

Tundub, et Martõnovi teosed on siiski kirjutatud varem, kui tekkis idee aastaaegadest. Õnnestus tuvastada, et “Elfide sügisball” on aastast 1994 ja “Bachi pärastlõuna” aastast 2000, kuid idee on ikkagi ilus ning kenasti mänguline, hästi sobiv “Klaaspärlimängu”. Ei pea lisama, et artistid Tatjana Grindenko juhatusel ja eesmängimisel on fantastilised, aga tõeliselt ja loominguliselt “käima” läksid nad Mendelssohni skertsost ja tõeline saavutus oli minu arvates Pärdi “Fratres”. See versioon sooloviilulile keelpillidega on parim, mida kunagi olen kuulnud.

Kui heliloojate ajastu lõpeb nii sooja talvega, las ta siis lõpeb pealegi. Aga “Klaaspärlimängust” teatavasti ju välja ei saa.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming