Eesti muusika ökoloogiline jalajälg

AARE TOOL

Eesti muusika päevade vestlusring „Muusikaajakirjandus – kelle asi see on?“ 8. IV Mademoiselle’i kohvikus ning kontserdid „Eesti heliloojad Berliinis“, „Eliitkontsert“ ja „Kevad Tallinnas“ 8., 12. ja 15. IV Estonia kontserdisaalis.

ERSO kontserdil sai teatavaks, et uue, esmakordselt väljaantava LHV heliloomingu Au-tasu laureaat on noor helilooja Liisa Hirsch. Au-tasu (stipendium 5000 eurot,  EMPi heliloomingu tellimus ja klaasikunstnik Mare Saare taies) antakse eelmise kalendriaasta parima helitöö eest, mis žürii hinnangul on 11 nominendi seast valitud Hirschi  „Ascending … Descending“ ehk „Tõus ... Laskumine“.

ERSO kontserdil sai teatavaks, et uue, esmakordselt väljaantava LHV heliloomingu Au-tasu laureaat on noor helilooja Liisa Hirsch. Au-tasu (stipendium 5000 eurot,  EMPi heliloomingu tellimus ja klaasikunstnik Mare Saare taies) antakse eelmise kalendriaasta parima helitöö eest, mis žürii hinnangul on 11 nominendi seast valitud Hirschi „Ascending … Descending“ ehk „Tõus … Laskumine“.

Peeter Langovits

„Roheline heli?“ – niisugust alapealkirja kandsid seekordsed Eesti muusika päevad. Küsimärk ei ole asjata. Mine võtta kinni, mida roheline heli või ökoloogiline lähenemisnurk õieti tähendab. Kes soovib, võib siin tajuda muret koduplaneedi homse pärast. Loodushoiu teema, olgu veidi kulunud, vaieldamatult kaunistab iga muusikasündmust. Eks sedastata ju kavaraamatu eessõnaski, et „inimene on looduse ja seal kulgevate protsesside lahutamatu osa“. Liigirikkus, taimede ja loomapopulatsiooni loomuliku elukeskkonna säilimine, vihmametsad ja rabamaastikud – kui niisugused teemad enam korda ei lähe, siis peab vist küll süda kivist olema.

Võib-olla kipun rohelise heli kujundit meelevaldselt üle tõlgendama, kuid tundub, et ökoloogiline murekurd on mingis mõttes üksnes ümberütlemine või märksa konkreetsema probleemi uduloor. Kui 1980ndatel hoiatati fosforiidi eest, siis teatavasti kandis see endas rikkalikku sotsiaalset allteksti. Kas ei ole mitte nii, et kui valutatakse südant liigirikkuse pärast, siis ei mõelda ainult taimi ja lojuseid, vaid ikka ennekõike helide valda? Festivali korraldajad kirjutavad: „Sada aastat tagasi ja veel hiljemgi tundus paljudele loogiline mõte, et ühe tülika liigi elimineerimine keskkonnast teeb olukorra üheselt paremaks. Tänapäeval on mõistetav, et igal, ka vähimal ja haruldasel osakesel – organismil ja bakteril, rääkimata taimedest-loomadest, on oma funktsioon ja tähtsus.“ Paremat nüüdismuusika mõistukõnelist apoloogiat on raske ette kujutada. Selles on Greenpeace’ile omast võitlevat indu.

Mis salata, nüüdismuusika skeene kipub olema veidi lapiline. Kevadel on EMP ja sügisel EMTA sügisfestival, vahepeal vaatab aga igaüks ise, kuidas ja kust saab. Olukord on just niisugune, nagu festivali afišil: punasel elutul (postapokalüptilisel?) planeedil kiratsevad raagus puud, nende seas oaasina üksainus haljas. EMPi rohelusest peab jätkuma kuni järgmiste mussoonvihmadeni.

Muusikaajakirjandus, see haruldane eluvorm

Taimede, loomade ja bakterite liigirikkuse kaunist juttu ei tasu siiski võtta sõna-sõnalt. Leidub vähemalt üks nugiline, kelle suurem osa lehelugejaid ilma eriliste süümepiinadeta saapakontsa alla laiaks vajutaksid. Pean silmas muusikaajakirjandust. Vestlusring „Muusikaajakirjandus – kelle asi see on?“ ei süstinud just erilist optimismi. Tuleb välja, et see haruldane eluvorm pole klikipõhise meedia keskkonnas suutnud kohastuda ja peab hundikarjast väljaheidetuna varem või hiljem leppima eluslooduse karmide seadustega. Vähesed loevad, veel vähesemad klikivad ja vaid mõni üksik üleõppinu mõistab.

Kui muu peale võidi vestlusringis veel pead raputada, siis vähemalt ühe arvamusega paistsid kõik kohalviibinud muusikainimesed vaikides nõustuvat: „On valdkondi, mida ise läbi kogeda on palju huvitavam kui kuulda teiste kirjeldusi sellest kogemusest – eriti kui see kirjeldus ei ole nii kirgas kui see, mida ise oled kogenud.“ Kui see on tõesti nii, siis peaks Hiiobi sõnumi kartuses värisema mitte ainult muusika(aja)kirjandus, vaid kogu humanitaaria. Üsnagi samasugust skepsist kunsti verbaliseerimise osas on väljendanud kunagi Goethe: „Tõeline kunstiteos – nagu ka looduse kätetöö – on määratud jääma meie mõistusele hoomamatuks. Seda saab vaadelda ja tunnetada. See avaldab mõju, kuid seda ei saa mõista, veel vähem selle olemust ja hüve sõnadega edasi anda.“ Selles lausungis tõstab julgelt pead XIX sajandi romantiline esteetika, mille üht osist tavatsetakse nimetada organitsismiks (ingl organicism).

Vana hea Goethe vaim rohelise heli kohal

Ehkki ökoloogilise vastutustunde teema on uuema aja mood, võib rohelise heli kontseptsioonis näha tugevat kokkupuudet XIX sajandil muusika vallas ülimõjukaks kujunenud loodusesteetikaga. Kõige üldisemalt öeldes tähendab see, et muusikateost püütakse mõtestada sarnaselt elusorganismiga. Kui kõneleme näiteks teose „terviklikkusest“, muusikalise materjali „ökonoomsusest“ (ehk peaaegu „ökoloogilisusest“) või „loomulikkusest“, mis kõik on ääretult positiivsed omadused, siis endale teadvustamata kasutame XIX sajandi organitsistlikku sõnavara. Goethe poolmüütiliste ürgloomade ja -taimedeni, millest kogu elusloodus ennemuiste alguse saanud, on siit veel ainult üks samm.

Huvitav on lugeda kavaraamatust heliloojate rohelise heli tõlgendusi, kus vana metafoor õilmitseb: ühele on see „mustast mullast võrsuv heli“, teisele „midagi ürgset ja samas värsket“, kolmandale „säästev heli“, neljanda meelest miski, mis „kuuletub ainult omaenese loogikale; ta on tunnete, mõtete ja loomuse peegeldus“. Vana hea Goethe vaim hõljub võimsalt rohelise heli kohal.

Aeg-ajalt murrab roheline heli end linnaruumi. Isegi muidu esituskunste võrdlemisi pika hambaga serveerivad ajakirjandusväljaanded märkasid Vabaduse väljakul ette kantud „Suurpuhastust“ ehk „Prelüüdi luudadele“. Luud helitekitajana esindusväljakul – see on tavatu, sümboolne ja ületab varuga uudiskünnise.

Üks kontsert kandis pealkirja „Eesti heliloojad Berliinis“, kavas Rudolf Tobias, Arvo Pärt ja Jüri Reinvere. Sedalaadi topograafilistel kavadel, kui teema stiilipuhtalt välja pidada, ei puudu teatav võlu. Kokkuvõttes tundus siiski, et tung iga hinna eest rõhutada Eesti-Saksa kultuurisidemeid võttis võimaluse kogeda muusikaliselt paremini haakuvat ja hoolikamalt ette valmistatud mängu. Võiks arvata, et Tobiase keelpillikvartett nr 2 (loodud muide Peterburis) on Tobiase Keelpillikvarteti nime kandavale koosseisule omamoodi signatuur. Kuuldu oli aga ootamatult karakterivaene ja intonatsioon võbeles kahtlaselt (roheline heli?).

Reinvere „Keskhaigla“ ja „let“ tsüklist „Neli kvartetti“ võiks määratleda kui melodraama. See tähendab kõneteksti esitamist muusika ajal või vahel. Eelsalvestatud ingliskeelne poeesia valitses mõlemas kvartetis sedavõrd raudse käega, et pähe turgatas kohatu küsimus: milleks keelpillimängijaid helitörtsu pärast üldse tülitada? Arvan, et „Keskhaigla“ veenaks paremini, kui lõpus oleks loobutud sünnitusosakonnas salvestatud helide ühemõttelisest naturalismist ja jäädud poeetiliselt tinglikuks. Tagantjärele äraseletav haiglastseen mõjub veidi nagu teksti eeldatavalt mittemõistvale kuulajale mõeldud Biblia pauperum.

Palju rohkem hoogu oli keelpilli­kvarteti Yxus ja pianist Age Juurika „Eliitkontserdil“. Toivo Tulevi „Nada“ on „kontsert klaverile ja keelpillikvartetile“. Muidugi pole siin peetud silmas solisti-saatja suhet instrumentaalkontserdile omases klassikalises tähenduses. Sellele ei viita muusikaliselt mitte miski (nada tähendabki ’eimiski’), kuivõrd klaveripartii ja keelpillid on väänkasvudena läbi põimunud. Kes teab, võib-olla kõlab siin hoopis barokilik seos (helipildi põhjal seda küll esimese hooga ei aimaks) või XX sajandi esimese poole arvukate kammerkontsertide traditsioon.

Roheline heli juurdus siinses muusikalises ökosüsteemis millalgi 1990ndatel. Just siis hakkasid vahepeal Euroopas sugenenud uued väljendusvõtted praotatud ukse vahelt tasapisi sisse voolama, teiste hulgas ka nn spektraalmuusika, mis sestpeale on kujunenud vähemalt orkestrikäsitluses omamoodi uueks tavapraktikaks.

Spektraalmuusika mõiste on loomulikult üksjagu problemaatiline, eriti kui võtta seda füüsikalises tähendus, umbes nagu valgus- või helispektrit. Kuid spektril on paljudes keeltes ka poeetilisem külg: see on vaim, hingus, lummus. Jutt kõla tähtsustavast muusikast võrdub mingis mõttes terminoloogilise lati alt läbi jooksmisega, sest: millises muusikas ei ole kõla oluline? Nagu prantsuse helilooja Tristan Murail manab esile „Talvefragmente“, „Uhutud puid“ või „Luidete hinge“, nii on loodusmetafoor siinseski muusikas juba pikemat aega aukohal. Uurigem kas või 15. aprillil ERSO ja Anu Tali kontserdil „Kevad Tallinnas“ mängitud uuemate ja vanemate teoste pealkirju: Maria Kõrvitsa „Langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi“, Mari Vihmandi „Floreo“ ehk „Ma õitsen“, Mirjam Tally „Erosioon“. Selle suuna üks märgilisemaid kodumaiseid väljendusi on Helena Tulve „Sula“ (2004).

Ülo Kriguli „Understandards“ vokaalansamblile ja sümfooniaorkestrile on oma Luciano Berio stiilis postmodernismi poolest selles seltskonnas üsnagi erandlik. See pidavat tuginema džässistandarditele ehk suhteliselt üldtuntud lugudele, veel täpsemini nende tekstile – seega võib siin täheldada midagi seade, kollaaži või „taaskasutuse“ taolist. Helikeeles pole džässist aga eriti palju märke, mistõttu esmapilgul paljulubav seos kuulates ei realiseeru. Lähenemine on seda üllatavam, et džässistandardite all peetakse harilikult silmas just meloodilist alget või isegi ainult akordijärgnevust. Mõned kõige kuulsamad džässistandardid on bigbändi lood, mille sõnu, kui neid üleüldse on kirjutatud, tunnevad vähesed.

Kuigi „Roheline heli?“ jätab võimaluse ülimalt laiaks tõlgenduseks, näib see viitavat ikkagi eelkõige spektraalmuusika tehnikatest innustunud suunale, mis on siin mõjukas pea teist aastakümmet. „Rohelise heli“ teravad nurgad on maha lihvitud, sest loodus ei armasta järske üleminekuid: seda muusikat iseloomustab protsessuaalne lahtihargnemine, luidetena kuhjuvad orkestraalsed kõlamassiivid. See on elektrooniliselt genereeritud või loodushäälte töödeldud salvestis. „Roheline heli“ pole midagi muud, kui ühe vana goetheliku kõne­kujundi valamine XX sajandi teisel poolel esile kerkinud uute muusikaliste väljendusvahendite vormi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar