Arvo Pärt ajas ja ajatuses

Igor Garšnek

Kuidas ikkagi mõista Arvo Pärti tema (ja meie kõikide) nüüdisajas ja samaaegselt ka ajatutes dimensioonides – kui pidada silmas tema loominguga kaasnevat, muusikalisi stiile, usulisi konfessioone ja etnilisi piirkondi ühendavat sünergilist kiirgust?  Mõtlesin sellele, kui nägin ETVs (2. IX) kahte järjestikust Pärdi-teemalist programmi. Esimene  oli režissöör Erle Veberi ja produtsent Ruth Alaküla pooletunnine saade „Arvo Pärt İstanbulis”, millele järgnes Türgi televisiooni salvestatud kontsertfilm peaaegu identse pealkirjaga „Arvo Pärdi autorikontsert İstanbulis”. 

Mõlemas vahendatakse ühte ja sama sündmust, Arvo Pärdi autorikontserti Türgis (7. VI 2010) Hagia Irene kirikus, kus İstanbuli muusikafestivali poolt anti maestrole üle elutööpreemia ning kus Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Vox Clamantis ja İstanbuli Borusani Sümfooniaorkester tõid Tõnu Kaljuste dirigeerimisel esiettekandele Arvo Pärdi hetkel uusima heliteose „Aadama itk” (2010). ETV otsus panna saade ja film telepildis järjestikku  andis ilmselt parima võimaluse otsida vastust küsimusele, kuidas mõista paremini Arvo Pärti nii ajas kui ajatuses. Nii nähtavas maailmas kui nähtamatus. Selleks ukseks osutus vähemalt mulle toosama koori-orkestri suurteos „Aadama itk” ning võtmeks niisugune mõtlemiskvaliteet nagu „osavõtlikkus”. Seda nii üldinimlikus – kaugeid ajastuid ja rahvaid ühendavas tähenduses – kui ka igapäevasel tasandil. 

Oleme nüüd ehk juba harjunud pidama Pärti kosmopoliidist maailmastaariks. Andkem siinkohal sõna heliloojale endale, kes VeberiAlaküla saate avakaadrites selgitab „Aadama itku” loomise muusikalis-filosoofilist tausta:  „Maailmas on palju maid, nad muutuvad erinevateks ja see on kohutav. Nad ei muutu erinevateks mitte heas, vaid halvas mõttes. Seepärast ma tahtsingi puudutada seda punkti – kust see asi siis halvemaks minema hakkas?”. Võimalik, et Aadamast endast. Sealjuures on Aadam vaieldamatult fundamentaalne persoon koguni kolmes suures maailmareligioonis (nii judaismis, kristluses kui islamis). Kuid asi pole mitte ainult Aadamaga seotud  pärispatus, vaid ka Kaini-Aabeli vennatapus. Võib üldistada, et hädadest, mis algasid siis, kui Kain tappis Aabeli, pole puutumata jäänud ükski maailmanurk. Ka mitte seesama İstanbuli Hagia Irene kirik, kus sai teoks Pärdi „Aadama itku” maailma esiettekanne.       

Arvo Pärt tõlgendas seda saates niimoodi, et ehkki Aadam on meie kõikide isa, oli tal tahtmine olla targem kui Jumal: „Sama haigus on ka meie sees. See hakkas peale siis, kui Kain tappis Aabeli. Aadamast põlvnevad inimesed, kes on pidevalt üksteisega vaenujalal ning tapmistel pole lõppu näha”. Seega ongi Aadam lähtepunktiks, kellest peale inimeste suhted kaasinimeste, maailma ja Jumalaga on hakanud üha enam ja enam võõranduma. Kuid kas pöördumatult? Õigeusu pühak Silouan, kelle tekstidele „Aadama itk” on kirjutatud, nii siiski ei usu, sest lunastuse võimalus on kõigele vaatamata olemas.       

Suure Ühe otsinguil – kas dao ja dharma? 

Arvo Pärt tõlgendab sõna „lunastus” ilmselt mõneti laiemalt ning mingis mõttes taoismi ja budismi mõttetraditsioonidele lähedase vaimse hoiakuga. Et seda paremini mõista, kõrvutan siinkohal helilooja kahte mõtteavaldust.  Neist esimene pärineb Enzo Restagno koostatud raamatust „Arvo Pärt peeglis”: „Kõik, mida on palju ja mis on mitmekesine, ajab mind vaid segadusse ja ma pean otsima Ühte. Mis see on, see Üks, ja kuidas ma leian ligipääsu tema juurde? Täiuslikkusel on palju ilminguid, kõik tähtsusetu jääb kõrvale”. 

Taoismis on selleks Suureks Üheks dao ehk kulg (Linnart Mälli tõlge, maailma toimimise alusprintsiip): Ka Laozi räägib oma „Daodejing’is”, et „tõeline kulg on nimetu kulg” ning et nähtav maailm on oma paljususes  ebapüsiv, ainult kulg on jääv. Budismis vastab sellele Suurele Ühele fundamentaalne kategooria dharma ehk seadmus (L. Mälli tõlge), zen’is aga shunya ehk tühjus. Hämmastavad paralleelid … 

Pärdi teine mõtteavaldus pärineb tolle telesaate lõpust. Helilooja arutleb, et inimesed tegelevad peaasjalikult nähtava maailmaga, mida nad mõistavad. Helilooja räägib: „Aga vaadake, ega see meid palju ei aita. Meid aitaks see, kui me oskaksime öelda, ja mitte ainult  öelda, vaid ka tunda, et sinu laps on ka minu laps. Ja minu laps on sinu laps. See tähendab, et sa oled minu vend või õde. Aga siis me peaksime ju sugulased olema! Võib-olla me olemegi seda. Kui me selle tunnetuseni jõuame, siis me oleme kõik üks. Sest maailm on üks organism. Kui meil valutab hammas, siis on meil valu terves kehas. Ja kui üks inimene kannatab, siis tegelikult kannatab terve maailm. Ehkki me seda kohe ei tunne.” 

Mahajaana budismis esinevad sellised sanskritikeelsed  mõisted nagu metta ja karuna, esimene tähendab heasoovlikkust ning teine osavõtlikkust (kitsamas tähenduses kaastunnet). See, millest ja kuidas Arvo Pärt oma teisena ära toodud mõtteavalduses räägib, vastab ilmselgelt mahakaruna (tervet maailma hõlmava suure osavõtlikkuse) mõttekvaliteedile. Kui me nüüd nende kahe mõtteavalduse vaimsuse ühise nimetaja alla paigutame, siis liigub Arvo Pärt oma Ühe otsinguil ilmselgelt  osavõtlikkuse teed ehk, kasutades budistlikku leksikat, järgib dharma’t läbi metta ja karuna hoiaku.       

Siit edasi võiks muidugi hakata filosofeerima ja spekuleerima, et Jeesuse, Laozi ja Buddha õpetuses on üldse palju ühisjooni, kuid jätame selle ja pöördume „Aadama itku” juurde tagasi. 

Räägime parem Pärdi muusika kulgemise väest (muuseas, „Daodejing” ongi tõlkes „Kulgemise väe raamat”). On ülimalt tähendusrikas, et kristliku tekstiga „Aadama itku” maailma esiettekanne toimus moslemimaal ja kirikus, mille tipus pole mitte rist, vaid poolkuu. Ning et Pärdi muusika vägi tõi selle suurteose esiettekandele kokku nii kristlased kui moslemid  (kaamera näitas publiku seas mitmeid pearätiga naisi). Mingis mõttes said kristlased ja moslemid selle kontserdi ajal Arvo Pärdi muusikalises universumis Üheks. Kohal viibisid samuti nii Türgi kui Eesti vabariigi president. Tõnu Kaljuste märkis selle kohta teleintervjuus väga tabavalt: „Pärdi muusika hakkab juba mõjutama riigipeade kohtumisi, vaat milline on muusika võim!”. Eks seda võimu tunnistas heliloojale elutöö preemia  kätteandmise kõnes ka president Toomas Hendrik Ilves, kui tõdes, et „Pärt on üks meie aja kõrgeima vaimsusega kunstnikest”.       

Lihtne polegi nii lihtne 

Ent kui mõelda helilooja askeetliku tintinnabulistiili peale, siis selle väe taga näikse olevat hoopis lihtsus. Või on see lihtsus vaid näiline? Veberi-Alaküla saates intervjueeritud İstanbuli Borusani Sümfooniaorkestri kontsertmeister ütles otsesõnu: „Pärdi muusikat on tehnilises  mõttes väga kerge mängida, aga väga raske interpreteerida. Seda muusikat tuleb väga hästi mõista, et see õigesti kõlama panna”. Olgu kohe öeldud, et Borusani orkestrile oli see esmakordne kokkupuude Pärdi muusikaga. Ja nagu kontsertfilmis näha oli, ei saanud orkestri keelpillid (näiteks viiulid „Te Deum’is”) mitte alati hakkama nende lihtsate nootide perfektse intoneerimisega. 

Aga mida arvab lihtsusest maestro ise? Tsiteerin jälle teda Restagno raamatust: „Lihtsus võib olla väga keeruline … pealtnäha on aatom lihtne, ent välise taga on peidus terve universum. Tegelikkuses peab aatomituum olema eimiski, kuna palja silmaga me seda ei näe, aga samal ajal on see vähimagi kahtluseta midagi väga tõelist, millel on väga oluline, elutähtis  potentsiaal, ja seda potentsiaali saab ära kasutada, kui sellega õigesti toimida”.      Juhin siin tähelepanu sõnale „eimiski” ja et selle potentsiaali saab õigesti toimides loominguliselt  ära kasutada. Zen-budismis on eimiskil (shunya) igatahes keskne tähendus: ühe käega plaksutamine on vaikus, meditatsioonis (zazen) tuleb valgustuseni (satori) jõudmiseks oma vaim tühjaks teha (s.t tühjus on eeltingimus, et kõiksusega samastuda), John Cage’i kuulsad „Loengud mitte millestki”… Ütleb ju ka Pärt ise ühes intervjuus, et „meditatsioon otsib tühjust, värvitust” (vt „Arvo Pärt peeglis”, lk 265). 

See on paradoksaalne mõttemaailm, kus mingi ilming pöördub näiliselt iseenda vastandiks,  kuid tegelikkuses on kõik siiski Üks. Näiliselt on Arvo Pärdi imelühike klaveripala „Aliinale” (1976, helilooja esimene tintinnabulistiilis teos) imelihtne, kuid neid pianiste pole kuigi palju, kes suudavad selle vaimsust oma mängus õigesti edasi anda. Lihtne võib tõepoolest olla vägagi keeruline … Kasutasin Pärdi muusikalisest universumist ja tema karismaatilisest isikust mõtisklemisel selliseid mõisteid nagu Üks, vägi ja lihtsus, kuid  tegelikult tähendavad need kõik ühte ja sedasama – see on Arvo Pärt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming