Armastuse ja sõja mäng Nigulistes

Malle Maltis

„Welt gebaut ist” – Andrus Kallastu autorikontsert 6. III Niguliste kirikus. 6. märtsil võis kuulata muusikaakadeemia doktorandi, helilooja ja dirigendi Andrus Kallastu autorikontserti, mis ühtlasi oli ka tema esimene doktorikontsert. Kallastu muusikat esitasid Repoo ansambel – Leonora Palu (flööt), Jorma Toots (klaver), Kai Kallastu (hääl) ja ansambel Resonabilis – Tarmo Johannes (flööt), Iris Oja (hääl) ja Kristi Mühling (kannel). Mõlemas koosseisus mängis tšellot Aare Tammesalu ja oma muusikat dirigeeris autor ise. Autorikontserdid kujutavad endast alati mingisugust kokkuvõtet. See on võimalus ühekorraga välja tuua helilooja loomingu eri külgi, esitleda võimalikke loomeetappe ja teoseid. Andrus Kallastu tunnipikkusse kontserti mahtus ainult üks lugu, paljuosaline suurteos „Welt gebaut ist” („Maailm on ehitatud”) ehk „Armastuse ja sõja mäng häälele ja kammeransamblile”. Veelgi täpsemalt, kuna esitusele tuli teos vaid osaliselt, sest mõned vormiosad alles ootavad valmimist, siis sai tutvuda loomisprotsessi endaga: kuulajale avanes niihästi selle suurteose üks kujunemisjärk kui ka väike läbilõige Kallastu viimaste aastate muusikalistest ideedest ja teostustest. Teos koosneb eelmängust, 12 fragmendist ja lõppmängust, igale fragmendile on heliloojal plaan kirjutada troop. Kontserdil kõlas 12 fragmenti, eel- ja järelmäng ning kolm troopi: „Ülemlaulutroop”, „Eleegiline troop” ja „Flööditroop”. Teose osad on valminud kuue aasta vältel, esimesed on kirja pandud 2007. aastal ja kõige värskem osa „Flööditroop” on valminud aastal 2012. Teose inspiratsiooniallikaks on Johannese ilmutuse raamatust pärinev suurejooneline taevase Jeruusalemma kirjeldus, kus saavad kokku mõistukõne, numbrite maagia ja poeesia.

Kontsert jäi eriliselt meelde oma dünaamilise ülesehituse poolest, mille tingis muusikaliste karakterite ja ka erineva kestusega vormiosade kõrvutamine. Just dünaamilises plaanis leidis armastuse ja sõja mängu kujund mõtestuse. Hulk variatsioone oli muusikas ka emotsioonide ja karakterite skaalal: leidus nii brutaalseid ja agressiivseid žeste kui ka hapraid motiive ja peeni, nüansseeritud kõlavärve. Fragmendiosad jätsid interpreetidele piisavalt palju vabadusi rütmis, fraseerimises ja ka helikõrguslikus materjalis, seejuures oli troopide muusika kindlalt fikseeritud ja detailselt noteeritud. Iga fragmendi juurde kuulus ka iseloomustuseks lisatud itaaliakeelne pealkiri-karakterimärge, nt feroce, bravura, secco, maestoso, lontano-vicino. Dünaamilised kulminatsioonid vaheldusid ootusevaikuse ja rakuliku helilõimega, delikaatne rütmika eeterlike värvipilvedega, mis kõlasid eriti kaunilt flöödi, hääle ja tšello ansamblites. Helilooja huumorist ja eksperimendilembusest kõneles ka üks „Flööditroopi” kaasatud ebatraditsiooniline instrument, umbes kümneliitrine veega osaliselt täidetud klaasanum, millega oli ühendatud õhuvoolik, kuhu puhudes sai tekitada veemulinat. Veemulina interpretatsiooni eest vastutas tšellist Aare Tammesalu. Kahjuks jäi veehääl instrumentide taustal natuke liiga vaikseks, kuid seda enam pakkus veeanum visuaalset vaatemängu: vastavalt puhumistugevusele kus see mõnikord ägedalt, mõnikord läkitas teele vaid üksikuid mõtlikke mulle.

Nii nagu maailm pole veel päris valmis saanud, jätkub ka teose „Welt gebaut ist” komponeerimine. Kuna helilooja on iga fragmendi juurde kavandanud ühe troobi, siis idee kohaselt ootab tervikteos veel kaheksa troobi valmimist.