Klassikaline muusika on jääv nähtus

Anneli Ivaste

Mida on vaja läbilöögiks rahvusvahelisel areenil ja millisena paistab Eesti muusika potentsiaal väljastpoolt, selgitab Briti kontserdikorralduse ekspert Roderick Thomson.

Eestis on viimastel aastatel palju räägitud muusikatööstusest, -ettevõtlusest ja -ekspordist. Meil puudub pikaajaline traditsioon: kultuurikorraldajaid on koolitatud pisut üle kümne aasta, Tallinna muusikanädalat on tehtud viis aastat, sama kaua on muusikaekspordi teemaga tegelnud Eesti Muusika Arenduskeskus. Kuidas kujunes see valdkond Suur­britannias?

Roderick Thomson: Agentuurid ehk artistide esindajad alustasid oma tegevust 1950ndatel, enne seda oli impressaariote aeg. Suur murrang tuli seitsmekümnendatel, mil alustas tegevust Briti üks vanemaid agentuure Harrison Parrott – seda võikski tinglikult nimetada Briti tänapäevase rahvusvahelise muusikaäri alguseks.

Kuulute rahvusvahelise muusika­mänedžeride ühingu IAMA juhatusse ning tegutsete ühe juhina agentuuris Hazard Chase, kuhu kuulub üle saja rahvusvahelise kaliibriga muusiku –dirigendi, laulja, instrumentalisti, ansambli …

Hazard Chase on muide muusikaväline termin ja pärit hoopis tennisemängust. Selle nime all on see kujunenud keskmise suurusega agentuuriks ja paljud artistid soovivad tulla just meie juurde, kuna liiga suurtes kompaniides võivad nad paljude artistide hulka ära kaduda, kuid meie eelis on personaalne lähenemine.

Kõik meie otsused sõltuvad eelkõige hoolikast strateegilisest planeerimisest. Küsime endalt, millises suunas tahame liikuda, millised on meie eesmärgid, kuhu tahame kaugemas perspektiivis jõuda, milliste ideede nimel töötame, missuguseid artiste esindame. Viimane on mulle üks olulisemaid küsimusi.

Otsite huvitavaid interpreete ise, aga saate ka palju sooviavaldusi, sest muusikule on suur privileeg kuuluda nii maineka agentuuri nimekirja. Kuidas siis saadakse teie list’i?

Saame igal nädala üle kümne avalduse, aga enne kui otsustame kellegi võtta, õpime pika aja jooksul põhjalikult teineteist tundma. See on väga vastutus­rikas otsus, sest meie ressursid on piiratud ning peame täitma kohustusi oma muusikute ees. See ei ole pelgalt talendi küsimus, sest maailmas on ju tohutult palju suurepäraseid muusikuid. Meid huvitab, kui pühendunud on muusik ka aastate pärast, kui palju soovib ta oma tulevikku planeerida. Kahtlemata on raske ette näha kõiki aspekte.

Mida peaks siis üks noor artist te­ge­ma, et murda välja Euroopa lavadele?

Toon ühe näite. Jälgin praegu ühe 18aastase viiuldaja arengut – ta on väga andekas, ma pole kuulnud kedagi tema­sarnast pärast Nigel Kennedyt. Ta töötab palju, on pühendunud, teab, kuidas kontserdiks valmistuda, ning teeb laval täpselt seda, mida temalt oodatakse, viibib antud ajas ja ruumis. Ta on iseteadev, kuid võtab ka nõu kuulda ja on dialoogile avatud. Psühholoogiliselt küpse isiksusena oskab ta vastu võtta ka halbu uudiseid, mida meie maailmas samuti ette tuleb. Sel viiuldajal ehk Callum Smartil on kõik eeldused teha suure­pärast karjääri.

Kui olete leidnud sellise suurepärase muusiku, kuidas siis jätkub tema karjääri kujundamine ja talle esinemiste leidmine?

See on väga keeruline protsess. Igaühel on loomulikult oma lähenemine, mina näiteks otsin lugu. Tahan luua temaga seoses narratiivi, mis läheks korda promootorile (kontserdikorraldaja – kas festival, orkester või kontserdiorganisatsioon), et tal tekiks huvi pakkuda artistile esinemisvõimalust ja ta oleks valmis võtma riski, sest promootor vastutab piletimüügi eest. Maailmas on ju tuhandeid suurepäraseid muusikuid, aga põhiline on interpreedi usaldusväärsus ning tema erilisus – identiteet. Seetõttu on minu töö kujundada ka artisti bränd ehk nägu. Mis on erilist näiteks Olli Mustonenis, Matthew Hallsis või Masaaki Suzukis?

Kas mõtlete ka sellele, kuidas kujundada publiku maitset, või peate hoopis kontserdikülastajate soovidele vastu tulema?

Arvan, et see ei ole minu ülesanne. Piltlikult öeldes: kui publik on paremal ja mina artisti esindajana vasakul, siis keskele jääb promootor, kes vahendab artisti publikule. Tema ülesanne on tutvustada muusikut publikule ja reageerida nõudlusele. Mina pean jääma oma raamidesse, aitama kaasa muusikute tegevusele. Näiteks üks andekas helilooja otsib praegu võimalust kirjutada viiulile ja minu ülesanne on leida organisatsioon, kes oleks huvitatud seda
tellima.

Olete kursis ka eesti muusikute tegemistega, külastasite jaanuaris meie kontaktüritust Londonis, kus mänedžeridel oli võimalus sidemeid luua. Mida meile soovitate, kuidas olla Euroopas rohkem nähtaval?

Olen õnnelik, et seal viibisin: see oli tõsiselt huvitav kogemus. Mulle väga meeldis ürituse vorm ja esinejate valik, järgmisel korral sooviksin näha ka teie rahvusliku lipulaeva, sümfooniaorkestri esindajat.

Üks baasvajadusi muusikute aren­guks ja rahvusvaheliseks läbi­mur­deks on muidugi nii riigi kui erasektori toetus. Muusikud on ju eelkõige oma riigi saadikud ja koos nendega pääseks ka Eesti paremini maailmakaardile. Olen käinud Tallinnas mõned korrad ja nautisin neid reise väga – teil on suurepärane maa ja nii palju pakkuda. Eesti võimalustest ja rikkusest võiksid inimesed Euroopas rohkem teada. Sellele kaasaaitamine ongi muusikute kui oma maa saadikute suur ülesanne ja võimalus.

Olen kursis Eesti Filharmoonia Kammerkoori tegemistega. On hea, kui riik saab toetada nende rahvusvahelist tegevust – see tuleb riigile kahtlemata positiivselt tagasi. Teie koor on end juba igati rahvusvahelisel areenil tõestanud: tutvustab eesti heliloojaid, on avatud rahvusvahelisele koostööle ja annab kontserte nimekate dirigentidega.

Muusikaringkondades on palju juttu olnud Aasia turust. Kas Euroopa kipub väikeseks jääma paljudele headele artistidele ning otsitakse esinemisvõimalusi ida poolt?

Võib nii öelda küll. Ka Ameerikas on turg väiksemaks jäänud, kõik otsivad laienemisvõimalusi teistel maadel. Tegelikult käib muusikaturg üles-alla koos majandusarenguga. Kui varem anti Jaapanis turneedel 12–15 kontserti, siis nüüd peab otsima lisavõimalusi teistes riikides, kas Taiwanis, Hiinas või Lõuna-Koreas.

Olen töötanud Aasia riikidega ja see on mulle alati üsna suur väljakutse. Hiinas näiteks on muusikaäri veel lapsekingades, infrastruktuur ei ole kohati korralikult välja arendatud ja neil on täiesti teine kultuur, teistsugused ootused ja suhtumised. Enne kui sinna mõne artisti viin, tuleb teha pikalt selgitustööd, mida nad meilt ootavad ja mida meie pakume, et mõlemal poolel oleks realistlik ettekujutus, mis kohapeal sündima hakkab.

Sel aastal oli IAMA konverentsil üheks teemaks management’ ide jätku­suutlikkus. Mulle meeldis, kuhu arutelu lõpuks välja jõuti. Selle valdkonna inimesed teevad kire ja armastusega oma tööd, paljud on olnud varem muusikud, mistõttu nad mõistavad artisti ja tema vajadusi. Seetõttu ei loeta sageli ka töötunde, sest huvitab vaid tulemus, mis on kõrgemal materiaalsetest väärtustest. Kuidas hindate praegust olukorda? Kui elujõuline on teie meelest tänapäeval klassikaline muusika, kas ta suudab konkureerida nii paljude uute ajaveetmisvõimalustega?

Mina sellepärast ei muretse. Minu meelest on elus liiga palju müra, filosoofilises tähenduses. Ma hindan vaikust, võimalust minna sügavuti, rohkem mõelda teemadel, mis teevad meist inimese – see on väga spirituaalne tegevus. Mul ei ole aega raisata, pean hoolikalt valima, millele seda kulutada. On täiesti loomulik, et noored inimesed imavad ümbritsevast endasse kõike, aga vanemaks saades leitakse prioriteedid, mis on just sulle tegelikult olulised, ning süvenetakse nendesse.
Klassikaline muusika on jääv nähtus, mille pärast ma ei muretse. Jah, tõepoolest, praegu on selles valdkonnas vähem töövõimalusi, sest selleks ei ole palju ruumi jäänud. Aga minus ei tekita see stressi, sest tean, et kõik käib spiraali mööda ja klassikaline muusika ei kao kuhugi, vaid säilib igal juhul, olgu ühel või teisel kujul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming