Kauni kulminatsiooniga pidulik nädal

Joosep Sang

Kümne kevadpäeva jooksul 18. – 27. aprillini rõõmustas „Jazzkaar” enam kui 20 000 muusikasõpra rohkem kui 120 sündmusega Tallinnas ning 10 Eesti linnas.

Äsja lõppenud „Jazzkaare” eel ja ajal tähistati festivali 25. sünnipäeva – suurejooneliselt, nii nagu Baltimaade suurimaks jazzipeoks tõusnud ja särava pilguga tulevikku vaatav „kevadekuulutaja” seda väärt. Tele- ja raadiokanalites kõlasid kordus- ja uudissaated, ajakirjanduses avaldati ridamisi eeltutvustusi ja artistide intervjuusid, jazz tungis linnaruumi, kohati lausa flash mob’i meenutavate aktsioonidena. Admiraliteedi basseini ääres on tänini üleval vabaõhu-fotonäitus … Festivali avamisel kanti ette Ülo Kriguli „keskkonnateos” „Lend nr JK025” ning 25. „Jazzkaar” kulmineerus Anne Ermi ja paljude teiste suure unistuse täitumisega, legendaarse Pat Metheny kontserdiga.
„Jazzkaare” tänavune kava oli festivali vääriline: valitses tark tasakaal elitaarsemate, „päris” jazzikontsertide ning laiemale publikule suunatud etteastete vahel. Esimest poolt esindasid näiteks Taanis elava-tegutseva Maria Fausti uus, setu rahvalaulust tõukuv kava „Sacrum Facere”, meie muusikute kõrgelt kiidetud norra saksofonisti Marius Neseti kontsert ja pianist Stephan Oliva sooloesinemine. Teise tiiba kuulusid prantslanna Nina Attal oma heatasemelise, kuid isiku­päratu etteastega ja elektrooniline Mount Kimbie. Ma ei tee saladust, et suur osa kontserte jäi mul mitmel põhjusel külastamata. Nii et kui tahate teada, millist laengut kandis Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu muusikaline kahekõne või kuivõrd innovaatiliselt mõjus Briti Portico Quartet, peate küsima mõnelt sõbralt või sugulaselt.
Küll aga tahan kiita Anne Ermi tarmu maailmamuusika inkorporeerimisel jazzifestivali. World music, eriti eksootilisemate maade oma, kõlab Eestis väga harva. „Jazzkaar” on juba aastaid esitlenud muusikuid Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast, teinud meie kuulajatele lähedasemaks „Lõuna-Euroopa skandinaavlaste” portugallaste fado ning toonud lavale orientaalseid fusion-gruppe. Seekord esindasid maailmamuusikat Colombia harfi-ime Edmar Castaneda, flamenkot värskendav Las Migas ja üks paljudest Mali muusika maailmasaadikutest Fatoumata Diawara. Castaneda muusika ahhaa-efekt seisneb tema pillivalikus. Harfi kuuleb akadeemilises muusikas ja täisautentses ladina-ameerika muusikas, kuid žanris, kus miksitakse jazzi ja latinomuusika stiile, kohtab seda pilli üliharva, kui üldse. Castaneda rabas oma multifunktsionaalsuse ja virtuoossusega. Koos taustabändiga, kuhu kuulusid veel vaid trombonist ja trummar, lõi ta nii rikkaliku ansamblipildi, et ei tekkinud kordagi soovi lisada sinna veel kõlavärve. Kui Castaneda kontsert algas ülienergiliselt, siis lauljatar Fatoumata Diawara etteaste kogus mõnda aega tuure. Saatjaks Aafrika naiste probleeme toonitavad vahetekstid, panid tema spetsiifilistes helilaadides meloodiad ja ehtaafrikalikud rütmid publiku siiski kaasa elama ja lõpuks ka tantsima. Neljast kaunitarist koosnev Las Migas säilitas flamenko essentsi, kuid lisas sellele rumba catalana’t ja muudki.

Kaua oodatud Pat Metheny
„Jazzkaare” ühe oodatuma külalise lauljatar Cassandra Wilsoni kontsert mõjus loodetust leigemalt. Veidi tujutuna tunduva etteaste eredaim element oli hoopis suupillimängija Gregoire Maret’ ülivirtuoosne soolomäng. „Jazzkaare” konkurentsitult oodatuim esineja Pat Metheny seevastu kuulajaid alt ei vedanud. Vastupidi – usun, et esindan paljude arvamust, kui väidan, et kaks ja pool tundi kestnud etteaste ületas kõik ootused. Kontserdijärgsetel päevadel kaikusid nii ühismeedias kui ka tänavanurgavestlustes sellised õnnest õhkavad hüüatused nagu „elu suurim kontserdielamus” või „eluunistuse täitumine”. Juba kontserdi eel oli tunda erilist elevust, lausa religioosset ekstaasi. Ootusärevust lisas küllap ka Anne Ermi mitmes intervjuus välja öeldud tõdemus, et Pat Metheny lülitamine festivalikavva on olnud aastaid tema suurim unistus.
Pat Metheny on suurepärane jazzkitarrist, kuid kui ta oleks ainult seda, poleks ometigi põhjust rääkida temast kui värskema jazziajaloo ühest fenomenist. See seisneb selles, et ta on stilist, kes suudab üllatada ja end väga erinevas muusikalises kontekstis kehtestada. Kõige unikaalsem oli ta 1980. aastatel loodud Pat Metheny Groupi romantilis-impressionistliku kõlakeskkonna arhitektina, kaasates jazzifännide ringi ka need, kes seda muusikat varem pelgasid.
„Jazzkaarel” 27. aprillil Nokia kontserdimajas esinenud Pat Metheny Unity Group on suurel määral vana hiilgebändi reinkarnatsioon, ehkki selget võrdusmärki kahe grupi vahele joonistada ei saa. Kontserdi esimene pool kajastas kollektiivi eellugu: kõlas muusika plaadilt „Unity Band”, aga ka vanemaid palu. Pika kontserdi mõttelises teises pooles olid kavas värskeima plaadi „KIN (←→)” lood, publiku rõõmuks ka vanad lemmikud nagu „Have you Heard” ehk „Kas oled kuulnud?” ja „Are You Going with Me?” ehk „Kas tuled minuga?”. Kitarrist esines ka soolonumbritega, võttis kätte oma kuulsa 42-keelse Pikasso kitarri ning lasi kõlada ka juba puhtvisuaalselt muljet avaldaval mehhaniseeritud löökpillipargil, mida ta kasutas 2010. aasta plaadil „Orchestrion”. Palju said sooloruumi ka Metheny bändikaaslased, intensiivse tooniga saksofonist Chris Potter, väga fantaasia- ja vaheldusrikka mängulaadiga trummar Antonio Sanchez ja bassist Ben Williams. Multi­instrumentalist Giulio Carmassi täitis rohkem saatemuusiku rolli. Pat Metheny ütles kontserdil naljatades, et oli oodanud Eestisse tulekut viimased nelikümmend aastat. Arvukad austajad, kes olid Nokia kontserdimaja triiki täitnud, olid seda kohtumist oodanud küll vähem aega, kuid seda innukamalt. Tähtpäeva-„Jazzkaar” kinkis paljudele ammuse unistuse täitumise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming