Kaalukas Rudolf Tobiase käsitlus

Kerri Kotta

Elke Voelkeri doktoridissertatsioonist „Eesti helilooja Rudolf Tobias. Elu ja looming”. Mõni aasta tagasi trükis ilmunud Anu Kõlari monograafiale Cyrillus Kreegist1 on nüüdseks lisandunud saksa organisti ja muusikateadlase Elke Voelkeri doktoridissertatsioon „Der estnische Komponist Rudolf Tobias. Leben und Werk” eesti muusika teisest olulisest suurkujust Rudolf Tobiasest2. Need kaks teost erinevad nii ülesehituselt kui ka materjalikäsitluselt võrdlemisi palju: kui Kõlari raamatu keskseks teljeks jääb hoolimata helilooja loomingu- ja vaimu­ilma kirjeldava ulatusliku peatüki lisamisest siiski biograafiline jutustus – Kõlar ongi teksti konstrueerimise alusena rõhutanud biograafilise meetodi tähtsust, milles subjekt avatakse nn paigafilosoofia kaudu –, siis Voelkeri lähenemine oma uurimisobjektile on traditsioonilisem: Tobiase elulookirjeldusele järgneb teoste käsitlus ning sellele omakorda helilooja peateose, oratooriumi „Joonase lähetamine” detailne analüüs.

Kuigi Voelkeri töös poleemika teksti­loome teoreetiliste alustega peaaegu puudub, ei tuleks seda siiski näha töö teadusliku nõrkusena, sest tema meetod iseenesest mingit lisaselgitust ei vaja. Voelkeri töö väärtus ei seisne mitte paradigmaatiliselt uudses lähenemises materjalile, vaid pigem mitmesugustes seostes, mis Tobiast kitsalt eesti rahvusliku ja professionaalse muusikakultuuri raames käsitlevale autorile võinuksid jääda märkamatuks. Voelkeri hea repertuaaritundmine ning mitte-eesti taust võimaldavad tal vaadelda Tobiase muusikat euroopa kultuuri loomuliku nähtusena nõnda, et see ei mõju ülepingutatuna.
Lisaks sellele tuleb arvestada, et erinevalt Kõlari tööst on Voelkeri monograafia kirjutatud saksakeelsena ning peab seega arvestama ka eesti konteksti vähem tundva lugejaga. Seetõttu sisaldab monograafia sissejuhatavat ülevaadet eesti rahvusliku ja professionaalse muusika kujunemisest XIX sajandi teisel poolel ning selle arengut XX sajandil. Kuigi sissejuhatus töö potentsiaalset adressaati arvestades enesele püstitatud ülesande ilmselt täidab, on tehtud valikud mõnikord ka küsitavad. Problemaatilisem osa näibki olevat seotud Tobiase surmale järgnenud muusikalooliste sündmuste kirjeldamisega: kõrgema muusikakooli asutamine Tartus ja Tallinnas ning Elleri ja Kapi koolkonna kujunemine, Nõukogude okupatsioon ja sõjajärgne uus heliloojate põlvkond jne ei ole töö teema seisukohalt enam kuigivõrd olulised ning mõjuvad oma visandlikkuses ja hüplikkuses – nimetatud teemasid ei käsitleta alati kronoloogiliselt – mõnevõrra formaalse ja kompileerituna.
Nagu öeldud, moodustab töö esimese osa Rudolf Tobiase biograafia, mis on jaotatud kolmeks alapeatükiks: lapse- ja nooruspõlv (1873–1893), Peterburi ja Tartu aastad (1893–1908) ning reisid Pariisi ja Leipzigi ning neile järgnenud Berliini aastad (1908–1918). Biograafia on kirja pandud ladusalt ning sisaldab üsna rikkalikult illustreerivat materjali. Lisaks noodi- ja fotomaterjalile ning kontserdikavadele ja -kuulutustele on Voelker teinud saksakeelsele lugejale kättesaadavaks ka arvustusi ning võrdlemisi suurel hulgal Tobiase kirjavahetust. Voelker tsiteerib mitmesuguseid allikaid üsna meelsasti, lastes sageli asjaosalistel endil kõnelda ning hoides ise autorina pigem tagaplaanile. Kuigi sellise lähenemisega saavutatud „erinevate häälte polüfoonia” õigustab end sündmuste valgustamisel igati, kipub Voelker selle juures ise autorina mõnikord kaotsi minema. Helilooja ja tema loomingu esitamisega seonduva võtab esimese osa lõpus kokku ülevaatlik tabel, mille puhul tekitab küsimusi aasta 1992, millega tabelis kirjeldatavad sündmused lõpevad. Mõneti on mainitud daatum mõistetav, sest just siis kanti pärast mõneaastast vaheaega teist korda ette „Joonase lähetamine” ning helilooja muusikale osutatud tähelepanu arvestades võib kogu aastat Eestis vaadelda omalaadse Tobiase renessansina, kuid töö valmimise tähtaega – 2012. aastat – arvestades võinuks siiski olla kajastatud ka 1992. aasta ja töö ilmumise vahele jäänud periood.
Voelkeri monograafia peamine ja kõige tugevam osa on Tobiase teoste tutvustus ja analüüs. Raamatu teine osa on üles ehitatud nii teoste kronoloogilist kui ka žanrilist kuuluvust arvestades. Nii näiteks antakse esimeses alapeatükis („Die kompositorschen Anfänge”/„Loomingulised algused”) ülevaade nii klaveripaladest „Lapse mõtted” (1882–1884) kui ka varasematest vaimulikest kooriteostest, millest viimane on aga dateeritud alles 1909. aastaga. Sellele järgnevad rangelt kronoloogilisel printsiibil põhinevad peatükid Peterburi konservatooriumis kirjutatud tudengitöödest („Schülerarbeiten vom St. Petersburger Konservatorium”) ning esimestest teostest diplomeeritud muusikuna („Kompositionen der ersten Berufsjahre”). Programmilist muusikat käsitletakse aga sõltuvalt temaatikast nii neljandas („Chorpoem und erste Programmmusik”/„Kooripoeem ja esimene programmiline helitöö”) kui ka viiendas, „Kalevipoja”-ainelistele töödele pühendatud peatükis („Eine estnische Oper in Planung”/„Kavandades eesti ooperit”). Teine osa lõpeb hilisloomingu käsitlusega („Kompositionen der letzten Lebensjahre”). Töö kolmas osa on tervikuna pühendatud oratooriumi „Joonase lähetamine” käsitlusele.
Kõikide teoste avamisel lähtutakse sarnasest üldplaanist: teose pealkirjale järgnevad selle üldandmed (loomisaeg ja -koht, teave esiettekannete kohta), tsükliliste teoste puhul mõnikord ka seda moodustavad osad ning orkestriteoste puhul orkestrikoosseis. Väiksemate teoste nagu näiteks a cappella motettide puhul on ära toodud ka taktide arv, tempotähis, taktimõõt, helistik ja tekst. Üldandmetele järgneb teose loomisega seonduvate asjaolude lühike kirjeldus ja teose paigutamine laiemasse kultuuri­konteksti. Teosekirjelduse keskne osa kuulub muusikaliste näidetega rikkalikult illustreeritud temaatilis-vormilisele analüüsile (arendatud vokaalteoste puhul tuuakse selles kohas ära ka tekst), kus Tobiase teoseid kõrvutatakse korduvalt Bachi, Mendelssohni, Brahmsi, Liszti, Wagneri ja Tanejevi helitöödega. Sellistes kõrvutustes domineerib eelkõige Mendelssohn, kelles Voelker näeb Tobiase üht olulisemat muusikalist eeskuju. Eelkõige praktilistel eesmärkidel teostatud analüüside tugevuseks tulekski pidada üsna julgete stilistiliste ja temaatiliste seoste loomist. Seetõttu on Voelker kohati saanud vaadelda Tobiase muusikat väljaspool harjumuspäraseid raame. Nagu ka töö biograafilises osas puudub analüüsideski teadlikult väljendatud autoripositsioon.
Eelkõige mitte-eesti lugejale teevad töö väärtuslikuks selle lisad, kuhu on koondatud Tobiase mõned olulised saksa keelde tõlgitud artiklid, helitööde ja kirjutiste süstemaatiline nimekiri ning publitseeritud teoste kataloog. Sellisena peaks töö andma helilooja kohta mitmeplaanilise ja võrdlemisi ammendava ülevaate. Kuid Voelkeri monograafiat kui sisuliselt üldse esimest nii põhjalikku käsiraamatu (companion) vormis uurimust Tobiase elust ja loomingust – Riho Pätsi 1968. aastal ilmunud monograafia on mahult palju tagasihoidlikum – saavad selle ülevaatlikkuse tõttu kasutada edukalt ka eesti lugejad. Just seetõttu tuleks kaaluda Voelkeri monograafia tõlkimist eesti keelde.

1 Anu Kõlar. Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu. Eesti Muusikaakadeemia Väitekirjad 5. Tallinn 2010.

2 Elke Voelker. Der estnische Komponist Rudolf Tobias. Leben und Werk. Ruprecht-Karls-Universität Heidelberg. Heidelberg 2013. http://archiv.ub.uni-heidelberg.de/volltextserver/15639/.