Rütmimuusika – millest me räägime?

Virgo Sillamaa

Rütmimuusika on vastuoluline ning pahatihti eksitav mõiste, mis on võetud kasutusele pigem parema puudumisel kui entusiasmist. Siiski loodi meil hiljuti Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit (ERHL) ja seega on sobiv hetk avada tolle esmapilgul veidi tülika mõiste sündi ja tagamaid. Rütmimuusika termin võeti kasutusele XX sajandi teisel poolel Taanis, et tähistada kõiki neid omaaegseid muusikastiile, mille õpetamist pidasid muusikaakadeemiad ja muud haridusinstitutsioonid toona pigem sobimatuks. Sinna alla loetakse reeglina jazz, bluus, pop- ja rokkmuusika stiilid, aga sageli ka nn maailmamuusika või isegi estraadi-, ajaviite- ja lavamuusika. Kõikide nende nähtuste ühiseks tunnuseks oli paiknemine väljaspool traditsioonilise akadeemilise muusika(hariduse) valdkonda. 1986. aastal loodi Taani rütmimuusika konservatoorium ning sealt edasi on rütmimuusika mõiste levinud tasahilju ka teistele Skandinaavia maadele. 2009. aastal uuendati Eestis riiklikke muusika kutseõppekavu ning seni kasutusel olnud „pop-jazz” asendati ka siinmail „rütmimuusikaga”.

Tülikaks ning eksitavaks teeb selle mõiste nii sõna enda otsene tähendus kui ka tekkelugu: ühe mütsi alla on pandud terve hulk väga erinevaid ning ajaga aina erinevamaks kasvanud nähtusi. Kui eristada nõnda klassikalist ja rütmimuusikat, tekib ilmne ja täiesti absurdne küsimus: kas siis klassikaline muusika pole rütmiline? Sama vastanduse teine negatiivne tagajärg on tänapäevaks täiesti sügavalt juurdunud kujutelm mingist ühtsest muusikaväljast, mida meie keeleruumis on nimetatud nii kergeks, estraadi- kui ka levimuusikaks ning mis on läbi lühikese „pop-jazzi”-faasi jõudnud justkui rütmimuusikani välja. Seda, milliseid eelarvamusi ja eelistusi sellised lahterdamised võivad tekitada, on viimasel ajal muusikapoliitika debatis meil juba käsitletud küll. Kuid mitte ainult! Ka Norras on viimastel aastatel sõna võtnud nimekad muusikud, kes kritiseerivad termini „rütmimuusika” imbumist Norra muusikapoliitikasse ja hoiatavad samuti primitiivse kuvandi eest, mida selline ülikategooria kasutamine võib kinnistada (vt http://www.ballade.no/nmi.nsf/doc/art2011120812422269479514).

Siiski võib leida ka argumente, mis seda mõistet põhjendavad. Esiteks on (erandid jätkem targu välja) nimetatud stiilide muusikale tõepoolest suurel määral omane kulgeda ühtlases pulsis, eriti võrreldes näiteks XIX sajandi sümfoonilise muusikaga. Samuti on tõsi, et mängigu bänd punki, jazzi või kantrit, toetub ta enamasti üsnagi tüüpilisele rütmigrupile: trummar, bassist ja harmooniapilli(de)mängija(d). Selline nn kombo arenes välja XX sajandi esimesel poolel ning paljuski on koosmängu loogika stiilikontekstile vaatamata sama. Siit kasvab välja ka kolmas tunnusjoon, mis küll ei seostu enam otseselt ja ainult sõnaga „rütm”, kuid annab põhjust siduda kokku kõik need traditsiooniliselt mitte-akadeemilised rütmigrupipõhised musitseerimisviisid ja -stiilid. Erinevalt klassikalisest muusikast noteeritakse nn bändimuusikat vähe ning rütmigrupi osa selles peaaegu üldse mitte. Võiks öelda, et suurt osa rütmimuusika alla lahterdatud stiile viljeldakse n-ö suuliselt ehk muusikas kuulmispõhiselt. Loomulikult on tänapäevaks need erisused paljuski kaduma hakanud, sest muusikaline kirjaoskus on XX sajandi keskpaigaga võrreldes palju levinum. Siiski on ansamblimängus kõrge taseme saavutamine alati seotud terve hulga selliste teadmiste ja oskuste omandamisega, mida on võimalik õppida vaid kuulmise järgi, olgu nendeks stiilide tüüpfaktuurid, ainuomane kõlakultuur või ka ühine rütmiline tunnetus. Suuline edasikandumine tähendab pärimuskultuuris alati teatavat loomingulist lõtku ja erineb selles oluliselt euroopa klassikalises muusikas XX sajandiks välja kujunenud tekstitruuduse kultusest. Ka kuuldeliselt õpitavad rütmimuusika stiilid toetuvad vähem või rohkem muusikute loomingulisele panusele, tähendagu see oma muusika loomist ja kujundamist või siis improviseerimist. Seega suudame teatava üldistamise hinnaga konstrueerida enam-vähem ühtse haridusvaldkonna, mis toetub sarnasele praktikale ja mudelitele ning mis võib toimida kõigi nende erinevate muusikaliste väljundite õppeplatvormina. Pidagem seega hoolikalt silmas, et rütmimuusika on muusikahariduse valdkond, mitte žanr, stiil ega ühtne muusikakultuur.

Eestis võib rütmimuusika (RM) haridust saada nii baas- ehk huvihariduse kui ka kutse- ja kõrghariduse tasemel (tõsi, viimase all võib seni mõista peamiselt jazzmuusika õpet). Väga oluline osa RM-haridusest käib siiski väljaspool igasuguseid formaalhariduslikke süsteeme: eraõpetajad, ansamblijuhendajad-mentorid, muusika õppelaagrid, töötoad, bändikonkursid jms – kõik see moodustab võrgustiku, mis on tihedas seoses koolides toimuvaga, täiendades seda omajagu. Juba mitu aastat on RM-teemalistel seminaridel, konverentsidel või niisama jututubades arutletud kõiki tasandeid ning alavaldkondi ühendava organisatsiooni vajaduse üle. 30. septembril plaanid realiseerusid ning loodi Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit. Oma põhiliste eesmärkidena mainib liidu põhikiri kõikide RM-hariduse edendajate koostöövõrgustiku loomist, valdkonna pidevat kaardistamist ja analüüsimist, koolitus- ja kirjastustegevust, aga ka valdkonna esindamist mitmesugustes organisatsioonides Eestis ja välismaal. Liidu loomist olid teiste seas tervitamas ka kultuuriministeeriumi muusikanõunik Juko-Mart Kõlar ning haridus- ja teadusministeeriumi noorteosakonna juhataja Anne Kivimäe. Mõlemad kinnitasid sõna võttes, et loodavad uuest liidust ka ministeeriumidele toimekat partnerit ning sisukat valdkondlikku esindust.

Millised on liidu esimesed suuremad väljakutsed ja lahendamist ootavad probleemid? Algatuseks tuleb valdkond kaardistada, mis on lihtsam koolide sees ja keerulisem neist väljaspool. Üks tõsisemaid ülesandeid on kindlasti rütmimuusika baashariduse arendamine. RMi näidisõppekavad loodi juba aastal 2005, kuid reaalselt on nende alusel õpet korraldatud vähestes muusikakoolides. Põhjuseks tuuakse nii õpetajate kui ka väidetavalt materiaalsete vahendite puudus. Eesti Muusikakoolide Liidu statistika on näidanud ka õpilaste või nende vanemate huvi puudumist, kuid see pole eriti usutav, sest just nii-öelda bändipillide eraõpilaste hulk on aastatega ainult kasvanud. Pikemalt on RM-suunal õpet andnud Viljandi, Saue ja Pärnu muusikakool, kuid lisapillide või ainete tasemel on seda võimalik saada veel mõnes koolis.

Siiski ei tundu RM-suuna loomine niigi sageli nappides tingimustes tegutsevatesse muusikakoolidesse jätkusuutlik idee. Julge sammu astus hiljuti Viljandi MK, kus kaotati suunad üldse ära: alles on erialad (klassikaline klaver, rütmimuusika kitarr jt), kuid õpilased käivad kõik samades uudse metoodika alusel korraldatud solfedžotundides. Ehk ongi see võimalik tulevik? Muusikalise baashariduse tasemel on liiga vara hakata eristavaid lahtreid konstrueerima ja mingil määral dikteerib erialavalik selle niikuinii. Küll on vajalik praeguse õppe avardamine nendes suundades, mida RM-valdkond juurde loob: suurem rõhk kuulmispõhisusele ja improvisatsioonilisusele ning loovam lähenemine pilli- ja ansamblimängule. Lisaks avaram teooriakäsitlus, kus noodikirja kõrval õpitakse lugema ka akordimärke jms. Sellist suunda katsetatakse õpetajate initsiatiivil mitmes koolis.

On aeg, et nii EML kui ka vastloodud ERHL paneksid pead kokku ning töötaksid välja lahendusi, mis aitaks huvitatud muusikakoolidel selles suunas avarduda. Lünklik baasharidus mõjutab tugevalt ka keskastme koolide (Otsa- ja Elleri-nimeline MK) rütmimuusika erialadele sisseastujate ebaühtlast ettevalmistust, mis põhjustab sealsele õppekorraldusele tõsiseid pingeid. Kolmandaks oluliseks suunaks on esindada kogu seda hajusat RMi tegijaskonda suhtluses institutsioonide ja avalikkusega, tähendagu see kaasarääkimist parasjagu käimas muusikapoliitika debatis, võitlust , huviharidusele eluks vajaliku riikliku „ringiraha” eest vms.

Virgo Sillamaa, ERHLi juhatuse esimees

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming