Autorifilmi (k)ohvrid

Määramatus Pärnade ja Toomiku uutes filmides

KARLO FUNK

Septembrist senini on kinodes linastunud kolm eesti mängufilmi: „Ma ei tule tagasi” (Ilmar Raag), „Maastik mitme kuuga” (Jaan Toomik) ja „Kirsitubakas” (Andres ja Katrin Maimik). Filmimise ajastamise tõttu juhtub enamasti nii, et värsked esilinastused koonduvad sügisesse. Eesti film on pimeduse meedium. Kohalikud filmid kaovad ekraanilt tavaliselt märtsi lõpuks, kui maa on pooltahkest olekust välja tulnud ja õhtune valgusevöönd ulatub järjest hilisematesse tundidesse. Filmid jõuavad uuesti kinno septembris, pimeduse ja niiskuse taas­tulekuga. Kui lähtuda kinolevist, filmi traditsioonilisest vaatamiskogemusest, siis on eesti film justkui pimedusekuulutaja.

Mängufilmide taustal paistab anima- ja eelkõige just joonisfilm silma kerguse ja lühidusega. Mitmed joonisfilmitegijad on alustanud karikaturistidena ning reeglivaba irooniline suhe maailmaga on üle kandunud ka noorematele režissööridele.

Naised otsimas kohta meeste maailmas – langenud naine Pärnade animafilmis „Lendurid koduteel”.

Naised otsimas kohta meeste maailmas – langenud naine Pärnade animafilmis „Lendurid koduteel”.

Sügisel esilinastunud filmide hulgas ei tõmba Priit ja Olga Pärna lühi­animatsioon „Lendurid koduteel” kindlasti kokku selliseid vaatajahulki nagu mängufilmid. Priit Pärna tööd mängivad enamasti visuaalsete võimalustega, pööravad ümber normi ja erandi ning tavapärased inimsuhted.

Kõik, mis tema filmides juhtub Karl Marxi ja Marilyn Monroe’, vendade Lumière’ide, Mihhail Gorbatšovi ja Helmut Kohliga on äärmiselt, liialdatult ebatõenäoline. Need tegelaskujud on rohkem tuntud sümbolid, popkultuuriline leidmaterjal, mida anima-anarhismiga tõlgendama asuda. Ka „Lendurid koduteel” heidab õhku tuttavaid allusioone, õõnestab standardset jutustamislaadi ja tavakogemust. Koostöö Olga Pärnaga on siiski muutnud ideede ilutulestiku vaiksemaks ja monokroomsemaks. Tundub, et üks kiht luksuslikku assotsiatiivsust ja erinevate kujutistega spekuleerimist on uuemates, koos tehtud töödes maha lihvitud.

See, mis pealiskihi all paljastub, on juba tõsisem, ehk isegi eksistentsiaalsem lugu. Pärnade looming on maisele orbiidile lähemal kui eales varem. Sulega liiva kraabitud tegelastes on traagikat, mida tekitab kujuteldav kriipiv heli, kui teras libiseb klaaspinnal läbi liiva. Selle filmi ontoloogial on midagi ühist liivamandalaga. Pärast keskendunud tööd kustutatakse kujutis täielikult selleks, et manada maailmas korraks esile kaduva ja püha vastastikune paratamatus. Mängufilm ei hävita filmitud reaalsust, ka animafilmist jäävad joonistused ja digitaalsed pildid. Pärnade filmitegemise meetod kuulub lahutamatult lendurite loosse, see on ühtlasi tehnika nende tegelaste mõistmiseks.

Täpselt nädal varem esilinastunud mängufilm „Maastik mitme kuuga” on kunstnik Jaan Toomiku esimene pikem mängufilm. See on muu hulgas samuti lugu sugudevahelistest suhetest, kuid täpselt vastupidises konfiguratsioonis. Kui „Lendurites …” rändab ringi kolm meest, kellest igaühel on kohvris jupike naist, siis „Maastikus …” eksleb peategelane kolme naise vahel. Pärnade lendurid on peaaegu identsed, nii et neid võib vaadelda ka ühe ja sama tegelasena. Samavõrd võib Toomiku naistegelastes näha kiht-kihilt eristatud kannatava, armastava ja erootilise naise koondportreed.

„Maastik mitme kuuga” on ülesehituselt sedavõrd vabavooluline, et üks Postimehe eesti filmide hindaja ei pidanud võimalikuks sellele punkte anda. Jaan Ruus väljendas Eesti Ekspressis oma hinnangut küsimärkidena.

„Maastik …” on juba kehtestanud end müsteeriumina, kus filmi kaanonid ei kehti või on vähemalt tasakaalust välja viidud. Kui Pärna animatsiooni puhul võtame seda loomuliku eeldusena, siis mängufilmi vahetult maailma jäljendav esitusviis paneb häält tõstma ja küsimusi esitama. Mis toimub? Mida autor tahab öelda? Me eeldame vaatajana realistlikult filmilt keele ja kommunikatsiooni struktuuri järgimist ja jätame joonistatud graafilisele maailmale piiramatu väljendusvabaduse õiguse. Vahelduseks võime kujutleda „Lendureid …” mängufilmina ja „Maastikku …” reaalsest ruumist irdunud, graafilisest huumorist küllastunud animatsioonina ning teha mõtteeksperimendi, kuidas suhtumine teiseneb.

Nii Pärnad kui Toomik lähenevad oma tegelastele psühholoogiavabalt. Film on sedavõrd vältimatult emotsioonide ja afektide meedium, et nende puudumine mõjub iseenesest psühhootiliselt. Tühjuse-kogemust ei saa ekraanil vahendada tühjust, ääretut merd või taevast näidates, vaid muutes inimese kestaks. Kuigi „Maastik …” erineb väga David Lynchi filmidest, seob neid suhtumine näitlemisse. Lynch laseb näitlejatel stseeni korrata seni, kuni neil kaob teadmine, mida nad peavad tegema. Reaktsioonid, põhjus ja tagajärg, käitumismudelid on sellise sotsiaalse kogemuse vältimatud osad, millest vähemalt Toomik tundub soovivat vabaneda. Jaan Ruus on oma arvustuses õigel teel, kui leiab „Maastikus …” nihil’i, eimiski. Iga radikaalne tähenduse või algkogemuse otsing peab läbi elama ka eimiski, et üldse millestki mõelda suuta.

Filmide kriitiliselt täpne läbitöötamine tühjendaks need vastuolulisest naudingust ja jääks paratamatult kirjeldavaks või poolikuks. Ohutum ja respekteerivam on peatuda paaril kõrvalisel, kuid kõnekal lõikepunktil.

Eesti filmi sügisene kohvrijuhtum algas Toomiku filmi lõpustseenis, kus Jänes ilmub rongis kupeeuksele ja teatab: „Kui ma oma kohvrit tagasi ei saa, juhtub sama, mis eelmine kord”. Kohver on üldiselt saladuse metafoor. Spioonid vahetavad kohvrites oma aimatavaid saladusi, palgamõrvarid heidavad „Pulp Fiction’is” (Quentin Tarantino, 1994) pilgu kohvrisse ja me näeme ainult ebamäärast sära ja tegelase emotsiooni, kuid mitte sisu. Toomiku kohver on pigem tautoloogia. „Maastik mitme kuuga” lõpetab oma peategelase eksirännakud umbes sellise sõnumiga: kui te ei anna mulle, mis mult on ära võetud, ei saa ma seda tagasi. Ja tõesti, Jänes ja koos temaga Toomik saavad oma eksistentsiaalse lahenduse tagasi, ehkki võõrastelt, asjasse puutumatutelt juhureisijatelt, kes pealegi on loomad. Toomiku keeles resümeerides: vastuse annab alati keegi, ükskõik kas küsida või mitte.

Filmis „Lendurid koduteel” reisib kolm meest igaüks oma kohvriga, millest igal õhtul seatakse kokku naine. Tõmmatakse liisku ja üks saab naise endale. Need korduvad animastseenid on üheselt erootiliselt laetud ja lahendatud näiteks jaapani shunga-joonistuste stiilis. „Lendurites …” ja „Maastikus …” on seksuaalsust kujutatud võtmes, mis on eesti filmis vilksatanud varemgi. Peavoolu-filmikunstis vahendab seks lähedust või normatiivsete keeldude rikkumist tõelise kire nimel. Kehade barokne põimumine ja ühtsusekogemus seisavad väljaspool sotsiaalset elukorraldust, annavad indiviidile tagasi tema vabaduse.

Eesti filmis omandab seksuaalsus sürrealistliku varjundi, asetub kuhugi väljapoole argielu, kuid ei ole ka romantiliselt pühitsetud ega orgastiliselt liialdatud. „Maastiku …” ühes stseenis kõnnib paar kaua mööda metsa, kuni leiab sobiva paiga keset lagedat sood, kohas, kus pole midagi mugavat ega intiimset. Teises stseenis, mis meenutab Hongkongi režissööri Fruit Chani pöörasemaid hetki, valmib pannil viljastav omlett. „Lendurite …” erootilised passaažid ei kanna samuti euroopaliku tundekasvatuse märke. Lendureid juhib probleemitu iha. Päikese loojudes langevad mehed jala pealt maha ja üks väljavalitu siseneb oma seksuaalfantaasiasse. Seejuures on igaühel vaid tükk tervikust, millele annab elu lihtne kood, erootiline fantaasia. Filmi sündmustikust võib välja lugeda, et ihaldatud keha pakub neile huvi vaid unenäos – bordelli sattudes tellivad mehed baarist ainult joogi. Kujutlus hoiab lendureid liikvel. Paiguti painajalik fantaasia hoiab käigus nii Toomiku ja kui Pärnade filme.

Üks neist on oma žanris meisterlik ja teine esialgu ehk liialt oma visioonile keskendunud. „Maastiku …” huvipakkuvamad teemad vaibuvad aeg-ajalt ega hakka vastastikku haakuma, nagu võiks. Filmis on puudu paar jõuliselt nägemuslikku stseeni, mis looksid nende erinevate kummaliste kogemusfragmentide vahel ühtse välja.

Eesti film vajab eksperimenteerivat lähenemist kas või ainult seetõttu, et selle teine äärmus, õpitult konventsionaalne filmitegemine, kaob rahvusvahelises konkurentsis paratamatult silmist. Kumbki film ei vahenda lõpu kaudu tähenduslikuks osutuvat lugu, vaid leebelt häirivat teel- ja kohalolekut, kahe-vahel-olekut. Nagu Pärnad, mängib ka Toomik intellektuaalsel börsil eksistentsiaalsete panustega. Risk on suur, kaotuse tunnevad kõik ära, ent tootluse hindamiseks puudub ühtne mõõtkava.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht