Uue eakuse rahvakogu

Edu tagavad „riigile ei maksa loota“ teadvustamine ja lahendusvariandid, kuidas teha edaspidi teistmoodi.

LIISI UDER

On 2017. aasta arvamusfestivali teise päeva õhtu, sajab ja lööb välku. Arutlevad parlamendierakondade juhid ning esimeseks aruteluteemaks on vanadus. Selle arutelu algus on paljulubav. Kõik osalejad ütlevad, et riigi pensionile nemad ei looda. Kõige tähtsamad poliitikud on sellega nüüd lagedale tulnud. Kas sellest saab lõpuks murdepunkt, kust alates hakkame ise oma eakapõlve kujundama?

Eesti Koostöö Kogu SA on alates eelmise aasta algusest vedanud programmi „Pension 2050“, mille eesmärk on kujundada visioon, milline on vanem iga 30-40 aasta pärast. Selle ajendiks on paratamatud nähtused: rahvastiku vananemine ja sellest tulenev praeguse pensionisüsteemi jätkusuutmatus; teadmine, et lisaraha pensionisüsteemi saab tulla ainult teiste valdkondade arvelt ja et isiklik vastutus peab suurenema.

Kõiki neid põhjusi ongi pikemalt lahatud, kuid tähtis on, et vanaduspõlv mõtestataks ümber just praegu. Kui me nüüd midagi ei muuda, ei saa me loota teistsugusele vanemale eale. Edu tagab mõtteviisi muutus: sellesama „riigile ei maksa loota“ teadvustamine (jah, riik aitab küll suuremast kitsikusest välja, aga paremat pensionipõlve kui praegustel eakatel loota ei ole) ning lahendusvariantide pakkumine, kuidas teha edaspidi teistmoodi.

Uus eakus

Õpiku „Geronotoloogia“ peatükis „Edukas vananemine ja vanaea haprus“ on dr Kai Saks toonud välja, mida peavad vanemad inimesed eduka vananemise osaks. Kõige sagedamini on selleks hea vaimne, psüühiline ja kehaline tervis ning hea sotsiaalne seisund, toimetulek ja piisavad ressursid, rahulolu eluga, elu eesmärgi olemasolu, rahaline kindlustatus, uue omandamine jm. Tegelikult kõik see, mida hindame ka noorena. Prof Rudi Westendorp on oma raamatus „Elada vanaks, tundmata end vanana“ rõhutanud, et hea enesetunde vanas eas tagab muu hulgas ka see, kui igaüks saab ise otsuseid langetada – otsustada oma ravi, oma hoolduse ja elukoha üle.

Seega on hea tervis, eesmärgid, majanduslik sõltumatus ning soov otsustada oma elu üle ka vanana põhimõtted, millest uut eakust üles ehitama hakata. Neile ootustele otsa vaadates on selge, et otsused ja valikud sellise vanaduspõlve tagamiseks tehakse palju varem kas keskeas või veel nooremanagi. Me kõik tahame elada kaua, aga keegi meist ei taha saada vanaks. Keskendumine eelmise lause teisele poolele esimese asemel halvab aga suurema osa inimesi. Seniajani ei ole meieni jõudnud arusaam, et millised me vanana oleme, sõltub peamiselt ikka meist endist. See aga ei tähenda, et perekond, kohalik omavalitsus või riik ei peaks aitama meid oma unistuste eakapõlve kujundamisel.

Selleks et see kaua elatud elu oleks parem kui praegune, võiks uue eakuse visiooni kohaselt 2050. aastal:

– eaka elukvaliteet sõltuda pigem inimese valikutest, mitte riigist,

– 60% 70aastastest töötada täis- või osakoormusega,

– elukestvas õppes osalemise määr mitte enam sõltuda vanusest,

– mittetöötavate eakate sissetulek moodustada 70% nende varasemast sissetulekust, kusjuures riikliku pensioni osakaal selles on vähenenud oluliselt;

– vanadushaprad eakad ise valida, kas elavad ühiskodus, kommuunis, hooldekodus või oma kodus, sest abivajaduse kulud on kaetud;

– inimestel (sh eakatel) olla mitmekülgsed oskused, nad võiksid töötada mitmel erialal ja kohas ning üheaegselt õppida;

– inimesed olla teadlikud vananemisest, selle mõjust ning osata olukorraga kohaneda.

Jah, see uue eakuse visioon on napp, kuid sellega on enam-vähem kõik nõus, et 40 aasta pärast võiks vanem iga selline olla. Kuidas selleni jõuda? See on küsimus.

Mõtteviisi ümberkujundamine

Nagu öeldud, on kõige keerulisem muuta mõtteviisi, sest ootused on endised. Endiselt on visa kaduma mõte tööjärgsest elust, mida nimetatakse pensionipõlveks. Klassikalise pensionisüsteemi looja Bismarcki idee pensionikindlustusest oli hoopis midagi muud. Tol ajal oleks pensioni saanud need vähesed, kes elasid 70aastaseks ja pension oli pigem töövõimetuspension neile, kes siis tõesti enam töötada ei jaksanud. Külluslike pensionide aeg tekkis nii umbes 40 aastat tagasi, kui pärast suurte sünnipõlvkondade tööleminekut oli maksulaekumine hea ning noortele oli vaja tööd. Siis saadeti noorelt riiklikule pensionile. Selle peale, et põlvkonniti võib sündimus erineda kaks korda, ei tulnud toona keegi. Nüüd aga on meil tunnetus, et nii justkui peabki olema. Kui 1955. aastal sündis Eestis u 21 000 last, siis 1995. aastal vaid 13 500 last. Liidame sinna oodatava eluea pikenemise ja mure on seda suurem. Kui 1955. aastal oli meil vanemaid kui 55aastasi (naiste pensioniiga enne 1992. aastat) kuni 220 000, siis 1995. aastal juba 350 000. Või kui vanaduspensionäre oli 1979. aastal 226 000, siis eelmisel aastal 305 000 ja selline kasv on tagatud ainult seetõttu, et pensioniiga on vahepeal tõstetud.

Kuidas siis muuta mõtteviisi? Otsustasime Eesti Koostöö Kogus, et anname rahvale võimaluse kaasa rääkida. Kevadel uue eakuse rahvakogu käivitades tahtsime algatada ühiskondlikku arutelu tuleviku eakusest ning otsida lahendusi eakapõlve ümbermõtestamiseks ja -kujundamiseks. See uus rahvakogu on lihtsustatud versioon 2013. aastal toimunud rahvakogust. Seekord oli rõhuasetus ideekorjel, ideede läbiarutamisel ja eksperdihinnangutel. Pärast ideede kogumist hindasid ideid ja nende rakendatavust eksperdid, seejärel arutasid seminaridel tuumakamaid ideid nende autorid, eksperdid ja teised huvilised. Seal toetuse saanud ideedele kogutakse allkirju aadressil uuseakus.rahvaalgatus.ee. Kõik tuhat allkirja kogunud ideed saadetakse aruteluks riigikokku.

Uue eakuse rahvakogus küsisime, kuidas saab riik aidata eakapõlveks valmistuda.

Kuidas tagada elamisväärne sisse­tulek eakana ka edaspidi?

Kuidas tagada, et inimesed õpiks ja töötaks kõrge eani?

Kuidas tagada, et ei lahkutaks enneaegselt tööturult terviseprobleemide tõttu?

Mida teha, et pensionisüsteemi muudatused oleksid kõigile lihtsalt arusaadavad?

Ideid laekus 80 ringis. Paraku ei olnud suur osa neist sellised, mida saaks riiklikul tasandil lahendada, kuid on teostatavad väiksemas üksuses, on selleks siis omavalitsused või tööandjad-töövõtjad isekeskis. Näiteks vanemaealiste ja laste koostegevus lasteaedades või kogukonnaaiandite arendamine.

Suur hulk pakutud ideedest Eestisse ei sobinud, sest nende rakendamine läheks vastuollu rahvusvaheliste lepingute või põhiseadusega, nt individuaalsed pensionikontod või solidaarsest pensionisüsteemist loobumine. Seejuures on mõnes mõttes sümptomaatiline, et kuigi majandusliku kindlustatuse suurendamiseks tehti kõige rohkem ettepanekuid, ei puudutanud pea ükski neist seda, kuidas suurendada isiklikku rahalist vastutust oma eakapõlve eest. Näiteks ei otsitud (või ei leitud) lahendust, kuidas rahvast rohkem säästma panna, ometi on see tuleviku eakapõlve kujundamisel esmatähtis. Praegu kogub vaid 6,4% II sambaga liitunutest pensionipõlveks raha ka III samba kaudu. Soodne võimalus, aga ometi leiab vähe kasutust. Majanduslik kindlustatus on loodetud vanaduspõlve üks eeldusi. Ka vanemad inimesed tahavad ise oma elu korraldada, tahavad ise otsustada oma ravi, hoolduse ja abi üle. Selleks et seda teha, et vanemad inimesed ei tunneks end lõksus ja sõltuvana, tuleb neile tagada majanduslik sõltumatus, mida riik oma piiratud võimaluste tõttu teha ei saa.

Hoolduskindlustus

Kõikides muudes valdkondades pakuti küll vähem, kuid sisult pigem uusi ja uuenduslikke ideid. Osa neist ei nõua riigilt sugugi suurt panust, pigem väikest lüket. On selleks siis tandemtöö seadustamine, tulumaksuvabastus oma vanemate koolituskuludelt, maksusoodustused tervislikult toidult või lasteaiakohtade nappuse leevendamiseks koduste vanavanemate lapsehoidmise tasustamine. Selliseid ideid, mis ei olnud ainult pensionide suurendamiseks mõeldud, vaid muudaksid ka tööturgu või sotsiaalsektorit, oli rõõmustavalt palju. Arusaamine, et vabatahtlikutöö arendamine ja väärtustamine on võti tegusasse vanaduspõlve või et tervislik vananemine on võimalik, kui seda teadlikult kujundada, aitavad meid lähemale unistustele, mida me vanaealt ootame.

Hoolduskindlustuse loomine on esimene uue eakuse rahvakogule esitatud idee, mis on kogunud tuhat digiallkirja ja saadetakse riigikokku. Selsamal arutelul, millest artiklit alustasin, olid kõik kohal olnud parlamendierakondade esimehed nõus, et see on arutelu all olnud ideedest kõige tähtsam ning hoolduse, kogu hoolduskoormuse probleemid tuleb lahendada. Niisugune üksmeel on haruldane ning mul oleks hea meel näha selle jätkumist ka parlamendiaruteludel.

Liisi Uder on Eesti Koostöö Kogu programmijuht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht