Unejutt

KRISTJAN PORT

Marilyn Monroe arvates on magamine ilusaim asi, sest siis ta saab „ulmetada“. Saan aru, et niisugune tõlge ei meeldi, aga viimase sõna eestindamisel ilmneb probleem. Marilyni sõnad olid: „The nicest thing for me is sleep, then at least I can dream.“ Ilmselt pidas ta silmas „unenägu“. See on meil nimisõna. Õnneks leiab sünonüümi „ulm“, siit siis näitlejanna mõtte tõlkeks „ulmetama“. Vaevalt et ta tahtis ainult magada. Või uinuda.

Kõrberahvaste keeltes on liiva varjunditele poolsada sõna, planeedi külmemais paigus elajatel on lume kohta sadakond sõna, eestlastel on palju sõnu viinavõtmisele jne. Arv peaks kajastama nähtuse tähtsust. Uni seisab vaeselt kolmetähelisena täiesti üksi. Ilmselt pole eriti püütudki, sest kuigi Eesti Keele Instituudi sünonüümisõnastikust leiab juurde mõne sõnakaimu, on nende tüves juba sõna „uni“. Isegi slängisõnastikus puudub idioomile tänapäevasem uuendus.

Füsioloogilises mõttes Marilyni uni meie omast ei erine, aga ometi on sel vähemalt keeleline eelis. To dream võimaldab ingliskeelsetele olla uneski aktiivne osapool, midagi teha – unistada, unenägu luua, olla osaline. Pole kuulnud, et meil keegi magades unistab. Eestlane käib magades unenägusid „nägemas“. Nagu kinos, ilma osaluseta. Otsime unenägusid ärkvelolekust. Eriti keerulistel aegadel. Mõni fantaseerib, keegi sukeldub teleseriaali või arvutimaailma, kolmas võtab viina, neljas napsitab, kümnes purjutab ja ülejäänud tinutavad, viinutavad või panevad kärakat. Võib ka pildi taskusse panna. Marilyn jäi ulmetama.

Kas uni polegi tähtis? On siin süüdi teadvuse kaotus ise? Kui mingi ime kombel meelemärkus hommikul taastub, kas kõik eelnenu oli tühjus? Pelk uni? Ja edasine? Kas unest tõesti midagi ei sõltu? Miks peaks olema sõnaaher, kui uni oli hea, tavaline või halb? Hea küll, leidub ju „unetus“.

Teadusajakirja Nature mõne aasta eest tehtud küsitlusest selgus, et inimesed võitlevad unega, kuna see segab töötegemist. Umbes iga viies-kuues projektikirjutaja, eksamiteks valmistuja või äris konkurentsi tõrjuv vastaja oli kasutanud uneajal töötegemiseks ravimeid. Osa rohtusid aitas unest jagu saada, osa toetas mõtete koospüsimist, osa leevendas magamatuse järelmõjusid. Faktiliselt kasutasid nad dopingut. Sest ekstreemne töörežiim on ajastu norm. Paradoksaalne norm! Kui töökaaslane on öö otsa tööl, saab ta kolleegidelt tänulikult kiita kui tõeline tegija. Kui mõõta selle inimese vaimse töö suutlikkust, ilmneb, et tal on aeglasem, vigaderohkem, alkoholijoobe sarnane reaktsiooniaeg, tal on raskusi keskendumisega ja ta ei suuda mõtelda avarapilguliselt, pigem tegutseb kinnisideede ja rusikareeglite põhjal, on ettevaatlik, pärsitud loomevõimega, uute ideede suhtes kriitiline, ei saa keerulisemast jutust aru ja on konfliktialdis. Ühesõnaga – ta on ebaintelligentne.

Kuidas selline inimene tegutseb? Ta otsib abivahendeid. Kõige kättesaadavam on kohv. Ja see mõjub. Mitte töövõimele, vaid butafooriale. Nagu ühe uuringu käigus, kui töökollektiivides pandi ringi liikuma „uus töötaja“, ja kuna keegi ei teadnud, millega ta tegeleb, oli lihtne küsida, mida temast arvatakse. Tegemist oli näitlejaga, kes ei teinud midagi. Iga kord, kui ta kohvitassiga ringi liikus, arvati, et tal on palju tegemist.

Uni on oluline. On küll hüpoteese, aga keegi ei tea täpselt, kuidas või miks on uni oluline. Teaduslik seletus on ikka praktikast maas. Järelikult piirdugem praktilise näitega, kuidas saada magades Nobeli auhind. Nagu on rääkinud 1936. aastal Nobeli meditsiiniauhinna saanud Otto Loewi, ärkas ta ootamatult keset ööd vastu ülestõusmispühapäeva, pani tule põlema ja kirjutas midagi paberilehele. Seejärel jäi uuesti magama. Kell kuus ärgates meenus talle, et oli üles tähendanud midagi äärmiselt olulist. Ometi ei saanud ta paberit lugedes aru, mida oli mõne tunni eest kirjutanud, sest käekiri osutus loetamatuks. Üllatuseks tuli järgmisel ööl sama mõte teda uuesti äratama. Tegemist oli vastusega küsimusele, millega ta oli maadelnud 17 aastat tagasi. Magama jäämise asemel läks ta sedapuhku laboratooriumi ja edasine on juba närvisüsteemi talitluses olulise avastuse teadusajalugu.

Otto Loewi kogetu on paljudele tuttav. Aju ei tööta ainult ärkvel olles, vaid teeb seda kogu aeg. Arusaadavalt toimub magades midagi teisiti. Tõendid viitavad, et magades konsolideeritakse mälu, luuakse assotsiatsioone, kõrvaldatakse mittevajalikke aineid, taastatakse energiavarusid, ennistatakse lagunevaid ja ehitatakse uusi struktuure. Pole vaja teaduslikke katseid, aga need on olemas ja kinnitavad, et õpikust padja all on enne eksamit kasu. Raamat ei kiirga midagi, piisab, et sellega on seotud viimased mõtted enne magama jäämist. Ja magades vabaneb enamik päevasest kasvuhormooni doosist. Sportlased teavad, kui tähtis on uni. Ükski lihas ei liigu ilma ajuta. Põhimõtteliselt koosnevad mõlemad primitiivses mõttes samadest rakkudest. Elusast materjalist, mis vajab stiimuleid arenguks ja arenguks puhkust.

Aju arenguks vajalike stiimulite valik on rikas. Juhul, kui on, sest neid kogutakse ärkvel olles. Väsinud ajul on probleeme uute signaalide, mõtete ja tähelepanekute registreerimisega. Aju värskena hoidmine on väga raske ülesanne! Elame tähelepanu tööstuse ajastul. Maailmas on rohkem tooteid ja teenuseid, kui suudame tarbida. Isegi kui meil oleks piiramatu kogus raha, jääksime hätta aja tõttu. Paraku vajab majandus klientide tarbimisaktiivsust, mistõttu otsitakse meie tähelepanu igast ärkvel oldud sekundist. Arusaadavalt võetakse juurde une arvelt. Miks on voodis arvuti ja internet? Voodites puudub vähiravim, sõdadest vaikiv maailm, õnnelikud mõtted. Aga on stress ja jätkuv infovoog. Need on odavad ja kättesaadavad, kuna valdkonda arendab tõsine motivaator – raha teenimise võimalus. See ei lase magama jääda.

Pealegi on selgunud, et ekraani valgusspekter sarnaneb keskpäevase päikesevalgusega. Kuna magamajäämine on looduse rütmi ja kehalise väsimuse rütmi habrast ja lühiajalist harmooniat taotlev orkestratsioon, piisab footonivalangust silma võrkkestale ja uni on selleks korraks läinud. Miks magada, kui ekraanil on unest ligitõmbavam programm! Seal öeldakse, et sind laigitakse. Või siis mitte.

Hea küll! Mis juhtub, kui kaotaksime magamise ära? Kaoks sotsiaalne rütm. Uneaeg struktureerib elu ja kujundab kultuurinorme. Uni määrab söögiajad, juhib või isegi sunnib olema teatud aegadel koos perega. Ilma sellise sunnita peaksime ise koosolemisi koordineerima ja see oleks päris keeruline ülesanne. Eriti kuna vaba aega ei tule juurde, vaid teeksime rohkem tööd, sest juba praegu jääb tööajast puudu. Ometi ei oleks me tootlikumad, vaid lihtsalt aina rabeleksime, kuna juhtsignaale oleks palju rohkem. Statistilise paratamatusena kasvaks sekelduste arv. Vanaema ütles, et kõige parem laps on magav laps. Ta teadis, et ärkvelolekuga kasvab pahanduste risk. Kui inimesed ei magaks, peab üha rohkem neist olema tööl tuletõrjes, kiirabis ja muudes päästeametites. Need tööd suurendavad kulutusi ja vähendavad majanduslikku efektiivsust. Nagu ka öine valgustus ja soojus. Kaoks ära miljardilise käibega magamisabide tööstusharu alates vooditest kuni unerohu tootjateni. Küll aga sööksime rohkem. Tõenäoliselt rohkem magusat, sest krooniline tööstress suurendab magusaisu. Stress kallutab otsima meelelahutust, eelistatavalt kehaliselt passiivset ja kellegi teise etendatut, kusjuures tänu hedonistlikule küllastumisele peab erutav stiimul suurenema. Koos omakuluga. Tõenäoliselt suureneb hinnatõhususe tõttu meelemürkide kasutamine. Tervis halveneb ja suremus suureneb. Kas seda tahtsimegi? Öeldakse, et töö tegi ahvist inimese. Ehk on vastupidi?

Kui meil on probleeme sõnaga „uni“, siis „magamisega“ on olukord parem, sest mõned saavad põõnata, teised tududa, keegi jõuab tukastada või lihtsalt vintsuli visata. Üldiselt mõeldakse magamise all puhkamist ja paistab, et see on inimese eksistentsile väga tähtis. Aga kuidas seda saavutada? Jää magama!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming