Ühiskondlikke nähtusi uuriv psühholoogia avab uusi vaatenurki

Wolfgang Wagner: „Evolutsiooniliste selgituste kaasamine ei ole kohustuslik, kuid mõne probleemi uurimisel võib selgitusruumi avardumine olla kasulik.“

ANDU RÄMMER, TOOMAS NIIT

Wolfgang Wagner on sotsiaalpsühholoog, kes on õppinud Viini ülikoolis geoloogiat ja psühholoogiat. Ta töötas kuni pensionile jäämiseni Linzi ülikoolis, uurides ja õpetades samal ajal ka mitmel pool mujal, näiteks Los Angeleses, Méxicos, Londonis, Rio de Janeiros, Cambridge’is, Pariisis, Kyōtos, San Sebastiánis. Tema uurimisteemad on paiknenud sotsiaalpsühholoogia, kultuurilise psühholoogia, antropoloogia ja sotsioloogia piirimail, keskseks märksõnaks sotsiaalsete representatsioonide teooria. Ta on käsitlenud näiteks sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi, teaduse ja tehnoloogia (sh innovatsioonide) retseptsiooni, sotsiaalsete rühmade suhteid. Praegu on Wagner Tartu ülikooli sotsiaalpsühholoogia külalisprofessor.

Sa oled kirjutanud palju teadustöid ning oled ka toimetajaks selliste mainekate teadusajakirjade juures nagu Culture and Psychology, Public Understanding of Science ja Journal for the Theory of Social Behaviour. Sinu töödes on kesksel kohal teoreetilised teemad. Mis määrab sotsiaalteadustes teoreetilisi arengusuundi? Kuivõrd on need mõjutatud meie elu kujundavatest tehnoloogilistest uuendustest või on tegu infoajastu intellektuaalide mõttemõlgutustega?

See on pikk küsimus! Mis suunab sotsiaalteaduste teoreetilisi arengusuundi? Palun vabandust, aga pean ütlema, et ma ei tea. Võrreldes loodusteadustega reageerivad sotsiaalteadused rohkem sotsiaalsetele muutustele ja poliitilistele konstellatsioonidele. Poliitilised konstellatsioonid aitavad rahastada eri uuringusuundi ning sotsiaalteadlane saab mõnikord mingi kindla teema uurimiseks rohkem raha kui mõne teise jaoks – see võib suunata varasemast erineva uurimisteema juurde. Samasuguseid tendentse kohtab ka loodusteaduste puhul. Nii et sellele küsimusele ei ole üldist vastust.

Lisaksin siiski siia veel ühe aspekti. Arvan, et sotsiaalteadused on väga suurel määral juhitud moest selles mõttes, et empiiria juhib neid teadusena vähem kui ideoloogia. Näiteks sotsioloogid Pierre Bourdieu ja Jürgen Habermas lõid ideoloogiaid siis, kui nende filosoofia hakkas (vähemalt) intellektuaalide seas levima. Nende ideid hakati kasutama igapäevastest asjadest rääkimisel, oma mõttekäikude põhjendamisel. Nii et teatud mõttes nad lõid ideoloogiat. Ma kardan, et nii võib olla enamiku sotsiaalteadustega, sest … empiirilised uuringud on (sotsiaalteadustes) vähema kaaluga kui teoreetilised mõttekäigud, teoreetiline struktuur.

Palun selgita lähemalt, miks on sinu arvates nii empiirika kui ka teooria sotsiaalteadustes olulised.

Minu arvates peaks iga end teaduslikuks pidav uuring järgima teaduslike meetodite kaanonit, mille all tuleb silmas pidada ratsionaalset argumenteeritust ja põhjendatust olemasolevate teooriate raamistikus (mis eeldab teadusliku keelepruugi keerukusse kapseldumise vältimiseks arusaadava terminoloogia kasutamist). Kuigi ideaalsel juhul peaks uuring olema korratav, pole see alati võimalik, näiteks astronoomias ja sotsiaalteadustes. Enamasti lähtub teoretiseerimine olemasolevatest empiirilistest andmetest ning nende tõlgendamisel püütakse minna olemasolevatest teadmistest kaugemale. Teooriaosa ülimaks väärtuseks on seega uute empiiriliste uuringute stimuleerimine. Olen püüdnud alati seda reeglit järgida ning tundnud kohustust ühendada empiiriline ja teoreetiline tegevus. Minu arvates aitab see samuti hoiduda tegelikkusega kontakti kaotamisest.

Oled oma teadustöödes põhjendanud ühiskondlikke nähtusi uuriva psühholoogia tugevaid külgi. Mida see endast kujutab, millega tegeleb?

Sotsiaalpsühholoogias on käsitletud inimtegevust kas individuaalsest või kollektiivsest tasandist lähtuvalt. Kollektiivset tasandit saab kirjeldada orkestrina, milles kujunenud sünergia ületab instrumentide summa. Näiteks võib hästi kokkukõlavas bändis pilli mängides muusikul tekkida tunne, et mitte tema ei mängi muusikat, vaid muusika mängib teda.

Individuaalseid kogemusi ja käitumist sotsiaalses kontekstis uuriv suund otsib selgitusi geenidest. Nende suundade vaheline erimeelsus puudutab seda, kas inimesi kujundavad rohkem keskkond või geenid. Näiteks võime lugeda sageli meediast, et intelligentsus on põhjustatud mingi geeni poolt. Tavaliselt unustatakse sellise vastanduse tegemisel, et geenid ja keskkond on omavahel vastastikku seotud. Selle mõistmiseks peame selgitama, mis on sotsialiseerumine ja kuidas see aset leiab. Sotsialiseerumisprotsesse analüüsides näeme, et meie geneetiline aluspõhi on ülepea see, mis võimaldab õppimist, ilma selleta ei ole me võimelised õppima.

Ühiskondlike nähtuste psühholoogia kujutab endast kurikuulsa individualistliku ja kollektivistliku lõhe ületamise katset. Kesksel kohal on arusaam, et olulise tähtsusega sotsiaalsed sündmusi ei ole võimalik selgitada ainult individuaalsel või kollektiivsel tasandil. Ühiskondlike nähtuste psühholoogia pöörab samuti palju tähelepanu ühiskondlikult olulistele valdkondadele, kus asjalood lähevad nii-öelda kuumaks. Üheks ühiskondlike nähtuste psühholoogia keskseks vaatenurgaks on sotsiaalsete representatsioonide teooria.

Mida kujutab endast sotsiaalsete representatsioonide teooria?

Sotsiaalsete representatsioonide teooria (SRT) keskendub ühiskondlike probleemide sotsiaalpsühholoogilisele analüüsile. Tegemist pole teooriaga ranges mõttes, mis võimaldaks meil püstitada rangeid eksperimentaalselt kontrollitud hüpoteese, vaid pigem käsitusega, mis võimaldab koguda teadmisi sotsiaalse nähtuse kohta ja seda analüüsida. SRT töötas välja prantsuse sotsiaalpsühholoog Serge Moscovici XIX sajandi sotsioloogi Émile Durkheimi tööde alusel. Durkheimilt pärineb kollektiivsete representatsioonide mõiste, millega ta tähistas selliseid kultuurilisi nähtusi nagu religioon. Oma kuulsas suitsiidi analüüsivas raamatus on ta märkinud, et enesetapu puhul on tegu kultuuri väljendusega, mis võtab eri maades mitmesuguseid vorme. Kollektiivsed representatsioonid põhinevad kultuuril, nad kujutavad endast väga püsivaid nähtusi, nt religioon.

Serge Moscovici arvas 1950ndatel, et kõrgeltarenenud massimeediaga ühiskondade puhul ei saa enam rääkida kollektiivsest representatsioonist, kus kandvat kultuurilist rolli etendavad inimesed, vaid meil tuleb pöörata tähelepanu representeerivatele protsessidele, milles mängib tähtsaimat rolli meedia. Meedia kandvaks rolliks ühiskonnas on välja töötada, arendada ja propageerida moodsas maailmas sündivaid ettekujutusi, mis muutuvad sama kiiresti nagu mood.

Sotsiaalsete representatsioonide käsitus on palju dünaamilisem varasemast Durkheimi vaimus sotsioloogilisest mõtteviisist. See pöörab tähelepanu sellistele nähtustele nagu teaduslike teadmiste teisenemine laialdaselt omaksvõetud tavateadmisteks.

Kui midagi uut leiab aset kas inimeste endi elus või ühiskonnas, siis kutsub see esmalt esile hämmelduse. Näiteks kui teadlased räägivad mustadest aukudest ja puudutavad ka nendega seostuvat hirmutunnet, siis annab see ainet laialdasteks mõttevahetusteks.

Esmalt püüavad inimesed ankurdada uued mõisted olemasolevate teadmiste külge. Selline ankurdamine on peamine protsess, mida me sotsiaalse representeerimise käigus täheldame. See kujutab endast uudsele tähenduse andmiseks varasemate teadmiste ja kogemuste hulgast pidepunktide otsimist. Ehk siis ankurdamine kujutab endast uute teadmiste kategoriseerimist varasemast tuttavate terminite, kujundite ja metafooride alusel. Me võime täheldada ka selle protsessiga kaasnevaid soovimatuid tagajärgi. Ankurdamisprotsessis olemasolevatest teadmistest lähtudes võtame talt kogemata üle ka selliseid omadusi, mis pole uudse mõistmise seisukohalt kuigi kasulikud.

Teist keskset protsessi nimetatakse objektiveerimiseks. Kui meedia, poliitikud, MTÜd võtavad areneva teema üles, siis muutub ka tema ontoloogiline staatus. Objektiveerimise protsessis võtab kindlad piirjooned see, mida peame nähtuse tuumaks. Näiteks on rahas kehastunud teatud väärtus, mis tuleneb meie seas väljakujunenud arusaamast tema kohta. Abstraktne arusaam millegi väärtuslikkusest võtab konkreetse kuju. Me võime küll tema väärtuse suhtes oma arvamust omada, kuid see muutub meist sõltumatuks, objektiivseks. Mida rohkem see ühiskonnas kõneainet annab, mida rohkem meedia uue asja illustreerimiseks kujundeid kasutab, mida vähem küsitavaks muutub, seda objektiivsem ja tõesem ta on, hõivates meie maailma, tekitamata kahtlust, et tegu võib olla vaid paberitükiga. Kahtlemata mõjutab objektiveerimisprotsess meie käitumist.

Ankurdamise puhul on tegemist esimese sammuga uue teema mõtestamisel olemasolevate teadmiste põhjal. Objektiveerimine leiab aset sotsiaalse suhtlemise käigus, kokkupuudetes meediaga. Sotsiaalsete representatsioonide näol on tegemist tavateadmistega, mida kasutame teistega rääkides enda arusaadavaks tegemiseks, nad on aluseks inimestevahelisele suhtlemisele. Nad võivad väljenduda eri viisidel ja tasanditel, näiteks vestlustes, aga ka käitumises.

Kui oluline on tavateadmiste roll sotsiaalteadlaste seas? Kas nad tõlgendavad mõnikord oma uuringutulemusi igapäevateadmiste alusel?

Kindlasti teevad nad seda, nii nagu teisedki inimesed … Kuid tegemist on teaduslikult informeeritud lähenemisega tavamõtlemisele, seega kasutaksin siin terminit teaduslikult rikastatud tavamõtlemine. Tavamõtlemine on väga sageli uute ideede allikaks. Igapäevaelu tähelepanekud võivad olla aluseks uutele ideedele, kuidas mingit valdkonda uurida. Selles mõttes on tavamõtlemine – või ütleme, igapäevaelu – teadusliku mõtlemise jaoks tähtis. Ta on mõtlemise ja uute teemade allikas, varasalv.

Sa oled töötanud eri maades – näiteks Euroopa kõrval ka Indias, Brasiilias, Jaapanis … Mida oled sa sotsiaalteadlasena õppinud eri kultuurides töötades?

Tooksin välja kaks tasandit. Esiteks, peatähtis on oskus olla tagasihoidlik ja ettevaatlik üldistuste tegemisel, sest kõik on suhteline – nii arusaamad elukorraldusest, käitumine kui ka mõtlemisviisid on erinevad. Toon näite: mõne aasta eest vestles mu kolleeg Nicole Kronberger Jaapanis sealsete kolleegidega. Vestluse elavdamiseks küsis ta neilt, millist usku nad on. Kuid küsimus religioonist ise on Jaapanis mõttetu, sisutühi küsimus, sest igaüks võib olla korraga nii budist, šintoist kui ka kristlane. Seetõttu võib nii intervjuus esitatud küsimus või ka laiem probleemipüstitus küsimustikus osutuda sisutühjaks, selle esitamiseks ei ole mingit põhjust.

See on üks asi. Teine asi on see, et hoolikalt kavandatud uuringut saab läbi viia igal maal. Selleks tuleb kohandada küsimusi, uuringu keskseid mõisteid, et mõte oleks kõikjal ühtviisi arusaadav. Minu arvates on teadus, ka sotsiaalteadus, üldisem, kui vahel arvatakse. Seda tahaksin ma rõhutada.

Nende teadlaste jaoks, kes uurivad kultuuri?

Jah, nad uurivad võõrast kultuuri, aga sotsiaalteaduslike töövahenditega. Näiteks Clifford Geertzi (ameerika kultuuriantropoloog – A. R. ) tihe kirjeldus – seda saad sa (sotsiaalteadlasena – A. R.) kasutada. See on teoreetiliselt ja metodoloogiliselt vettpidav uuringu alus.

Prantsuse sotsiaalpsühholoogi Serge Moscovici raamat „La psychanalyse, son image et son public“ sai ingliskeelsele lugejale kättesaadavaks alles 2008 aastal ligi 50 aastat pärast prantsuskeelset algupärandit. Miks on sotsiaalsete representatsioonide teooria saanud kõikjal üle maailma uurijate seas nii populaarseks?

Esiteks pean ütlema, et ta ei ole uurijate seas üle maailma nii populaarne, vaid teatud protsent teatud osast sotsiaal­psühholoogidest, sotsioloogidest ja teistest sotsiaalteadlastest tunneb seda. Kuid ma arvan, et tegu on paikapidava (valid) ja mitmekülgse lähenemisega. Tegemist pole teooria, vaid üldise orientatsiooniga – sotsiaalsete nähtuste sotsiaalpsühholoogilise käsitlemise viis on see, mis teeb ta kasulikuks. Kuid tasub rõhutada, et sotsiaalsete representatsioonide teooria ei ole laiemalt omaks võetud.

Eriti Ameerika Ühendriikides.

Ühendriikides? Jah, seal mitte.

Kuid pean kahetsusega ütlema, et osa sellestki populaarsusest, mis tal on, tuleneb tõigast, et see teooria paistab välja lihtsam, kui tegelikult on. Mõni võib küll olla veendunud, et nii see ei ole, kuid nad ei ole selle keerukusest teadlikud. Näiteks mõnikord viiakse läbi harilik hoiaku-uuring ning öeldakse, et uuritu on sotsiaalne representatsioon.

Milles seisneb sotsiaalsete representatsioonide teooria kasulikkus?

Üldiselt öeldes, nagu ma ka varem mainisin, on tegemist üldise moodusega mõtelda selle üle, kuidas sotsiaal­psühholoogilised protsessid juurduvad ühiskondlikus elus. See on väga üldine suunanäitaja sotsiaalsete nähtuste (uurimise – A. R.) juurde.

Olen pidanud ettekandeid, milles tutvustan oma uuringutulemusi, ilma et ma kordagi kasutaksin sotsiaalsete representatsioonide terminit. Kuid minu interpretatsioonide aluseks on olnud sotsiaalsete representatsioonide teooriale omane käsitus.

Sotsiaalseid representatsioone saab kirjeldada väga paindliku ja muutliku nähtusena. Mis mõjutab representatsioonide teisenemist? Kas tegu võiks olla reaktsiooniga muutustele sotsiaalses keskkonnas?

Küllap vist! Muutused sotsiaalses keskkonnas, tehnilised innovatsioonid. Näiteks uued teadmised biotehnoloogiast muudavad pikapeale meie igapäevast arusaama sellest, mida elu endast kujutab – muutub ka meie representatsioon sellest, kuidas rääkida elust, loomadest ja loodusnähtustest. Selliste teadmiste puhul on tegemist võimsate liikumapanevate jõududega. Teadmistel uuest tehnoloogiat, mis siseneb elusfääri kas inimestepoolse vastupanuga või vastupanuta on tugev muutusi käivitav jõud.

Heaoluühiskondade elustandard on tagatud suurel määral tänu uuendustegevusele sellistes teadusvaldkondades nagu geenitehnoloogia. Olete pikka aega uurinud arusaamu biotehnoloogiast. Miks on nii oluline uurida just seda, kuidas inimesed käituvad, mõtlevad, tegutsevad oma igapäevases keskkonnas, mitte näiteks laboratooriumis?

Ühiskonnaelu toimub alati teatud sotsiaalses situatsioonis, kindlas ajas ja ruumis. Niisiis tuleb enne seda, kui üldistada tunnuseid laboratoorse eksperimendi abil, veenduda, et nii uuringus kasutatavad mõisted kui ka nende alusel moodustatud muutujad põhineksid igapäevaelul. Soovi korral on alati hiljem võimalik neid katsega kontrollida ning soovi korral hoolikalt ja üksikasjalikult tõlgendada. Kuid selleks, et mõista seda, kuidas meie igapäevane käitumine, mõtlemine ja vestlused on situatiivsed ja kontekstuaalsed, kuivõrd mitmetahulised mõjutegurid meie sotsiaalset mõtlemist, käitumist ja vestlusi kujundavad, on vaja minna uurima igapäevaelu. Igapäevaelu on sotsiaalse elu tuum. Muidugi võib olla tähtis teada ka seda, mis toimub tähtsates kontorites, aga igapäevaelu suuna määrab see, mida räägitakse väikestes kohvikutes, tänavavestlustes – see on see, mis kujundab meie kogemusi.

Mõne inimese arusaamad on ainulaadsed ja põhinevad individuaalsetel kogemustel. Kuid inimesed kuuluvad ühtlasi ka eri sotsiaalsetesse gruppidesse ja kategooriatesse ning osalevad sotsiaalsetes diskursustes. Kuidas iseloomustada vahekorda individuaalsete ja sotsiaalsete teadmiste vahel? Mulle tundub, et seda on üsna raske mõista. Igaüks arvab, et ta on ennekõike indiviid – aga peale selle on ju ka sotsiaalne diskursus.

Iga teadmine, milleni me võime omaette olles jõuda, iga järeldus, milleni võime jõuda, on subjektiivne – või kui soovite, idiosünkraatne. Ja me ei tea, kuidas see haakub tegelikkusega, kas see on tõene. Mida siis tegema peab? Kas viia oma kodus läbi eksperiment? Kas teostada oma idee teaduslik analüüs? Aga isegi kui saaksime selliseid eksperimente läbi viia, oleks saadav tulemus vahendatud kasutatud meetodi poolt, sest pole olemas vahendamata taju. Seetõttu jääb kõik see, mis tuleneb meie isiklikust, individuaalsest, idiosünkraatsest võimest olla loov, mõelda välja uusi ideid ja tõlgendusi maailmast, paratamatult subjektiivseks. Ja te ei saa teada, kas neis on terakestki tõtt, enne kui olete kõrvutanud neid teiste inimeste arvamustega, enne kui olete asunud suhtlema.

Võrdlemine on väga oluline.

Psühholoog Leon Festinger on nimetanud seda sotsiaalseks võrdluseks. Inimestevaheline kommunikatsioon on ainus oma mõtete paikapidavuse kontrollimise viis, ainus võimalus saada teada, kas olete „idiosünkraatne idioot“, kes on mõelnud välja oma maailma, või kas on teie mõtetel mingit tähtsust, mingit tõeosa ka teiste jaoks. Seega selleks, et näha, kas miski on pigem objektiivne kui subjektiivne – et näha selles objektiivsust – tuleb kasutada võimalusi, mida pakub intersubjektiivsus. Intersubjektiivsus on objektiivsuse alus – ainus meile kättesaadav võimalus.

Selles mõttes pole sotsiaalse ja individuaalse mõtlemise, mõistmise, teadmise vahel vahet. Habermas kasutab mõistet garantierte Aussagbarkeit, mis tähendab garanteeritud väljaöeldavust. Kui te mingis grupis ei karda öelda A-d ja B-d – kui keegi ei reageeri sellele negatiivselt: „Sa oled ikka täitsa loll, sinu koht on hullumajas“ –, siis on see väide selles rühmas sotsiaalselt tõene isegi siis, kui see ei ole tõene mõnes teises rühmas.

Seega seisame alati valiidsuse ja tõendite probleemi ees – iga individuaalne teadmine on alati sügavalt seotud sotsiaalsega.

Kas võib öelda, et on kultuurispetsiifiline?

Jah, kindlasti. See, mis kehtib tõendina, on kultuurispetsiifiline. Paljudes kultuurides on teistega rääkimine tähtsaim infoallikas, oluline osa igapäevaelust. Meie jällegi saame oma ühiskonnas infot näiteks ajalehti lugedes. Tõsi, me võime lugeda erinevaid lehti. Üks leht kirjutab, et kuu on roheline, teine, et kuu on sinine – me puutume kokku omavahel vastanduvaid vaateid väljendavate ajalehtedega; üks grupp usub üht ja teine teist tõde. Rühmade vahel võib olla erinevusi – selles, mis kehtib teadmisena –, kuid sinul üksiku indiviidina ei saa teadmist olla – teadmise saame vaid kommunikatsioonist.

Soovin veel küsida, millised võiksid olla sotsiaalpsühholoogia tuleviku arengusuunad.

Pole aimugi! Kõik see sõltub mu noorematest kolleegidest – nii välismaistest kui siinsetest.

Kas SRTst võiks tulevikus saada mingis mõttes juhtiv teooria?

Ma ei soovi ühegi teooria domineerimist. Ma soovin, et teoorial oleks oma roll, et ta oleks kasulik, heuristilise väärtusega – siis on tal olemasolu õigustus.

Toomas Niit: Millist viimase 20 aasta jooksul sotsiaalpsühholoogias aset leidnud sündmust pead kõige silmapaistvamaks?

Kahjuks pean ütlema, et seal pole mitte midagi aset leidnud. Pärast seda, kui hakkasin evolutsioonilise psühholoogia vastu lähemalt huvi tundma, on viimase 30 aasta jooksul bioloogiat tabanud kaks vapustust, mis kujutavad endast suuri muudatusi teoorias ja avasid avarad võimalused uuteks uurimisteemadeks ja tõlgendusteks. Midagi sellist pole psühholoogias aset leidnud. Üks asi, millel võib olla – psühholoogiale teadusena – teatud mõju, on suurem avatus evolutsioonilistele selgitustele. Minu arvates ei ole sellises mõtteviisis maailmavaatelist erinevust. Ei pea olema tagurlane uskumaks bioloogilistesse mõjuteguritesse. Ja ma arvan, et mõni nähtus, mida seni oleme uurinud ja püüdnud meeleheitlikult selgitada sotsiaalsete faktoritega, on, kui sügavamale süüvida, aluspõhjalt geneetiline.

Võtame näiteks õppimisvõime – õppimisvõime on geneetiliselt determineeritud. Ilma geenideta ei toimu ka õppimist. Niinimetatud progressiivsele psühholoogiale on omane tõlgendus, mille kohaselt inimindiviid on kasvatuse (nurture), mitte looduse (nature) vili, õppimise ja sotsialiseerumise tulemus. Aga mida selline indiviid vajab, on õppimisvõime – võime omandada kultuuri, keelt, kaaslase valimise kriteeriume – ja see õppimisvõime on bioloogiliselt determineeritud.

Andu Rämmer: Inimestel on erinev õppimisvõime?

Jah, täpselt nii. Mingil määral peaks (sotsiaalpsühholoogias) lubama evolutsioonilisi selgitusi. See võimaldaks meil sotsiaalpsühholoogia valdkonda ja võimalike selgituste ringi avardada. Olen olnud alati piiride avamise poolt. Piiride avamine on värskendav.

Evolutsiooniliste selgituste kaasamine ei ole kohustuslik, kuid mõnede probleemide uurimisel võib selgitusruumi avardumine, mida evolutsioonilise psühholoogia kaasamine võimaldab, olla kasulik. See ongi ainsaks viimase 20 aasta jooksul aset leidnud uuenduseks. Hoolimata sellest, et seda mõistetakse tihtipeale valesti.

Kas täpsustaksid veidi, kuidas see seostub eespool sotsiaalsete representatsioonide teooria kohta öelduga?

Jään arvamuse juurde, et viimastel kümnenditel pole psühholoogias olulisi teoreetilisi edusamme aset leidnud. Psüühiliste protsesside toimimise mõistmises pole olnud selliseid olulisi muutusi, mis võiksid mõjutada kogu seda teadusharu teooriatest juhinduvate uuringute kaudu. Pärast Darwini poolt bioloogiateadustesse jälje jätmist suurenes mõne aja pärast teoreetilistest seisukohtadest juhinduvate uuringute arv – need keskendusid bioloogilise evolutsiooni makro- ja mikrotasandi protsesside uurimisele. Võrreldavaks sündmuseks psühholoogias oli Freudi psühhoanalüüsi käsitlus ligi sada aastat tagasi. See käsitlusviis aga peaaegu kadus rahvusvahelisest teadusest oma sektantliku institutsionaliseerumise tõttu.

Teadusliku ühingu loomisel võib seda defineerida lähtuvalt regionaalsetest huvidest, nt Euroopa Sotsiaal­psühholoogiaassotsiatsioon või vastavalt ühiskondlikule valdkonnale, nt Rahvusvaheline Majanduspsühholoogiaalaste Uuringute Assotsiatsioon. Need kujutavad endast oma teoreetilise ja metodoloogilise avatuse tõttu elujõulisi ühendusi. Aga iga kord, kui asutatakse juba olemasolevale teooriale või koolkonna looja tegevusele rajanev ühendus, kaasneb sellega avatust ja kaasatust piirav õhkkond. Just nii juhtus Freudi meetodiga. Kui selle asutajad poleks läinud kaasa sektantliku koolkonna loomise ahvatlusega, oleks see pidanud edasi arenema ja sellest oleks võinud kujuneda mitmekülgne, laiahaardeline, psühholoogiateaduses suunda näitav psühholoogilisi protsesse selgitav raamistik.

Sotsiaalpsühholoogias võime täheldada sotsiaalses tegelikkuses toimuvat selgitavate teoreetiliste seisukohtade lähenemise asemel hoopis nende lahknemist. Nendeks on Henry Tajfeli ja John Turneri sotsiaalse identiteedi teooria, Serge Moscovici sotsiaalsete representatsioonide teooria, Jonathan Potteri diskursiivne psühholoogia, mitu sotsiaalse konstruktsionismi suunda (eriti Kenneth Gergeni versioon), Rom Harré sotsiaalse positsioneerimise teooria ja mitmesugused diskursuse teooriate varjundid. Üldiselt öeldes on kõik need huvitatud sotsiaalse tegelikkuse mikro- ja makrostruktuuri ning -dünaamika selgitamisest, kuid paljud nende esindajad jäävad üksteise saavutuste tunnustamisest kaugele. Mõnikord käituvad nad vaenulike hõimudena. Minu lootus on tudengid ja andekad noored teadlased, kes tahavad oma ninast kaugemale vaadata.

Spektri teises otsas võiks evolutsioonilisel psühholoogial olla katalüseeriv mõju nii üldpsühholoogia kui ka sotsiaalpsühholoogia arengule, kuna ta annab suhteliselt ühtse aluse inimkonna kõige elulähedasemate ja fundamentaalsemate bioloogiliste alusprintsiipide mõistmiseks. Kultuur, sotsiaalsed suhted, igapäevaelu, emotsionaalsed ja kognitiivsed protsessid tulenevad neist põhiprintsiipidest ning ükski psühholoogilise tasandi mõttekäik ei tohi minna oma evolutsioonilise pinnaga vastuollu. Selles teadusharus tehtud avastused on suure tähtsusega ühiskondlike vaidlusteemade seisukohalt, näiteks praegune debatt meeste ja naiste soolisest rollist. Praegu pole veel näha, kas teadlastel õnnestub nende ülesannetega toime tulla ja jõuda lõppude lõpuks integreerituma teoreetilise vaateni psühholoogias.

Andu Rämmer on Tartu ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia lektor.