Teele, teele, kurekesed ehk Uue rändeparadigma jälil

ULVAR KÄÄRT

Aivar Leito laseb vabaks 2013. aasta suvel satelliitsaatjaga märgistatud Savimäe sookure.

Aivar Leito laseb vabaks 2013. aasta suvel satelliitsaatjaga märgistatud Savimäe sookure.

Erakogu

Sookured, soode tuhkhallid graatsiad, on Eesti ühed majesteetlikumad linnud. Juba aastaid on meie ornitoloogid nutikate jälgimisseadmete abil kergitanud saladuskatet sellelt, kuhu nad siit talveks lendavad, ja sellega kogu maailmas nii asjatundjate kui ka laiema avalikkuse huviorbiidis püsinud. Kuigi tundub, et kurgede rännete kohta on kõik juba ammu teada, ei ole see ometi nii. Pea igal aastal on uute avastustega avanenud kureuuringutes uued perspektiivid, tänu millele mõistame sookurgede kui liigi ja seeläbi kogu eluslooduse toimist üha paremini. Sookureuuringute südameks on maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi juhtivteadur Aivar Leito, kes on tuntud ka kui kureonu.

Kus meie antennidega sookured siis praegu on?

Aivar Leito: Neljast kurest, kellele sel suvel satelliitsaatja külge panime, on kolm elus. Kõige läänepoolsem sookurg Mati, kelle märgistasime Sõrves, valis sügisel, nagu oodatud, kõige läänepoolsema ehk Lääne-Euroopa rändetee ja on jõudnud selle lõpp-punkti – siit umbes 3000 kilomeetri kaugusel Edela-Hispaanias Extremadura piirkonda jäävasse talikorterisse. Lääne-Eesti sookured just sinna tavaliselt talveks lendavadki. Teekonda alustades põrutas ta ligi 700 kilomeetrit otse üle Läänemere Saksamaa kirderannikule, kus tegi esimese peatuse.

Satelliitsaatjatega kurgedest ainuke emane kurg, 2013. aastal märgistatud Savimäe, on jõudnud Slano Kopovo rahvusparki Põhja-Serbias, mis on nii Eesti kui ka Soome kurgedele väga tähtis rändepeatuspaik ja „jaotuspunkt“, kust edasi rännatakse lääne-edelasse Prantsusmaa lõunarannikule ja Hispaaniasse või lõuna-edelasse otse üle Vahemere ja Itaalia Põhja-Aafrikasse. Vaid soojadel talvedel jääb osa kurgi ka Serbiasse ja Horvaatiasse talvitama.

Kuna kaks korda Aafrikas Etioopias talvitumas käinud Ahja 4 sai mullu Sudaanis surma, märgistasime sel suvel tema pesitsuspaigas Ahjal kaks uut kurge, kellest ühele panime värvirõngaste külge ka satelliitsaatja ja andsime talle nimeks Ahja 5. Lootsime, et ta valib sarnaselt oma kuulsa eelkäijaga rändeks samuti kõige pikema ehk läbi Valgevene, Ukraina ja Türgi Etioopiasse kulgeva Ida-Euroopa rändetee, aga Ahja 5 läks sügisrännet alustades hoopis otse lõunasse Ungari peale. Peaaegu sama teed mööda, mida oli kasutanud ka Savimäe ja sel suvel mu kodu juures Soitsjärve ääres märgistatud Ivar (Aivar Leito juhendatava doktorandi Ivar Ojaste nimekaim. Teine tänavu Soitsjärvel märgistatud Leito enda nimekaim Aivar langes sealsamas ilvese ohvriks – U. K.). Kurg Ivar lendas sama rändeteed nagu Savimäe ja Ahja 5 kuni Slano Kopovoni Põhja-Serbias, sealt edasi Aadria mere rannikule ja 29. ja 30. novembril vahepeatusteta üle Aadria mere, Kesk-Itaalia ja Türreeni mere Tuneesiasse.

Ahja 5 läks aga Ungarist üle Slano Kopovo Kreeka läänerannikule, kust suundus otse lõunasse üle Vahemere Liibüasse ja sealt omakorda läbi Sahara kõrbete Sudaani kaudu Etioopia talikorterisse. Samast pesapaigast pärit Ahja 2 rändas esimesel aastal üle Ukraina ja Musta mere talvitama Lõuna-Türgisse, kasutades Ida-Euroopa rändeteed. Järgmisel, 2012. aasta sügisel rändas ta aga üle Ungari ja Slano Kopovo Serbias Põhja-Aafrikasse ja talvitas Alžeerias ning Liibüas. See kinnitab meile veel kord, et ühest pesitsuskohast pärit ühed ja samad või ka erinevad linnud võivad eri aastatel kasutada erinevaid rändeteid ja talvitada erinevatel talvitamisaladel.

Ehk siis meil on õnnestunud tõestada, et sookured kasutavad Euroopas kogu ajalooliselt välja kujunenud rändeteede võrgustikku. Just see ongi uue rändeparadigma nurgakivi, mille kallal praegu töötame – uurida, kuidas ränne ja seeläbi loodus ja kogu elu toimib.

Sookurg on osutunud rände uurimisel väga heaks mudelliigiks, kuna neil on liigi sees nii paigalinnud (Inglismaal elab mitterändne sookurgede asurkond), lähirändajad, kes näiteks Hispaanias talvituvad, kui ka kaugrändajad, kelle talikorter jääb Etioopiasse.

Mis küll ühe liigi kohta niivõrd varieeruva rändekäitumise määrab?

Minu arvates saab kõik alguse kurgede kui liigi geneetilisest mälust. Miks nad teatud hetkel konkreetse tee valivad? Seal tuleb peale kaasasündinud mälu esimese asjana mängu rändetung ja ränderahutus. Sügisene ränderahutuse suund on meie laiuskraadidel pesitsevatel sookurgedel geomagnetiliselt sihitud laias laastus lõunasse. Suuna teatud piires varieerumine võimaldab kurgedel kasutada erinevaid rännutrajektoore – linnud ei kaota orientatsiooni ära, vaid pidevalt korrigeerivad suunda. Neil on osalt kaasa sündinud, osalt eluaeg õpitav ja pidevalt täiustuv „rändekaart ja kompass“. Nad kasutavad navigeerimisel kõiki oma meeli ja tajusid – Maa magnetväljast kuni nägemise ja haistmiseni välja. Kompleksselt, vastavalt vajadusele ja võimalusele kasutavad nad nii magnet-, stellaar- kui ka maastikuorienteerumist.

Kogu see kaadervärk töötab lindude peas?

Loomulikult! Kui meie kasutame selleks GPSi, siis nendel toimib see kompleksne süsteem peas „kõvakettal“.

Ometi ei ole see absoluutne. Esineb selliseid kurgesid, kellel ei teki rändetungi. Nõnda on ka meil olnud üksikuid sookurgesid, kes on siia talvituma jäänud. Rohkearvuliselt ei saa nad aga talveks siia jääda, sest neile ei jätku piisavalt toitu ega turvalisi puhke- ja ööbimispaiku, eeskätt külmumata märgalasid ja veekogusid.

Miks sookured ikkagi poole tee peal marsruuti võivad vahetada?

Seda, miks ja kuidas nad mingi rännutee valivad, me veel täpselt ei tea. See on ülipõnev uurimisvaldkond.

Kui enne rääkisime geneetilisest mälust ja ränderahutuse suunast, siis tegelikult langetavad sookured rändeotsuse kollegiaalselt. Sookured on ju sotsiaalne liik ning linnud rändavad parvedes, milles on elementaarüksusteks üksikisend, paar ja perekond. Näiteks kui räägime Ahja 5st, siis tal oli tänavu peres kaks poega. Esimese rände teevad pojad koos vanematega ning perekond püsib koos kuni järgmise kevadeni. Ahja 5 ja tema paariline on ilmselt üle viie aasta vanused ning peale liigi geneetilise ja sotsiaalse mälu on neil juba ka kogemuslik mälu.

Vanalinnud koos poegadega suunduvad ärarände eel enamasti lähimasse sookurgede kogunemiskohta, kus on juba palju linde koos, moodustades nn rändekogumi. Sealt asuvad nad rändele parvedes, kus toimub pidev sotsiaalne infovahetus. Nad suhtlevad omavahel nagu inimesedki ehkki mitte meie keeli, mistõttu me neid vahetult ei mõistagi!

See, miks näiteks Ahja 5 tänavu Ukrainas rändepeatuse järel tavapäraselt Ida-Euroopa rändeteelt edelasse kaldus, ongi ilmselt tingitud asjaolust, et ta liitus seal parvega, millest enamik või siis „juhtoinad“ just Ungarisse tahtsid lennata. Samas polnud Ahja 5 väga olulist vahet, et ta Põhja-Aafrikasse mööda Kesk-Euroopa rändeteed jõudis – sealt liikus ta ikkagi edasi Etioopiasse. Lähtepunkti vaadates oli selle „läänekõveraga“ tekkinud rändetungi suuna vahe vaid mõni kraad, mis jääb primaarse rändetungi suuna vea piiresse. Ka rändetee kogupikkus ei kujunenud kuigi palju pikemaks ega raskemaks, sest mõlemal teel tuleb ületada üle kolme tuhande kilomeetri vaenulikku maastikku Vahemere, mägede ja kõrbete näol.

Kui Ida-Euroopa rändeteest rääkida, siis alati ei lenda kured selle lõpp-punkti Etioopiasse. Näiteks üks meie kurg talvitus sel trajektooril Lõuna-Türgis, enamik on aga jätkanud kuni Iisraeli ja Etioopiani. Kured jäävad enamasti talvitama nii kõrgetele põhjalaiustele, kui kliima ja toiduressursid võimaldavad. Teame ju, et Atlandist ida poole liikudes muutub kliima üha kontinentaalsemaks. Seetõttu nihkub talvine 0-kraadi gradient ida poole liikudes üha kaugemale lõunasse. Kui lähim võimalik talvitumiskoht on meist vaid 700 kilomeetri kaugusel Põhja-Saksamaal, siis Etioopia talikorterini on 6000 kilomeetrit.

Jälgimisseadmetega Eesti sookurgede asukohad rändekaardil 7. detsembri seisuga. Viide: birdmap.5dvision.ee/

Jälgimisseadmetega Eesti sookurgede asukohad rändekaardil 7. detsembri seisuga. Viide: birdmap.5dvision.ee/

Loodus on ju ratsionaalne elusüsteem, kus ükski olevus energiat asjatult ei raiska. Ometi lendab osa kurgi meilt talveks kaugele Etioopiasse, kuigi võiksid kodule hulga lähemal hakkama saada.

Seda kõike me praegu uurimegi. Loodus pole ju tark inimtarkuse mõttes. Looduses kujuneb see välja läbi evolutsiooni, läbi eksimuste. Need, kes eksivad, hukkuvad ning nõnda ei toimu konkreetse kogemuse või teadmise kinnistumist. Nagu juba mainisin, siis Inglismaale taasasustatud sookurgede asurkond ei rända üldse, kuna neil puudub selleks vajadus. Kui ida poole minna, nihkuvad karmimad talveilmad üha kaugemale lõunasse. Ka Türgis ja Iisraelis võib lumi maha tulla! Kurgedele on tähtis, et märgaladel, kus nad peatumiskohtades ohutuse ja kümblus- ning joogivee vajaduse pärast ööbivad, vesi ei jäätuks. Seepärast ei saagi kured sinna massiliselt talvituma jääda.

Selle kohta, miks kured nii kaugele Etioopiasse lendavad, on mul oma hüpotees. Kui vaatame Ida-Euroopa rändeteed, siis alates Türgist kulgeb see ju enamasti üle ariidsete kiltmaade, kus pole soodsaid toitumis- ja talvitumistingimusi. Esimene koht, kus regulaarselt arvestatav hulk sookurgesid talvitub, on Iisraelis Hula org. Kogu seda rändeteed kasutav kurgede hulk ju sinna väikesele alale ei mahu. Laulusõnad ütlevad, et kured lendavad Egiptimaale. Aga Niiluse deltas ega orus kured enam ei talvitu, kuna see on inimestega üle asustatud. Samuti on Niiluse orus kurgedele sobiliku eluruumi röövinud Assuani pais. Inimtegevuse ja kõrbestumise tõttu ongi sookurgede talvitumiskohad aina lõuna poole nihkunud. Esimesed rohelised paigad tulevadki alles Sudaani ja Etioopia piirimail. Teadaolevad sookurgede regulaarsed talvitumispaigad asuvad aga alles Tana järve ääres ja sellest lõuna pool kuni Addis Abeba ja Etioopia Ida-Riftioru järvistuni.

Kurgede talvitumisaegne põhitoit on teravili. Sululta piirkonnas on teraviljakasvatus veel säilinud ja vilja koristatakse seal käsitsi. Euroopale omast intensiivpõllundust seal veel pole. Paraku hakkab praegune hea elu ka seal kurgede jaoks lõppema, kuna Etioopia rahvastik kasvab hirmsa hooga. Juba praegu läheneb Etioopia rahvaarv 100 miljonile. Inimtegevuse üheks negatiivseks ilminguks on seal põllumaade metsastamine Austraaliast sisse toodud eukalüptidega. Kiirelt puidu saamiseks rajatud hiiglaslikud monokultuursed eukalüptimetsad on mujalgi Aafrikas suur probleem. Peale inimtegevuse mõju ähvardab kurgede talikortereid Põhja-Aafrika jätkuv kuivamine ja kõrbestumine.

Kui kõik nimetatud protsessid sama hooga jätkuvad, siis ilmselt sajandiga võib selle Ida-Euroopa rändetee „ussijätke“ maha kriipsutada.

Mis siis saab? Kas kurgedele terendab lõuna pool mõni uus talvitumiskoht?

Me ei tea seda täpselt. Selle rändetee kohta 2080. aastani tehtud klimatoloogiline mudel näitab, et kui kliima soojenemine jätkub, siis peaks sookurgedele sobilikud talvitumiskohad hakkama nihkuma põhja poole ehk kodule lähemale.

Sama mudel näitab, et sookurgede pesitsusalal, sh Eestis, peaks tingimused pigem veelgi soodsamaks muutuma ja areaali piir nihkuma veelgi põhja poole. Kuigi nad pesitsevad juba praegu peaaegu kuni Põhja-Jäämereni välja.

Liigi säilimise seisukohast on see justkui loogiline, et kurgedel on hulga erinevaid talviseid pelgupaikasid. Kui ühes kohas läheb neil mingil põhjusel halvasti, siis mujal elavad nad ikka talve üle.

Kindlasti! Kahtlemata on see evolutsiooniliselt liigi säilimisega seotud protsess. Sookure liigi arvukus on viimase 50 aastaga kogu Euroopas kasvanud ligi kümme korda. Seda võib paljuski siduda Euroopa põllumajanduspoliitikaga. Nimelt paljudes piirkondades, kus sookured Lääne-Euroopa rändeteel ja ka Ungaris peatuvad, on jõudsalt suurenenud maisi külvipind. Mais on neile kõige meelepärasem ja tähtsam toit. Näiteks Ungaris Hortobágy rahvuspargis, kus vaid umbes 50kilomeetrise läbimõõduga alal peatub 100 000 ehk viiendik Euroopa sookurgedest, toituvad nad peamiselt maisist. Toidubaasina on mais aidanud väga palju kaasa kurgede arvu kasvule.

Kui palju on sookurgesid sügiseti Matsalu lahe ümbruses loendatud?

Eestis on sookurgede seirega selles mõttes õnneks läinud, et loendusandmete aegrida ulatub ligemale 50 aasta taha. Põhiline sookurgede rändemass saabub Matsalusse Soomest (sh väike hulk neid, kes on tulnud sinna üle Põhjalahe Rootsist), Eestist ning kuigivõrd ka Karjalast ja Venemaalt. 1960. ja 1970. aastatel hakkas Matsalus loendatud kurgede hulk aina suurenema ja see kattus kurgede üldise arvukuse kasvuga. Kõige enam koondus sookurgi peatuma Matsallu 1990. aastatel, seal loendati korraga peatumas kuni paarkümmend tuhat lindu. Viimasel kümnel seireaastal on kurgede arvukus seal mõnevõrra vähenenud, küündides kümne tuhandeni. Põhjus on selles, et sookured on hakanud peatuma teistes Lääne- ja Põhja-Eesti piirkondades, eriti Saaremaal ja Lahemaal.

Kui 1970. aastate alguses loendati Eestis ligikaudu 300 pesitsevat sookurepaari, siis nüüd on neid enam kui kakskümmend korda rohkem ehk umbes 7000 paari.

Kuigi Eestisse mahuks teoreetiliselt veelgi rohkem sookurgi pesitsema, pole nende hulk viimastel aastatel enam kasvanud, kuna kogu liigi arvukus on Euroopas stabiliseerunud. Näiteks Saaremaal on kurgede asustustihedus juba liiga suur ja see on nende pesitsusedukuse, võrreldes teiste Eesti piirkondadega, alla viinud. Lähimad asustatud pesad on seal üksteisest vaid paarisaja meetri kaugusel, aga kunagi olid tavalised vähemalt kilomeetrised vahemaad. Nii lähestikku asuvad pesad moodustavad juba hajuskoloonia, kus linnud suhtlevad omavahel pidevalt ka pesitsusajal.

Oleme seni rääkinud kurgede sügisrändest. Kuidas nad aga kevadel tagasi teavad tulla?

Täpselt nagu igal elusolendil, on ka kurgedel bioloogiline kell, mida sünkroniseeritakse ööpäeva valgusperioodi rütmi ja pikkusega. See „kell“ ajastatakse sügisel ja kui kurg lendab näiteks Etioopiasse, siis veebruaris toimub ümberhäälestus ning tekib uuesti ränderahutus, suunaga põhja, s.t kodu poole. Märtsis hakataksegi pikkade „hüpetega“ (kuni 1000–1500 km pikkused vahepeatusteta või lühipeatustega lennud – U. K.) tagasi pesitsusalale lendama.

Lähiränduritel tiksub sama moodi bioloogiline kell, kuid nende tagasiränne on lühem ja nad „imbuvad“ järjest põhja poole – nii kuidas ilm ja lumeolud lubavad.

Kui suure kiirusega sookured üldse rändavad?

Meil on praegu head andmed Ahja 5 kohta. Esimesel „hüppel“ lendas ta sel sügisel Ahjalt esmalt kilomeetri kõrgusele ning põrutas siis Ida-Lätisse Teiča rabale, kus tegi päevase vahepeatuse. Selle esimese rändelennu pikkus oli 190 km ja kestis 4 tundi, lennukiirus oli tal siis vahemikus 50–80 km/h ja -kõrgus kuni 1200 meetrit.

Sookurg kombineerib rändel erinevaid lennuviise. Vahepeal, sõltuvalt tuuleoludest, rakendavad nad purilendu, liuglendu, tõustes tõusvate õhuvooludega kõrgemale, et siis laskudes edasi liuelda, ja samal ajal peavad nad ka aktiivset lendu tegema, kui tõusvaid õhuvoolusid parajasti ei ole.

Etioopiasse lennuks kulub kurel tavaliselt kaks kuud, millest kümme päeva läheb suurte „hüpete“ vahel peatumiskohtades energiavarude ehk nn ränderasva taastamise arvele.

Palju sookurgi siiski rändel hukkub?

Ränne on neile suur katsumus. Esimesel eluaastal kaotab rändel elu umbes pool kurgedest. Kes esimesel aastal ellu jäävad, nende ellujäämise tõenäosus ehk elumus suureneb tänu elu- ja rändekogemuste kasvule. Vanimad meie märgistatud kured on elanud üle kümne aasta. Loomaaias, kus rändeohud puuduvad, võivad nad elada kuni kolmekümneaastaseks.

Meie linnumehed on sookurgede uurimises vist üsna kõvad tegijad.

Võime öelda, et nüüdseks oleme meie Euroopas ja kogu maailmas sookurgede rännete uurimisel kindlasti ühed kõvemad tegijad ja huvi meie töö vastu on suur.

Oleme kõige kauem sookurgede rännet uurinud. 1999. aastal alustasime koos saksa ja hispaania kolleegidega Saaremaal kurgede püüdmist ja märgistamist raadiosaatjatega. 2001 hakkasime kasutama satelliitsaatjaid, nn seljakotte – sajagrammiseid teflonpaeltega seljale kinnitatavaid märgiseid. Nüüd märgistame kurgesid väikeste, vaid 22grammiste jalarõnga külge käivate saatjatega, mis edastavad meile automaatselt peale asukohapunktide ka lennu kõrguse, kiiruse ja õhutemperatuuri andmed.

Esialgu kasutatud raadiosaatjatega kurgede asukohta ei peilinud me omal ajal üksnes käsitsi välja. Hispaanias aitasid esimestel uuringutalvedel ka NATO lennukid meil kurgede signaale otsida ja nende asukohta määrata. See kõlab küll uskumatult, aga ma tõesti ei valeta, et NATO lennukid olid mängus!

Kuuldavasti on meie sookurgede rännakute uurimine inspireerinud koguni prantsuse loodusfilmitegijaid.

Tõsi, 2013. aastal esimese satelliitsaatjaga märgistatud Eesti sookurena Etioopiasse jõudnud Ahja 4 sai Euroopas kuulsaks. Prantsuse filmikompanii IMDb pani sellest ajendatuna püsti eraldi filmiprojekti, soovides näidata, kuidas Põhjala sookured läbi eri inimkultuuride Aafrikasse rändavad. Väga paljudes kultuurides on sookured väga tähtis ja müütiline liik.

Eestis tegime kurgede püüdmisest võtted ära sel suvel. Prantslased said siit kurgedest ka kõrgkvaliteediga drooniga tehtud klipid, Remek Meel sai neile hiljem kurgesid ka rännueelsel ajal filmida. (Treilerit Eestis toimunud võtetest saab näha YouTube’is https://youtu.be/xICTZWIMRV8 – U. K.) Praeguseks on välivõtted tehtud ka Ukrainas ja Türgis, kustkaudu Ahja 4 ja teised meie kured tavaliselt Etioopiasse rändavad. Töö käib ja film peaks aastaga valmis saama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming