Teadusliku pikaealisuse ja väärikuse kombinatsioon Ülo Lepik

Ülo Lepik abikaasaga juubelinäituse avamisel 2011. aastal.

Ülo Lepik abikaasaga juubelinäituse avamisel 2011. aastal.

TA arhiiv

Ülo Lepik on elav näide teaduslikust pikaealisusest. Tänavu täitub tal 68 aastat teadustööstaaži, mille hulka kuulub ka 50 aastat professori tasemel õpetamist Tartu ülikoolis. 1960. aastate algul oli ta ülikooli kõige noorem professor, nüüdseks on ta juba 20 aastat olnud emeriitprofessor ja praegu vanim Eesti Teaduste Akadeemia liige. Kuna tal enam õppekoormust ei ole, siis nimetab ta end ise vabahärraks, kes on saanud täielikult pühenduda teadustööle.

Akadeemik Lepik on olnud ehitusmehaanikas teerajaja plastsusteooria ja konstruktsioonielementide optimeerimise vallas. Pärast 70. eluaastat tavaliselt uusi teadusprobleeme ette ei võeta, kuid Ülo Lepik vaimustus selles eas kaoseteooriast ja hiljem Haari lainikutest ning nende rakendusvõimalustest diferentsiaal- ja integraalvõrrandite lahendamisel. Tema monograafia „Haar Wavelets with Applications“ (kaasautor Helle Hein, 206 lk) ilmus Springeris alles üle-eelmisel aastal.

Oma huvi kaoseteooria vastu on akadeemik ise sõnastanud nii: „See on suhteliselt noor teadus. Huvitav on olnud alates tekkimisest jälgida viimased paarkümmend aastat selle arengut, nagu ka seda, kuidas seal välja töötatud, järjest juurde tekkivad teooriad ja avastused levivad vaikselt teistesse teadusharudesse, tekitades ka neis täiesti uusi lähenemisi. Praegu ei ole ühtegi valdkonda alates loodusteadustest ja lõpetades majandusteadusega, kus ei oleks levinud kas või osaliselt kaoseteooria põhimõtted.“*

Andmebaasi Scopus andmetel on Ülo Lepik enimtsiteeritud Eesti matemaatik aastatel 2010–2015. Ta on ka hinnatud teaduse populariseerija. Koos Lembit Rootsiga on ta kirjutanud teedrajava ja seni kindlalt parima eestikeelse teoreetilise mehaanika õpiku. Koos akadeemik Jüri Engelbrechtiga avaldas ta monograafia „Kaoseraamat“, mis on samuti kasutusel õpikuna. Lisaks on tal ilmunud kolm raamatut: „Kaos ja kord“, „Lagunevas riigis“ ja „Tartu Ülikool minu elus“.

Ligi viis aastat tagasi 90. sünnipäeva puhul antud intervjuus kinnitas akadeemik Lepik Postimehele, et teadust ei saa alati mõõta rakenduslikkusega. „Teaduses tuleb töötada varuks, mis võib kunagi hiljem osutuda väga vajalikuks. Nii näiteks töötati omal ajal välja matemaatiline loogika ja keegi ei näinud ette selle rakendusi, aga nüüdses infotehnikas on see väga vajalik. Me ei või kunagi teada, mis võib muutuda aktuaalseks ja vajalikuks,“ ütles ta toona ja see kehtib nüüdki – võib-olla veel rohkemgi, sest rakenduslikkuse surve teadusele üha kasvab.

Tema õpilase prof Andrus Salupere sõnul on kogu akadeemik Lepiku elu teaduses kui sild Eesti Vabariigist Eesti Vabariiki üle nõukogude aja. Ülo Lepik suutis kõigil aegadel teha tippteadust, jäädes inimlikuks – Teadlaseks suure algustähega, süstides nii ka oma kolleegidesse ja õpilastesse teaduslikku väärikust, sirgjoonelisust ja ausust. Suurelt osalt tänu temale püsis Eesti mehaanikateadus tugevana ka raudse eesriide taga ja püsib praegu Eesti vabariigis.

Eesti Teaduste Akadeemia

* Margus Maidla. Teaduste akadeemia – Eesti kollektiivne aju. Tallinn 2014, lk 309.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar