Sild olnust tulevasse

Mälupank aitaks tabada mõttemustreid, märgata ehk ka alusjoonist, mis teeb meie kultuuri rahvusvaheliseks, ühtlasi ka omapäraseks ja ainulaadseks.

LEA LARIN

Kunstnik Kärt Summatavet ja filoloogist poliitik Mart Meri tutvustavad ideed luua Eesti kultuuritegijate mälupank, et mõtestada ühiskonnas kultuurivaldkonna rolli ja kavandada selle arengusuunad pikemaks ajavahemikuks.

Olete teinud ettepaneku Eesti kultuuritegijate mälupanga loomiseks. Kuidas mälupanga mõte tekkis ning milles seisneb mälupanga olemus?

Kärt Summatavet, Mart Meri: Vajadusest luua midagi mälupangataolist on ju mitmes kunstivaldkonnas kõneldud juba pikemat aega. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et kui mõni hea inimene, meie kultuuri vundamendile oma väärtusliku jälje jätnu on meie seast lahkunud, leiame end ikka ja jälle kahetsemas, et miks me õigel ajal talle ja tema teadmistele-oskustele süvitsi tähelepanu ei pööranud.

Teiseks on igasugune suulise kultuuripärimuse kogumine tänapäeval väga laiaulatuslik ja hinnatud kogu maailmas. Ka paljud meie mäluasutused on koostanud intervjuudel põhinevaid audiovisuaalseid dokumente ja kasutanud neid näituste kokkupanekul. Mõned loomeliidud on küsitlenud ja jäädvustanud oma liikmeid. Mõnes valdkonnas on erialamälu talletamine lihtsam. Näiteks teatrikooli diplomilavastustest, kooli lõpetajatest ja nende õpetajatest on olemas suurepärane audiovisuaalne kogu. Ent näiteks kunstis ja muusikas on sõnaline osa enamasti teisejärguline. Seal õpitakse eeskätt sõnatu tegevuse ja eeskuju abil. On teatud kokkuleppeliste väärtuste ja eetiliste tõekspidamiste kogum, mida pole harjutud avalikult sõnastama. Mälupank annab sõna loomeinimestele endile, et kõnelda ise oma kogemustest, oskustest, teadmistest ja väärtussüsteemist, loometööle tõukavatest impulssidest, kujutlusvõimest, isiklikest seisukohtadest, aadetest, missioonist. Mälupanga sisu muutub eriti köitvaks siis, kui selle maht võimaldab märgata põlvkondlikku diskussiooni oma elukutse üle või leida olemuslikult sarnast ühisosa, väärtusi, eetilisi kokkuleppeid, mis on ajas püsima jäänud. Mälupank aitaks meil tabada mõttemustreid, märgata ehk ka alusjoonist ja markereid, mis teevad meie kultuuri rahvusvaheliseks, ühtlasi ka omapäraseks ja ainulaadseks.

Kolmandaks on üldises kultuuritajus juba mõnda aega toimumas oluline muutus, kus mälukeskne paradigma taandub ja asendub võrgustikupõhise kultuuriväljaga. Institutsioonide roll väheneb, projektipõhisus tükeldab aega ja tegevust – isegi sellisel määral, et saab rääkida kultuurikatkestustest. Ühismälu muutub lünklikuks. Teiselt poolt väheneb kirjaliku teksti lugemise, vastuvõtmise, aga ka selle loomise võime. Kirjalikku teksti oleme harjunud pidama mälu tagatiseks, teadmiste allikaks, aga talutava pikkusega tekstiks kipub praegu kujunema säuts – 140 ja kogu lugu. Muutustega aitab toime tulla mälu olemasolu. Mälu abil saab muutusi isegi juhtida, et mitte lausa nende meelevalda jääda. Vastasel juhul hakkab hägustuma arusaam, kes me oleme ja miks me oleme just niisugused, nagu oleme.

Mälupanga eesmärk on koguda kokku Eesti kunstivaldkondade tipptegijate, õppejõudude, eriala arendajate, loomeliitude liikmete kogemused ja teadmised oma loominguliselt teelt. Olete te arutanud, kui suurt inimeste ringi mälestuste kogumine hõlmaks ja kas edaspidi on mõeldav ka väljastpoolt kunstivaldkonda Eesti riigi loomisse ja ühiskonna edendamisse panustanute teadmiste ja oskuste mälupanka talletamine?

Meie eesmärk on mälupanga tegevus algatada. Lõpptähtaega meie ei sea. See on nagu lõppematu teatejooks, kollektiivne tegevus, kus eelduseks on see, et teatepulga ülevõtja mäletab, mis asi see teatepulk on ja mida ta sellega tegema peab. Kui enam ei mäleta, siis jooks katkeb. Jah, mälupank pole tähtajaline projekt ja selles mõttes on see muidugi kummaline algatus meie projektipõhises argielus. Praegu on intervjuude töörühmas 20 liiget, kel on plaan sel suvel ja sügisel alustada keskmiselt nelja inimese küsitlusega. Lihtne arvutus näitab, et kokku jõutakse 80 inimeseni, keda intervjueeritakse küsitluskava alusel korduvalt ja süvitsi.

Küsitletavate ringi laiendamine kunstivaldkonnast väljapoole on kindlasti mõeldav. Aga meie alustame just nimelt kultuurivaldkonnast. Ent kui õnnestub mälupank enam-vähem süstemaatiliselt käima saada – ja miks ei peaks õnnestuma, kui juba praegu on tunda väga paljude inimeste tahet –, siis on tegemist avatud süsteemiga. Ja sõltub eestvedajatest, kes tahaksid hakata mälupanka koondama oma valdkonnakaaslaste kogemusi riigi ja ühiskonna edendamisest, olgu nendeks siis teadlased, sportlased, arstid, õpetajad või poliitikud.

Kui salvestised võtab hoiule ja hooldamisele kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv ning mälupangale aitavad kaasa mäluasutused, õppejõud, loomeisikud, üliõpilased ja loomeliitude tegevliikmed kodanikualgatuse korras, kannustatuna vastutustundest oma rahva ees, kas siis loodate mälupanga tööle panna nulleelarvega, pelgalt vabatahtlike abiga?

Rahastust hakkasime otsima möödunud aasta lõpus. Seni on meie püüdlused leidnud küll moraalset tuge ja praegune peaaegu et nulleelarve on pigem karm reaalsus kui aateline valik. Siiski – aade, tahe, vastutustunne või vabatahtlikkus on suur väärtus, kuigi Excelisse see ei sobitu. Lausa lummab, kui toetavad ja mõistavad on tõsised erialainimesed: neile ei pea kaks korda selgitama, miks mälupanga loomist ei saa enam edasi lükata. Olemegi juba hiljaks jäänud, ütlevad nad, palju on lahkunuid – neid, keda oleks pidanud juba ammu jäädvustama. Nüüd on hilja. Neid lihtsalt ei ole enam. Kelle ülesanne see oleks pidanud olema? Kes on töö tegemata jätnud? Ajaloolased? Muuseumid? Erialaorganisatsioonid? Kes ja kellele peaks selleks vahendid ja ressursid eraldama? Neid küsimusi tuleb esitada, kuid mitte jääda süüdlast otsima. Pigem oleme suurte muutuste ja kiire arengu käigus õppinud nägema ja hindama midagi, mida oleme juba kaotanud või kaotamas. Kui me seda praegu üheskoos ei alusta, siis saame küll vaid ennast süüdistada. Jah, vabatahtlikkusel on piirid. Algatus on vaba tahe, esimesed sammud, aga peale erialase loometausta tuleb mälupanga tegevusse kaasata ka uurimiskompetents, pärast kogumist tuleb mälupanga allikmaterjal ka süstematiseerida, litereerida, allikakriitiliselt analüüsida. Vaikivat riiulitäidet me ei taha, aga tühja riiulit ka mitte.

Millisena näete mälupanga võimalikku väljundit praegu, piiritletuna meie aja teadmistest?

Iga dokument, jäädvustus ja ka mälupank on oma aja laps, õieti nagu ka iga inimene. Mälupanka kogutu, konkreetne intervjuu või fail kannab olevikulist ajatemplit. Me ei või teada, mis väärtusi või teadmisi leitakse või mis järeldusi tehakse intervjuust või intervjuude kogumist näiteks Eesti Vabariigi 200. aastapäeva aegu. Mälupangaga me loome võimaluse järeldusi teha.

Ka käegakatsutavaid väljundeid võib olla mitu. Vaikivate riiulitäite saatust aitab ära hoida läbimõeldud intervjueerimismetoodika ning materjali esmane töötlus juba intervjueerimise ajal. Meetodi väljatöötamisel lähtume praktikast, mida humanitaarteadlased kasutavad välitöödel oma informantide küsitlemiseks. Mälupangas talletatut saab kasutada mitmel eesmärgil, olgu selleks akadeemiline uurimus või elulooraamatu, filmistsenaariumi, näidendi kirjutamine või hoopiski taustainfo kogumine näiteks haridus- ja kultuuripoliitiliste strateegiadokumentide koostamiseks. Need dokumendid peaksid ju ikka olema väärtuspõhised, aga kui mälu puudub, siis on väärtuseks – tühjus.

Küsin ka autoriõiguse kohta. Kellele see kogutud materjal kuulub ning mis alustel mälupanka talletatut kasutada saab?

Määrav on intervjueeritava tahe ja soov. Tema ütleb, kas intervjuu sisu on kõigile ligipääsetav või ainult uurijatele või kolleegidele igakordse loa alusel. Soov ja tahe pannakse lepingusse kirja. Ja mõistagi hakkavad kehtima teatud nõuded salvestisest koopia tegemise või selle edastamise kohta, nagu arhiiviainese puhul mäluasutustel kombeks on.

Kas mälupank on asi iseeneses või on tegu osaga laiemast vaatest ühiskonna ees seisvatele küsimustele?

Tõepoolest – me ei käsita mälupanka asjana iseeneses, kuigi ka ainuüksi kultuurilooliselt oleks tema väärtus hindamatu. Meile tundub, et praegusel muutuste ajal vajab ühiskond argumenteeritud arutelusid eesti kultuuri, eesti keele ja seega ka Eesti ühiskonna mõistlikest arengusuundadest harjumuspärasest pikemal ajajoonel. Võimatu on pidada argumenteeritud arutelusid ja saavutada ühiskondlikke kokkuleppeid, kui mälu on lünklik, valikuline või puudub sootuks. Mis juhtub põhiseaduse preambuli tähendusega, kui me enam hästi ei tea või ei mäleta, mis on see, mille säilimise riik peab tagama läbi aegade? Säilimine ei ole siin konserveerimine, kapseldamine, vaid sild olnust tulevasse. Mälupank võib ja peab andma teadmise, mis on väärt sellel sillal kõndides kaasas hoida. Mälupank on üheks oluliseks ettevõtmiseks selles tegevuskimbus, millele oleme andnud sümboolse nimetuse „EESTI 200“. Tahame, et see 200 kutsuks mõtlema pisut kaugemale ettepoole kui igapäevaselt oleme harjunud – kas palgapäevast palgapäevani või valimistest valimisteni. Päris mõistlik on kaugemale vaatamist alustada kultuurivaldkonnast, et hoida rahvast, ühiskonda ja riiki elus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar