Religioosne kaamos ilmalikus vabariigis

Ervin Õunapuu

Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Koostanud Wilfried Härle ja Thomas-Andreas Põder, tõlkinud Thomas-Andreas Põder. Toimetanud Anne Burghardt. Kujundanud Eve Kask. Sari „Avatud Eesti raamat”. Ilmamaa 2013. 759 lk. Apostel Matteus kirjutab: „Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.” Mt 24:14Et Ilmamaa raamatust, religioossest usust ja Jumalast mingitki pilti saada, peab hetkeks mõtlema nagu Paul Tillich: „Kõik, mida saab öelda Jumala kohta, on sümboolne. See väljend on ainus väide Jumala kohta, mis ise ei ole sümboolne.”

Sümboolsed sõna- ja mõttemängud, ka kõige vaimukamad, muutuvad ühel hetkel tüütuks, eriti siis, kui üht ja sedasama mõtet järjepannu tiirutatakse. Sõnaga, kui ma jõudsin 370. leheküljele ja lugesin Martin Lutheri „kõik meie töö on tühi põrm”, siis mul kihvatas. Vana Testamendi Koguja kordab ju ka tüütuseni, et „kõik on tühi töö ja vaimu närimine”.1
Täpselt sedasama tunnistab ka doktor Faust: „Olen, ah, kõik läbi uurind. Mis, vaene togu, sain ma sest? Pole teragi targem endisest”, sama vasardas ka Ott Arderi peas, kes kirjutas just täpselt nii ja mitte teisiti: „Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina …”
Võtsin telefoni ja helistasin läbi sõbrad ja tuttavad, kes kõik on mingite elukutsete esindajad. Ametid siin tähestiku järjekorras: advokaat, agronoom, ahjumeister, fotograaf, IT-spetsialist, kirurg, kojamees, kokk, müüja, postiljon, psühhiaater, sibi, taksojuht, eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Igaühe käest küsisin üht ja sedasama: „Kas sinu töö on tühi põrm?” Ja ma kinnitan: mitte keegi sellest seltskonnast ei olnud iial mõtelnud, et tema tööd pole kaasinimestele vaja, et tema elu on tühi ja mõttetu.
Poeedil on õigus: mõtelda on mõnus. Aga peab teadma, et mõnede mõtete nähtavaks või kuuldavaks tegemine võib tappa. Planeedi Maa eri paikades võetakse elu nendelt, kes religioosse mõtlemise vastu sõna võtavad. Seda tehakse ka XXI sajandi teise kümnendi esimesel veerandil.
Kui retsenseerida teatrietendusi või kontserte, ei juhtu kriitikuga mitte midagi isegi siis, kui ta mõnest lavastusest halvasti räägib või kirjutab. Arvustada tohib nii sooloesinejaid kui ka kollektiive; kritiseeritakse ka erakondi, poliitikuid, ministreid – mõnda vennikest tuuseldatakse nii, et lausa hale hakkab. Aga kui religioosse usu ja apostliku autoriteedi vastu sõna võtta, näiteks EELK peapiiskoppi või mõne muu konfessiooni vaimulikku (rabi, mullat, õigeusu või katoliku preestrit) arvustada, räägitakse kohe viha õhutamisest, arvustaja küündimatusest mõista teoloogiat või öeldakse otse, et kohtumised inglitega ja vestlused Jumalaga on üksnes valitud inimeste, kes osaduses, teema.
Metafoorid ja sümbolid igapäevases elus, eriti kui neid ööpäev läbi edastatakse, muudavad ka kõige tugevama reaalsustajuga inimese ebakindlaks.
Pidev annus teispoolsuse kirjeldusi, fantastilisi ning detailitäpseid lugusid inglitest ja üliisik Jumalast avab vastuvõtlikule inimesele esimese värava psühhedeelilisse võluriiki. Sealt edasi on juba lihtne – religioosne usk tänu nendele koos püsibki, kes metafüüsilistesse fantaasiatesse eksinud või kinni jäänud on.
Kõik, mis mõtleva inimese jaoks fantaasia või muinasjutt, pole uskliku jaoks seda mitte. Ähvardust „Kartku Issandat kogu ilmamaa, Tema ees värisegu kõik maailma elanikud!” tuleb võtta üksüheselt ja väga tõsiselt, sest Issand Jumal on reaalne ülisuur isik, inimese isand ja käskija, kes elab Taevas. Eelnev on absoluutne tõde, see on dogma, mida ei vaidlustata. Jumala korraldused, mis seisavad Pühakirjas, tuleb vastuvaidlematult täita, muidu võib juhtuda, et inimene satub Saatana meelevalda. Muide, ka Saatan (Kurat) on ülisuur reaalne isik, kes elab Põrgus. Kirikudoktor Thomas Aquinost teab, et Kurat on täpselt kahe kilomeetri pikkune etiooplane. Ja muidugimõista on ka Põrgu täiesti reaalne koht täpselt nagu Taevane Paradiiski.2
Ristisõdijad hüüdsid sajandeid tagasi Jeruusalemma kitsastel tänavatel moslemeid tappes ja põlvini veres sumades: „Deus volt!” („Jumal tahab seda!”). Preisi kuningriigi peaaegu sama tähendusega moto „Gott mit uns” („Jumal on meiega”) jõudis ka Teise maailmasõja lahingutesse. Kui mõtelda, et alles mõnekümne aasta eest tapsid vanas heas Euroopas inimesed üksteist Jumala nime appi hüüdes ja sedasama fantoomi õnnestunud tapatalgute eest tänades – jumalateenistusi peeti mõlemal pool rindejoont –, siis peaks mõistus tõrkuma seda uskumast, aga ei tõrgu. Miks? Lihtsalt ei tõrgu ja kõik, sest see teema on tabu.
Tegelikult mõrvatakse Jumala nimel ka nüüd, seda tehakse just praegu. Teiseusulisi ja uskmatuid tapetakse seni, kuni kestab religioosne usk, sest vaimne ja füüsiline vägivald on selle usu alus. Jumal on armastus – see loosung ei veena kedagi, kes usumaailma lähemalt tunneb, näiteks Põhja-Iirimaal toimuvat hinnata oskab. Või Pakistanis toimuvat. Või Afganistanis. Kordamine on tarkuse ema: usk fantaasiaolendisse Jumalasse on sõdade peapõhjus.
Olen ise viibinud maakera olulisemates usukeskustes – judaismi, kristluse, islami, budismi ja hinduismi lätetel. Ka olen kursis sellega, mis toimub kristlikes kogudustes. Rääkimata religioossetest sektidest, mis siinsamas ilmalikus Eesti Vabariigis end sisse on seadnud. Vestlused praeguste ja endiste usklikega kinnitavad, et religioosne usk õigustab diskrimineerimist, piinamisi, genotsiidi, sallimatust, etnilist konflikti ja rassismi. Ehtsa kurjuse ja metafüüsilise õeluse suurus, mida religiooni(de) loojad endas kandsid ja kannavad, on tohutu.
Nendele, kes ütlevad, et religioossel usul ei ole poliitikaga midagi pistmist, soovitan vaadata ja kuulata ERRi usu­propaganda saateid. Jõulude ajal teeb ETV otseülekandeid n-ö pühakodades toimuvatest kummalistest riitustest – jumalateenistustest. Tähtis on kuulata ja kaasa mõtelda, mida ja kuidas religioosse metafüüsika rituaalimeistrid räägivad, mida nad teevad ja kuidas teevad.
Reaalselt mõtlev inimene teab, et ükski filosoofia ehk surmaks valmistumise õpetus ei ole teisest parem. Mõni kõrgvaimne õpetus torkab silma oma harukordse naiivsusega, näiteks kristlus ehk kitsamalt seesama luterlus, mis trügib järjest jõulisemalt riigiusuks.
Luterliku usutunnistuse tekst, millega iga usklik end identifitseerima peab, on reaalselt mõtlevale inimesele pehmelt öeldes üllatuseks. See ülikummaline tunnistus jahmatab isegi pealiskaudsel lugemisel, aga kui süveneda, siis on midagi ilmvõimatumat raske ette kujutada, veel vähem sellesse siiralt uskuda.
Usutunnistus, mis igale luterlasele kohustuslik mõtlemine, kõlab nii: „Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse. Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel, sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.”3
Eravestlustes räägitakse kiriku suurenevast võimust ilmalikus vabariigis võrdlemisi vabalt, aga kui ma olen ütelnud, et ole hea, edasta sama mõttekäik päeva- või nädalalehes, raadio- või telesaates, siis vaatab seesama inimene mind nagu nõdrameelset ja viib jutu mujale.
Mind tõesti huvitab, millal eestlane hirmu nõidusunest ärkab. Ootaja aeg on pikk. Kui Mart Soidro artikkel „Jumalat ei ole kodus” 14. III 2013 ilmus, siis lootsin, et juba järgmisest Sirbist saan asjaomaste ametkondade vastused ajakirjaniku konkreetsetele küsimustele. Mängujuhid ei ole vastanud.
Eeldan, et iga inimene tahab elu jooksul midagi korda saata, jätta märgi ehk siis olla millegi või kellegi looja. Loojate eesmärgid on alati isiklikud. Mehe ja naise ühislooming on laps, kellest hingekarjane tahab luua uskliku inimese. Kirikuõpetaja on eriline looja – ta loob uue maailma lapse või lapsemeelse inimese peas, muutes sellega kogu ümbritsevat maailma.
Tean paljusid lapsi, nii poisse kui tüdrukuid, kes on pühapäevakoolist koju tulles teatanud, et neil on nüüd veel üks isa, tõeline isa ehk pärisisa, kes elab kõrgel taevas ja kelle nimi on Taevaisa ehk Jumal. Ja kes on muidugimõista hoopis tugevam, hoolivam, soojem ja üleüldse parem ja huvitavam kui tavaline isa.
Meie Isa palve tekst võiks valvsaks muuta igaühe, kellele ilmalik riigikord ja suveräänne vabariik olulised on: „Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.”4
Nüüd on õige aeg ja koht küsida: kui Jumal on nii võimas, tark ja ilmeksimatu üliolend, nagu teoloogid usuvad, siis miks oli tal vaja inimest – kõigepealt meest ja hiljem sellesama mehe roidest naist – meisterdada? Milleks? Universumi, avakosmose, tähtede ja pisikese maapalli valmistamise põhjust oleks muidugi ka huvitav teada, aga esmatähtis on ikkagi inimese tegemise põhjus, inimese vajalikkus üleüldse.
Igal pühapäeval ajavad altariaia sametist pehmendusel põlvitavad inimesed suu pärani, et hingekarjane saaks neid Jeesuse Kristuse ihuga sööta ja sellesama Jeesuse verega joota. Tähtis on teada, et tegemist ei ole metafoori, kirjandusliku kujundi ega sümboliga – see on reaalsus. EELK veebilehel seisab selle kinnitus: „Armulaua puhul ei ole tegemist ammuse sündmuse meenutamise või mälestamisega, vaid luterliku kiriku õpetuse kohaselt on Kristus ise armulauasakramendis kohal. Kristuse kohalolek ei ole sümboolne ja spirituaalne vaid reaalne!”5
Viimane lause väärib kordamist: „Kristuse kohalolek ei ole sümboolne ja spirituaalne, vaid reaalne!” Hüüumärk selle lause lõpus on reaalsus, mis annab kinnitust, et ilmalikus Eesti Vabariigis süüakse inimeseks saanud ja ristil surnud Issanda Jumala poega Jeesust Kristust. Süüakse inimest. Kannibalistlikud verised söömaajad toimuvad igal pühapäeval kirikutes ja pühakodades, mõnikord ka vabas õhus üle terve ilmaliku vabariigi.
Tõeliselt jahmatab tõsiasi, et võikasse rituaali kistakse ka lapsed. Jeesuse ihu süües ja verd juues palutakse reaalse ilmaliku riigikorra asendumist müstilise Jumalariigiga.
Lihtsurelikule* on religioossed eluvõõrad targutused igal ajal kummalised lugeda olnud, ka on need tekitanud arusaamatust ja viha. Paljudes kindlasti ka võõristust ja siirast imestust: kuidas see kõik üldse võimalik on, et midagi sellist üldse olemas on?
„Mina saan eesti kultuuri ja rahvuse säilitamisele kaasa aidata” – see on mõte, mis võiks iga reaalselt mõtleva inimese peast vähemalt kord päevas läbi sähvatada. Mina usun, et rahvusriik saab säilida üksnes ilmalikkust au sees hoides, mitte rumalast fantaasiast sündinud olendi ees roomates.
Vene arst ja kirjanik Anton Tšehhov on kirjutanud vennale: „Ma vaatan hämmastusega iga usklikku intelligenti.” Mina ka.

* Lihtsurelik on inimene, kes sureb ja kellega midagi enam edasi ei juhtu. Inimese ajutine kohusetäitja on isik, kes peale surma Jeesuse hüüde peale üles ärkab ja preemiaks Taevasesse Paradiisi Jumala juurde hõljub või karistuseks Põrgusse Kuradi saagiks langeb. Kõik toimub vastavalt sellele, kuidas ta oma elu Maa peal elanud on.

1 Koguja 1:14

2 aktiviide: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/paavst-porgu-on-toeline-koht.d?id=15451053

3 Usutunnistuse tekst: http://www.eelk.ee/katekismus.html

4 Meie Isa palve täistekst: http://www.eelk.ee/katekismus.html

5 Faktiviide: vt teine alapealkiri „Kristus on ise kohal” http://www.eelk.ee/~eelk93/talitused/armulaud.html