Perifeerias asuva kõrgkooli vajalikkus ja võimalused

Anzori Barkalaja: „Ühiskonnas on kraadhaaval konna keetmise mentaliteet tugevalt sees.“

OTT KARULIN

Anzori Barkalaja

Anzori Barkalaja

Piia Ruber

Viljandi kultuuriakadeemia peab oma eelkäijaks 1952. aastal Tallinnas asutatud ja 1960. aastal Viljandisse kolitud Tallinna kultuurharidusala kooli, kus koolitati raamatukogude ja kultuurimajade spetsialiste. Kultuurialast kõrgharidust andev Viljandi kultuurikolledž avati 1991. aastal. 2003. aastal muudeti nimetus Viljandi kultuuriakadeemiaks ning veel kaks aastat hiljem liituti Tartu ülikooliga. Viimased viisteist aastat on seda juhtinud Anzori Barkalaja, kelle ametiaeg suvel lõpeb.

Sa oled öelnud, et üks esimesi ülesandeid oli Viljandi tollase kultuurikolledži vabastamine kutsekooli kuvandist. Pole kahtlustki, et see sul 15 aastaga õnnestus, aga missuguseid samme pidid selleks tingimata tegema?

Anzori Barkalaja: Võtsime alustuseks põhjalikult ette sellised küsimused, nagu mis on kultuurikolledž, mis olukorras ta on, mis kooli ees ootab, ning selgus, et see kutsekooli kuvand oli vaid üks osa palju suuremast probleemist, milleks oli ellujäämine. Kolledž oli omamoodi nõiaringis: perifeerias asuv, õppekavades Tartu ja Tallinna kõrgkoole dubleeriv ning ka nõrga rahastusega. Ma sain päranduseks miljonikroonise eelarve miinuse. 2000. aastal oli juba praegune demograafiline olukord ette näha ja oli selge, et üksi on väga raske püsima jääda. Seega tuli kohe mõelda, et kui liituda, siis kellega ja millistel tingimustel. Arutelu all olid teised rakenduskõrgkoolid, seejärel Tartu ülikool, toonane pedagoogiline instituut ja lõpuks ka maaülikool. Kaalusime kõigi stsenaariumide plusse ja miinuseid ning alustasime Tartu kõrgema kunstikooliga läbirääkimisi, mis jooksid aga liiva. Ka Tartu ülikoolil polnud tol ajal huvi, nii et proovisime ikkagi mõnda aega üksinda hakkama saada, mis oli üsna keeruline, näiteks EMTA püüdis meilt haridus- ja teadusministeeriumi kaudu teatriõpet üle võtta. Sel ajal said ka meie maja inimesed aru, et asi on tõsine. Kui humanitaarinstituut ja ajaloo instituut pedagoogikaülikooliga liituma hakkasid, oli selge, et ka meil on kõnelustele asja – saaks just dubleerimise osas selguse majja. Üsna viimasel hetkel ilmnes, et meie vaated ja käitumismustrid ei ühildu. Ega ma kahtlustagi kedagi pahatahtlikkuses, aga meil on ühiskonnas kraadhaaval konna keetmise mentaliteet lihtsalt nii tugevalt sees, et see on juba peaaegu reflektiivne. Lõpuks leppisime viisakalt teede lahkuminekus kokku ning saime uutel alustel leppele hoopis Tartu ülikooliga, nii et realiseerus meie kolmanda eelistuse stsenaarium. Liitusime üsna headel tingimustel, mis ei oleks võimalik olnud, kui me poleks varem teinud õppekavade reformi ja läbi kaalunud õppesisu vastavust Eesti ühiskonna ja kultuuri vajadustega. Me rookisime välja kõik, mis oli küll mugav õppejõule ja tore tudengile, aga ebavajalik ühiskonnale. Samal ajal kujunes välja väga suure missioonitundega kogukond.

Palju õppekavu suleti?

Reha oli päris tihe. Meil oli mitu õppekava, kuhu võeti vastu üle mõne aasta ja see tegi nende ülalpidamise väga kalliks. Need me liitsime, muutes erialad spetsialiseerumismoodulite põhiseks. Alustasime õppekavareformiga juba 2002. aastal, aga esimesed kaks aastat see lihtsalt venis, nii et lõpuks tegime selle ära mõne kuuga, sest ma ei jaksanud enam kannatada ja vaadata, kuidas protsessid hapuks lähevad. Õppekavareformi loogika oli ju selge: üldained annavad „üldkeele“, osakonnaained annavad „keelerühma“, erialaained „keele“ ja spetsialiseerumismoodulid annavad vastava „žargooni“ või „dialekti“, mille märgisüsteemis peavad tudengid oskama mõelda, suhelda ja tegutseda. Nii liitsimegi näiteks neli-viis etenduskunstide visuaaltehnoloogia eriala üheks õppekavaks, huvijuhid said spetsialiseerumise draamapedagoogikasse ja seikluskasvatusse, rahvamuusikast sai tänu kontseptsiooni muutusele rahvakultuuri tõlgendamisel pärimusmuusika, kirikumuusika kõrvale tuli muusikaõpetaja eriala jne. Lähtusime kogu aeg sellest, kuidas lõpetaja end pärast kooli oma erialase tööga normaalselt ära elatab.

Kas te valmistate siis ette kunstnikke või loovtöötajaid?

Ma nii ei eristaks – meie eesmärk on pigem valdkonnas tipptegutsejad. Kõige parem on siin muusikaosakonna näide, kus me uue lähenemise kõige kiiremini välja töötasime ja siis teised osakonnad võtsid võimaluse korral sama loogika üle. 2000. aastate alguses õpetati meil eraldi pärimus-, džäss- ja kirikumuusikat. Kuna EMTA keskendub selgelt interpreedile, siis meie otsustasime dubleerimise ärahoidmiseks keskenduda muusikakooli õpetajale. Meil on alati olnud väga head suhted tööandjatega ja muusikakoolide direktoritelt saime sõnumi, et lähiajal muusikaõpetajaid mitte ei lähe pensionile, vaid hakkab eest ära vanadussurma surema ja senine süsteem ei suuda järelkasvu vajalikul hulgal peale õpetada. Kuna meie peamine otsustusalus on vajalikkus ühiskonnale, keskendusimegi pilliõpetajate koolitamisele. Hea õpetaja peab ise väga hästi oma pilli valdama, sest õpilase ligi tuleb lasta ainult kõige paremaid. See lähenemine on ennast õigustanud, nagu ka näitasid selleaastased muusikaauhinnad, kus meie omad tegid puhta töö. Meid ongi rasketel aegadel päästnud see, et oleme suutnud teistest paar sammu eespool olla, mõelda-tegutseda ja seeläbi on meil tekkinud ühiskondlike partnerite hulgas nii palju autoriteeti, et keegi ei saa meid dubleerimisvõitluses lihtsalt poliitilise otsusena mängust välja pressida.

Võib vist väita, et kui 2000. aastatel lähtusite suuresti tööjõuturu vajadustest, siis nüüd olete rohkem keskendunud loomemajandusele ehk tööandjate, kas või iseendale, ettevalmistamisele ning ettevõtlusõppe osakaal õppekavades suureneb.

See on jah järgmine samm. Riigi raha tõmmatakse paratamatult kokku, isegi tõukefondidest maksudena väljapestud raha saab järgmise perioodi lõpus otsa. Seega tuleb kultuuriministeeriumi haldusalas palgalistel üsna nutune olukord. Mulle halamine ega valjuhäälne õiendamine rahasaamismeetodina ei meeldi. See on jäänuk nõukogude nomenklatuursest palgalisusest, mille eesmärk oli tegelikult ju vaba vaimu suukorvistamine. Meie kontseptsioon on kogu aeg olnud ise hakkama saamine, sest oleme kuluaaridest eemal ja enamasti on meid investeeringute pidulaua juurest niikuinii vasaku jalaga eemale löödud. Nii et me oleme pidanud pidevalt ettevõtlikku meelt harjutama. Seetõttu on ka loomemajandus meile arusaadav: inimene teeb oma erialast tööd, aga teab, kust tuleb raha ja kuhu kaob tolm. Ja nii, nagu ei ole tasuta lõunaid, pole tegelikult ka tasuta kontserte, etendusi ega taieseid.

Ettevõtlusõppega läksime riski peale välja. Tavaliselt valmistatakse õppekava muudatusi pikalt ette, mõnikord aastaid, et kindla peale välja minna. Keskkonnatingimused muutuvad aga nii kiiresti, et õppekava vananeb enne, kui esimene lend selle lõpetada on jõudnud. Kuna meil on funktsionaalse mooduli raamistik juba ammu rakendatud, saime luua selle sisse pesa ettevõtlusõppe alustamiseks ning siis töö käigus seda sisustada. Ehk siis võtsime üldainetest välja võõrkeeled, eeldades, et gümnaasiumis on nende õpetamise tase küllalt hea, ning selle asemele tõime äriplaanipõhise ettevõtlusõppe põhimooduli, mille tulemusena loovad tudengid oma ettevõtte ning tegutsevad ettevõtluspraktika korras vähemalt ühe majandusaasta. Selleks töötame välja süsteemi, et mingite lisatunnuste olemasolul saab eriala- või spetsialiseerumispraktikat teha ka ettevõtluspraktikana. Omaette teema on kõigi tudengifirmade haldamine, aga selleks on meil Viljandimaa loomemajanduskeskus ühes oma eel-, täis- ja järelinkubatsiooniga.

Sul saab ju ametiaeg otsa, enne kui need plaanid teoks saavad.

Meie majas on kollegiaalne juhtimine. Mulle kui tippjuhile on see mõnikord omajagu meelehärmi tekitanud, aga andnud ka võimaluse kaameli kannatust õppida. Suurtes protsessides on meil alati mitu eestvedajat olnud, nii et ühe meeskonnaliikme vahetumine ei muuda asja tuuma.

Sinu praegused ja endised kolleegid peavad sind siiski kindla käega juhiks ja sinu personalipoliitikat jõuliseks.

Ma ise ei arva nii. Kui, siis on see magnet­välja jõulisus – võtame Browni liikumise, kus osakesed vedelikus sahmivad, nagu tahavad. Kui neile magnetväli peale panna, sahmivad nad ühes suunas. Tegelikult olen ma ju viinud nii erialase otsustamisõiguse kui ka rahaotsused alla osakonna tasandile ja see viidatud kindlakäelisus on ilmnenud juhtudel, mil hakatakse seda Browni liikumist taastama ehk valitakse mingil põhjusel ülejäänutest hälbiv, enamasti oma­kasupüüdlik suund. Ja siis peakski kindla käega olema, sest see on avaliku hüve või vara – eesmärk, ühised väärtused, turvalisus, usaldus, maine – hoidmine väevarguse eest. Viimase kahe aasta kohta on see jõulisus ka mõneti ülepakutud teema.

Väikelinnas on seda Browni liikumist ehk rohkem näha. Mis on suurimad takistused Viljandis kõrgkooli pidamisele?

Ka keskkonnasõbralikkuse ja -ebasõbralikkuse teema on muutunud. 2000. aastate alul õiendati, et mis kasu on akadeemiast linnale ja heideti ette selle suletust. Viljandi ise oli tol ajal nagu üks suur sahtleid täis kummut, mille sisu omavahel ei suhelnud, kusjuures selle kummuti seinad on klaasist: sa näed, mis kõrval toimub, aga ei kuule, ja kui ise räägid, siis ei kuule sind teised.

Mulle on akadeemias alati olnud oluline selle kooli vajalikkus ühiskonnale ja nii ka linnaga suhtlemisel, aga mulle tundub, et mõned otsustajad pole seniajani meie vajalikkusest aru saanud, kuigi teeme paljusid asju, mis linna elavdavad ja muudavad atraktiivsemaks. Seda võetakse iseenesestmõistetavana, umbes nagu tasuta kontserti.

Üleolev ja tõrjuv suhtumine muutus, kui liitusime Tartu ülikooliga. Läks küll lihtsamaks, aga kummut on ikka alles. Eks me olnud selleks ajaks oma valdkonnas tuntud tegijad üle Eesti, aga ülikooli platvorm võimendas seda. Linnas hakati lausa tundma, et me ei tee piisavalt linnale, et on kuulda küll, et akadeemiast räägitakse Tartus, Tallinnas või Ida-Virumaal, „aga meie?“. Oleme linna korduvalt projektidesse kutsunud ja esimene küsimus on ikka: aga mida meie selle eest saame? Loomemajanduskeskuse lõime omal ajal linna osalusega, kuid tegelikeks toetajateks oleme olnud ainult meie ja Viljandi Metall. Linnalt ei ole tulnud, erinevalt Tallinnast ja Tartust oma keskustele, sentigi, mis on ka üks põhjus, miks sinna mitme EASi projektitaotluse raha taha ei tulnud. Kogu minu tööperioodi jooksul on mõistlik arusaam ja tugi olnud tajutav ainult Malle Vahtra linnapeaks olemise ajal.

Kas sa jääd edaspidi Viljandi kultuuri­akadeemiaga seotuks?

Minu põhimõte on, et vana juht ei tohi jääda majja uuelt vaiba jalge alt ära tõmbajaks või inimeste rahulolematuse koondumiskehaks. Seega – põhikohal ma akadeemias kindlasti ei jätka, kui üldse. Küll aga naasen ma hea meelega külalisena, kui tajun ja näen, et väärtused, mida ma hindan, on seal ikkagi olemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming