Mis see on, mida nimetatakse teadusfilosoofiaks

PEETER MÜÜRSEPP

Tänapäeva teadusfilosoofias on tavaks väita, et esimene teadlane oli Galileo Galilei, kes püstitas hüpoteese ja kontrollis eksperimentaalselt nende kehtivust. Pildil Galilei disainitud kompass, valmistatud arvatavasti 1604.

Tänapäeva teadusfilosoofias on tavaks väita, et esimene teadlane oli Galileo Galilei, kes püstitas hüpoteese ja kontrollis eksperimentaalselt nende kehtivust. Pildil Galilei disainitud kompass, valmistatud arvatavasti 1604.

Wikipedia

Ilmselt on nii, et teadusfilosoofia filosofeerib teadusest, nii nagu näiteks ajaloofilosoofia filosofeerib ajaloost, kunstifilosoofia kunstist, religioonifilosoofia religioonist jne. Filosofeerimisena kiputakse mõnikord mõistma lihtsalt üldistatud juttu vastavast valdkonnast. Pigem on filosofeerimine siiski seotud käsitletava valdkonna määratlemise, piiritlemise ja aluste leidmisega, olemuse analüüsiga. Nii on lugu ka teadusfilosoofiaga.

Antud kirjutise pealkiri on parafraas Alan Chalmersi tuntud ja mõjukast teosest „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks“, mis on ka eesti keelde tõlgitud. Alan Chalmers on teadusfilosoof ning tema raamat on teadusfilosoofia raamat. Seega tegelevad teadusfilosoofid kesksena just sellesama küsimusega, mille Chalmers oma raamatu pealkirjas esitab, ja sellest otseselt tulenevate probleemidega. Esmapilgul võib isegi tunduda, et tegemist on pseudoprobleemiga. Kas me siis ei tea, mis teadus on? Teatud intuitiivne teadmine on meil muidugi olemas. Nii nagu me teame intuitiivselt, mis on kunst ja oskame oma seisukohta kindlasti ka mingil määral põhjendada. Kui tahame aru saada, miks tunnustatud kunstniku poolt näitusesaali paigutatud lumelabidas võib kvalifitseeruda kunstiteoseks, aga kojamehe tooduna pigem mitte, siis olemegi hakanud tegelema kunstifilosoofiaga.

Teaduse puhul võime samuti küsida, miks keskaegse alkeemiku katsetused ei olnud teadus, aga tänapäeval ülikoolide keemialaboratooriumides askeldamine on teadusega tegelemine. Või kui soovime jääda tänapäeva, siis miks alternatiivmeditsiini valdavalt ei peeta teadusele tuginevaks, aga tavameditsiini puhul nii arvatakse. Niisugune probleemipüstitus laseb paista ühel olulisel asjaolul. Nimelt, vastupidi levinud arvamusele ei pruugi teaduslik alati olla mitteteaduslikust parem, kas või näiteks praktiliste rakenduste tulemuslikkuse seisukohalt. Rahvameditsiini abiga võib mõnikord terveneda haigusest, millele apteegist ostetud arstimiga leevendust ei saadud. Teadusliku meetodi, millest lähemalt allpool, rakendamine ei taga tingimata edu uuritava probleemi lahendamisel. Samuti ei vasta teaduslikud teooriad tingimata tõele. Pigem on tavapärane just nende väärus. Sellestki allpool lähemalt. Aga alustagem algusest.

Miks Galilei oli esimene teadlane? Mis siis ikkagi on ja millal sündis nn teaduslik meetod? Tänapäeva teadusfilosoofias on tavaks väita, et esimene teadlane oli Galileo Galilei. Me kõik teame teda, aga kui järele mõelda, siis mida me temast eelkõige teame. Teda kiusas inkvisitsioon, aga selleks ei pidanud teadlane olema. Galilei oli innukas eksperimentaator, aga ka selles ei olnud midagi originaalset. Alkeemikud olid juba aastasadu kõige erinevamal viisil katsetanud. Kas saame öelda, et Galilei oli oma katsete sooritamisel edukam kui alkeemikud või näiteks Archimedes? Seegi pole kindel. Milles siis ikkagi asi? Võti peitub ülesannete püstituses, mis Galilei enesele seadis. Teaduses nimetatakse neid hüpoteesideks. Kui alkeemikud soovisid teha väheväärtuslikust materjalist kulda või segada kokku nooruse eliksiiri, siis Galilei oli palju tagasihoidlikum, piirdudes näiteks vaba langemise kiirenduse mõõtmisega. Ambitsioonikus ei ole teaduses keelatud, aga teadlasel peab hüpoteesi püstitades olema ettekujutus, kuidas ta oma väite paikapidavust praktikas kontrollib. Galileil oli niisugune konkreetne plaan olemas, alkeemikutel mitte. Galilei ei hakanud tegelema protsessiga, mille käiku ta mõõta ei saanud. Kui täpselt mõõtmine õnnestus, on juba omaette küsimus. Ilmselt mitte eriti täpselt eelkõige aja mõõtmise vähese täpsuse tõttu tema ajastul. Galileil oli muidugi olemas stopper, mis meil kõigil alati kaasas, omaenese pulss, aga niisugusest täpsusest jäi isegi teoreetilise mehaanika alguses väheks. Küll aga osutus võimalikuks hüpoteetilise meetodi loomine, mis hiljem sai nimeks hüpoteetilis-deduktiivne. Meetodi järgija püstitab üldisi hüpoteese (sõnastab teooriaid) ja kontrollib eksperimentaalselt nende kehtivust üksikjuhtude puhul. Nii tegutsedes saabki temast teadlane. Alkeemikud ei teadnud, kuidas konkreetselt kulda või nooruse eliksiiri valmistada, Galilei teadis, kuidas vaba langemise kiirendust põhimõtteliselt mõõta saaks. Samuti ei tohi jätta märkimata, et Galilei leidis teaduses koha matemaatikale, andes sellele teaduse keele staatuse. Tema hinnangul teadus uurib loodust, aga loodus on „kirja pandud“ matemaatika keeles. Idee on tähelepanuväärne, sest füüsikas ei ole kuigi haruldane, et midagi senini teadmatut kõigepealt arvutatakse välja ja alles seejärel leitakse sellele eksperimentaalne kinnitus. Kinnitus võib muidugi ka üldse leidmata jääda.

Galilei järel tuli Newton ja nii saigi teadusliku meetodi rakendamine hoo sisse. Teeme nüüd suure ajaloolise hüppe ja vaatame, mida teadusfilosoofia tänapäeval enesest kujutab. Seejuures ei hakka pikalt arutlema, keda tuleks pidada ajaloo esimeseks teadusfilosoofiks. Ingliskeelne maailm omistab selle au enamasti XIX sajandi mõtlejale William Whewellile, kes on tõenäoliselt ka termini „hüpoteetilis-deduktiivne“ esmakasutaja.

Demarkatsiooniprobleem. Kas Russelli kalkun verifitseeris või falsifitseeris? Alles XX sajandil hakati järjekindlalt rääkima demarkatsiooniprobleemist, s.t püstitati küsimus, mis eristab teadust mitteteadusest. Tüüplahendustena on tuntud kaks kriteeriumi: verifitseeritavus ja falsifitseeritavus. Esimest seostatakse Ludwig Wittgensteini nimega, kuigi teda ei saa teadusfilosoofiks nimetada. Verifitseeritavus tähendab, et me saame kontrollida, kas hüpotees vastab tõele või mitte. Näiteks, kui keegi väidab, et iga luik on valge, siis peame otsima valgeid luiki. Iga valge luige nägemine verifitseerib meie hüpoteesi. Kui märkame mittevalget luike, mitte tingimata musta, siis on hüpoteesi verifitseerimine ebaõnnestunud. Mis saab aga siis, kui näeme tuhandeid valgeid luiki ja mitte ühtegi mittevalget ning nii kestab aastaid. Millal võime öelda, et kõik luiged ongi valged? Tegelikult võime öelda millal iganes, aga alati peame arvestama eksimisvõimalusega. Kalkun Bertrand Russelli mõistuloos jälgis terve aasta, kuidas talle hommikuti süüa toodi. Lõpuks jäigi uskuma, et igal hommikul tuuakse. Aga järgmisel päeval oli tänupüha.

Verifitseerimine on tihedalt seotud induktsiooniprobleemiga. Me ei tea ega saagi teada, millal võime teha induktiivse üldistuse. Russell esitas oma kalkuni loo ka eelkõige just induktsiooniprobleemi kontekstis. Edukas verifitseerimisprotseduur on üldjuhul lõpmatu, sest kõiki valgeid luiki ei õnnestugi ära vaadelda. Sel põhjusel pakkuski Karl Popper välja esialgu kummalisena näiva alternatiivse lähenemise – falsifitseerimise. Selle järgi tuleb otsida mitte hüpoteesi (teooriat) kinnitavaid, vaid hoopis seda kummutavaid fakte. Luikede hüpoteesi juurde jäädes: niipea kui märkame mittevalget luike, on hüpotees edukalt falsifitseeritud. Tõsi, see tähendab hüpoteesi kummutamist. Vastav teooria osutub vääraks. Karl Popperi arvates ongi kõik teaduslikud teooriad siiani vääraks osutunud, kuid nende falsifitseerimise kogemus on võimaldanud neid korrigeerida suurema tõele vastavuse suunas. Niisugune seisukoht tõi kaasa veel ühe teadusfilosoofia tuntud probleemi – tõesarnasuse (verisimilitude), mis tänapäevani ei ole üldtunnustatud lahendust saanud. Tuleb välja, et pole kerge näidata, et üks teooria on tõele lähemal kui teine. Pealegi nõuab tõele lähenemine absoluutse tõe olemasolu tunnistamist. Õnneks ei too see ilmtingimata kaasa absoluutse tõeni jõudmise nõuet. Falsifikatsionismi abil lahendas Karl Popper ühe olulise teadusfilosoofia probleemi, induktsiooniprobleemi, kuid seda ainult iseenese ja oma lähemate järgijate jaoks. Kriitikute arvates ta pigem hiilis sellest mööda. Kriitiline moment tekib siin falsifitseeritava hüpoteesi püstitamisel. Kust võtab uurija näiteks väite, et kõik luiged on valged? Tõenäoliselt on ta näinud teatud hulka luiki ja kõik on valged olnud, s.t ta on juba induktsiooni rakendanud. Popperi arvates ei pea see nii olema. Hüpoteese võib välja pakkuda lihtsalt niisama, ja mida julgemaid, seda parem. Aga kuidas ilma eelnevat kogemust, s.t induktsiooni, tunnistamata tagada, et niisugune julge oletus falsifitseeritavaks osutub?

Ühes asjas on teadusfilosoofid siiski ühel meelel. Nimelt et teaduslik hüpotees peab olema kontrollitav, olgu siis verifitseerimise või falsifitseerimise teel. Põhimõtteliselt on ju ühe võimalikkuse korral ka teise kriteeriumi rakendamine võimalik. Vaene Russelli kalkun oli ilmselt huvitatud just oma hüpoteesi verifitseerimisest, aga õnnestus hoopis falsifitseerimine. Tähendab ju edukas falsifitseerimine alati verifitseerimise ebaõnnestumist. Kui verifitseerimine kulgeb järjekindlalt positiivselt, siis järelikult pole falsifitseerimine õnnestunud. Jätame siinkohal kõrvale teoretiseerimise samaselt väärade ja samaselt tõeste lausetega. Niisugused väited on alati väärad või alati tõesed. Sisuline kontroll ei ole nende puhul võimalik ja sel ei ole mõtet.

Teadlasel ei ole jumala silma. Võib ju öelda, et nii verifitseerimis- kui falsifitseerimisprintsiip lahendavad demarkatsiooniprobleemi, s.t eraldavad edukalt teaduslikud hüpoteesid mitteteaduslikest. Nüüd aga tekib küsimus, kas teadus on tõesti nii lihtne ja ühetaoline, et nendest kriteeriumidest piisab. Eespool oli juttu, et teaduslikku meetodit, vaatamata induktsiooni kasutamisele, nimetatakse sageli hüpoteetilis-deduktiivseks. Aga kuidas ikkagi püstitab teadlane, näiteks füüsik, oma hüpoteesid? Isaac Newton kuulutas, et tema ei mõtle hüpoteese välja – hypotheses non fingo. Kust ta need siis võtab? Newton uskus, et loodus ise ütleb talle hüpoteesid ette, et ta saab need empiirilise kogemuse alusel.

Siin peitub oluline nüanss, mille kaudu eesti teadusfilosoofid areenile astuvad. Loomulikult on igal inimesel meelte vahendusel saadud kogemus, mida teadlane oskab ehk paremini süstematiseerida. Teadlasena seda tehes aga sätib ta oma kogemust nii, et see hakkaks sobima tema rakendatava meetodiga. Teadlane ei uuri tegelikkust ennast, tal pole selleks jumala silma võimekust, vaid oma konstruktsiooni sellest. Siit ka termin konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivne tunnetus, mille koostöös võtsid kasutusele kaks tänavu meie hulgast lahkunud eesti teadusfilosoofi, Rein Vihalemm ja Ülo Kaevats. Temaatikat arendas edasi Rein Vihalemm. Ülo Kaevats teatavasti pühendus oma edasises elus suuresti ühiskonna teenimisele ja erialane tegevus jäi tagaplaanile.

Rein Vihalemma seisukohalt jaguneb teaduslik tunnetus konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivseks ja liigitav-ajaloolis-kirjeldavaks. Esimesse kuuluvad rangelt võttes ainult füüsika ja osa keemiast. Teist tüüpi on loodusloolised teadused, nt bioloogia, geograafia. Olulise tulemina näeme, et sotsiaalteadused ja füüsika tuginevad vaadeldava käsitluse alusel täiesti eri tüüpi tunnetusele. Sotsiaalteadlaste tungi kujundada oma uurimisvaldkonnast füüsikasarnast täppisteadust on palju kritiseeritud. Tavapäraselt ei ole kritiseerijad aga suutnud näidata, mille poolest füüsika ja sotsiaalteadused nii palju erinevad, et neid ühe mütsi alla tuua ei saa. Äsja kirjeldatud lähenemine annab selleks hästi põhjendatud võimaluse.

Rein Vihalemm täpsustas oma teadusekäsitlust f-teaduse mudeli abil. Mudel on vajalik, kuna füüsikat ennast kui pidevalt arenevat teadust otse ei saa aluskriteeriumina kasutada. Tänapäeval on füüsika veel f-teadus, aga võib juhtuda, et mõne aja pärast enam mitte täielikult. F-teaduse mudel on muidugi kujundatud füüsika järgi. Sellest ka termini esitäht. Võtmesõnaks ka vaadeldava mudeli puhul jääb konstruktiivsus. F-teadusega tegelev uurija konstrueerib enesele uurimisobjekti, tehes seda muidugi varasemat kogemust arvestades, aga pidades eelkõige silmas ikkagi vajadust rakendada rangelt ja täpselt teaduslikku meetodit. Looduslooliste teadustega tegelemise puhul niisugust uurimisobjekti konstrueerimist olla ei saa. Sotsiaalteaduste puhul ammugi mitte. Seega on lausa kolme tüüpi teadusi: konstruktiiv-hüpoteeetilis-deduktiivsed ehk f-teadused, liigitav-ajaloolis-kirjeldavad ehk loodusloolised teadused ja sotsiaalteadused. Füüsika ei sobi eeskujuks isegi kõigile looduse uurimisega seotud teadusharudele, sotsiaalteadustest rääkimata. Huvitav küsimus tekib tehnikateadustega. Ilmselt peabki siin areenile astuma tehnikafilosoofia, sest traditsiooniline teadusfilosoofia on keskendunud loodusele, mitte inimese loodule. Tehnikateadus võiks ilmselt olla f-teadus, aga uurimisobjekti olemuse küsimus vajab veel lahendamist ja tehnikateadustes pole ka eksperimenteerimist füüsikalise loodusteaduse mõttes. Üllataval kombel ei ole teadusfilosoofia ja tehnikafilosoofia üldse nii lähedased, kui arvata võiks. Seetõttu jätame tehnikafilosoofia olemuse selgitamise järgnevate artiklite teemaks.

Kuhu teadusfilosoofia läheb? Tavapäraselt seostatakse suurenenud huvi teaduse olemuse vastu XX sajandi esimesel poolel mitteklassikalise teaduse tekkimisega, mille all peetakse silmas kvantmehaanikat ja relatiivsusteooriaid. Tegemist oli tõelise revolutsiooniga füüsikas, milletaolist ei ole hiljem toimunud ega ole ka ette näha. Paari aastakümne tagused oletused iseorganiseerumise kontseptsioonile toetuva lähenemise revolutsioonilisest mõjust teaduse arengule ei ole realiseerunud. Ilja Prigožini dissipatiivsete struktuuride käsitlus ja Hermann Hakeni sünergeetika olid tähelepanuväärsed, aga neist ei piisanud postmitteklassikalise teaduse käivitamiseks. Selle termini on välja pakkunud Valgevenest pärit Vene filosoof Vjatšeslav Stjopin. Termin ei ole saanud üldiselt kasutatavaks ega ole levinud ingliskeelsesse teadusfilosoofiasse.

Siiski pole põhjust väita, et teadusfilosoofia on määratud väljasuremisele, kuna teaduse olemus enam ei muutu. Nii võib täie kindlusega öelda kas või möödunud suvel Helsingis toimunud teaduse loogika, -metodoloogia ja -filosoofia maailmakongressil kuuldu põhjal. Eriti meeldiv oli Helsingis täheldada teadusfilosoofide kasvavat huvi mitmesuguste globaalsete probleemide olemuse mõtestamise vastu. Helsingis leidsid käsitlemist põhimõtteliselt kõik teadusfilosoofiale seni olulised küsimused, millele lisandus uusi huvitavaid nüansse.

Jätame ka teadusfilosoofia kõige uuemas osas viimase sõna Rein Vihalemmale, kes küll ise oma kõige hilisemaid ideid Helsingi kongressil kahjuks enam tutvustada ei saanud. Oleme vältinud ülemäärast teoretiseerimist teadusfilosoofia tutvustamisel, keskendudes eelkõige teatud kesksete probleemide sisulisele vaatlemisele. Nüüd lõpuks peame siiski ka teooriad mängu võtma, aga piirdume ühega neist, realismiga. Realistlik lähenemine teadusfilosoofias tähendab lühidalt ja lihtsustatult öeldes, et teadlane usub oma uurimisobjektide olemasolu inimese teadvusest sõltumata. Loomulikult on realismil alaliike naiivsest kriitiliseni. Üllatuslikult ei olnud skaala siiski veel päris täis. Rein Vihalemma algatatud praktiline realism täitis seniajani suuresti tühja koha teaduse mõistmisel.

Analüütiline teadusfilosoofia unustab, et teadus on kultuurinähtus, mis eksisteerib ühiskonnas, mitte mingis eraldatud elevandiluutornis. Teooriad on teaduses olulised, aga tulemusi ei saa ilma praktilise uurimistööta, olgu see siis eksperimentaalne või mingis muus mõttes empiiriline. Kõige selle juures ei tohi aga jätta tähelepanuta üldist kultuuritausta, milles teooriad on välja töötatud, praktiline uurimistöö läbi viiakse ja tulemusi tõlgendatakse. Kõik see toimub ajalises järgnevuses, olles mõjutatud varasemast arengust. Nii on see alati olnud. Galilei ja Newton ei tekkinud tühjale kohale. Eriti Newtoni puhul on tema alkeemilised kalduvused hästi teada. René Descartes oli tugevasti skolastika mõju all. Analoogilisi näiteid võib palju tuua. Tähtsat osa mängivad ka ühiskonnas kehtivad eetilised ja muud normid. Teaduselaadsel tegevusel on ühiskonnas kaalu just tänapäeval. Antiik- või keskajal ei olnud see võimalik. Alles XX sajand tõi selles osas otsustava muutuse. Seetõttu ei olnud varem eeldusi ka teadusfilosoofia väljakujunemiseks.

Terminit „praktiline realism“ on kasutatud ka enne Rein Vihalemma, aga mitte süstemaatiliselt ja selgelt välja kujunemata tähenduses. Seetõttu segadust tekkida ei tohiks. Tegemist on Eestist lähtuva uuendusega teadusfilosoofias, mis loodetavasti leiab rahvusvahelist tähelepanu.

Lühike lõppsõna. Käesolev kirjutis ei anna kindlasti ammendavat vastust küsimusele, mis asi see siis ikkagi on, mida nimetatakse teadusfilosoofiaks. Loodetavasti õnnestus pakkuda lühike sissevaade valdkonna kujunemislukku ja mõnesse kesksesse probleemikäsitlusse ning näidata, kuidas Eestis tehtu on nende küsimuste lahendamisega seotud. Vaatluse alt jätsin seekord teadlikult välja näiteks Thomas Kuhni teaduse revolutsioonilise arengu käsitluse. Õnneks on Kuhni põhiteos eesti keelde tõlgitud.

Eraldi käsitlemist vajaksid sotsiaalteaduse filosoofia ja tehnikafilosoofia, miks mitte ka keemia- ja bioloogiafilosoofia kui Eestis esindatud suunad.

Eesti teadusfilosoofia on vaatamata liidri hiljutisele lahkumisele elu- ja arenemisvõimeline. Paraku ei ole kuigivõrd selge, kui palju meil, teadusfilosoofidel, jätkub jõudu ja aega oma erialal emakeeles publitseerida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar