Kuu aitab juhtida juhtumisi

Meie esivanemad jagasid kuu kuueks osaks, kus iga osa pikkuseks on viis päeva.

MIKK SARV

Kuu sündis teadlaste arvates neli miljardit ja nelisada seitsekümmend miljonit aastat tagasi, vaid kolmkümmend miljonit aastat pärast Päikesesüsteemi ja Maa teket. See oli kummaline juhus, kus umbes Marsi-suurune planeet, mida on nimetatud Theiaks, põrkas kokku tol ajal vedelas olekus olnud Maaga ja paiskas meie koduplaneedist orbiidile suure hulga vedelat laavat. Seal moodustas see algul Saturni rõnga taolise ketta, mis hiljem koondus Maa kaaslaseks Kuuks. Kuu muutis põhjalikult Maa pöörlemist ja liikumist ümber Päikese. Kui enne kokkupõrget tiirles Maa ümber oma telje neli korda kiiremini kui praegu, nii et ööpäeva pikkuseks oli vaid kuus tundi, siis Kuu külgetõmbejõud tegi sellele lõpu ja n-ö taltsutas Maa. Kuu mõjul kaldusid viltu nii Maa kui ka Kuu pöörlemistelg. Tänu sellele hakkasid Maal vahelduma aastaajad. Kui varem oli ekvaatoril pidevalt palav ja poolustel külm, siis pärast Kuu sündimist hakkasid Maa parasvöötmetes vahelduma suved ja talved. Lisaks tekitas Kuu külgetõmbejõud maailmaookeanis tõusud ja mõõnad, mis kord või kaks ööpäevas ujutavad üle või jätavad kuivale ulatuslikud rannaalad. Nii kujunes Maa omamoodi katse- ja eksituse polügooniks, kus erinevate tingimuste vaheldumine tõusude ja mõõnade ning suvede ja talvedega lõi järgneva miljardi aasta jooksul võimaluse elu tekkimiseks Maa peal. Rõõmu elusolemisest oleme saanud nüüdseks juba kolm ja pool miljardit aastat.

Juhused ja kokkulangevused

Juhuslikult tekkinud Kuu on hämmastavalt „õige“ suurusega Maa liikumise muutmiseks ja elu tekkimiseks vajalike tingimuste loomiseks. Võrreldes teiste Päikesesüsteemi planeetidega on Kuu Maaga võrreldes erandlikult suur – kõigi teiste planeetide kaaslased on oma planeediga võrreldes palju väiksemad. Kuu ööpäev kestab kuu aega, seetõttu on Maa poole pööratud kogu aeg Kuu sama külg. Sellel küljel on Kuu koor poole õhem, vaid 70 kilomeetri paksune, kui Kuu teisel poolel, mis on pidevalt pööratud avakosmose poole. Nii on Kuu Maale nagu omamoodi kilbiks, mis on aegade jooksul mitmedki meteoriidid kinni püüdnud. Meteoriidiarmilist nägu Kuu nagu häbeneb, inimsilm pääses seda nägema umbes poole­saja aasta eest, kui Nõukogude sputnik tegi tiiru ümber Kuu ja pildistas Kuu tagakülge. Tänapäeval on õnneks võimalik Kuud igal ajahetkel vaadelda satelliidipiltide vahendusel internetist.

Kuu on algusest peale olnud nagu eluks ja õppimiseks vältimatult vajalike heade juhtumiste meister. Juhtumisi on Kuu Maast just nii kaugel, et paistab taevas üsna täpselt sama suurena nagu Päike. Nii katab kuuketas päikeseketta täielikult päikesevarjutuse ajal siis, kui Kuu on Maale kõige lähemal, umbes 356 000 kilomeetri kaugusel. Kui Kuu on kõige kaugemal Maast, see on umbes 412 000 kilomeetrit, siis ei suuda kuuketas päikest täielikult katta ja toimub rõngakujuline päikesevarjutus. Samuti annab selline täpne kattuvus hea võimaluse Päikest ja selle koostist päikesekrooni vaadeldes lähemalt tundma õppida.

Kuus aega

Kuu on heaks õpetajaks ka oma pidevalt muutuvate faaside ehk nägudega. Kalendritest teame nelja kuufaasi, mida tänapäevani kujutatakse nägudena: pime ehk must kuu kuuloomise ajaks, paremale kaardus kuusirp esimese veerandi, valge kuurõngas täiskuu ja vasakule kaardus kuusirp viimase veerandi jaoks. Siiski ei jagu aeg ühest kuuloomisest teiseni, keskmiselt 29,53 päeva, hästi neljaga – see on umbes 7,2 päeva. Meie esivanemad, eriti Lõuna-Eestis, jagasid kuu kuueks osaks, kus iga osa pikkuseks on viis päeva. Iga kahe kuu tagant tuleb küll ühe viiepäevase nädala üks päev ära kaotada – sellest ongi sugenenud mõisted „kaduaeg“ ja „kadureede“. Hiljem on selleks saanud lihtsalt kahaneva kuu viimane reede. On oletatud, et kuu kuueks jagamise tõttu on ka meie arvsõna „kuus“ algselt tulenenud taevakeha Kuu nimetusest.

Kuus viiepäevast kuunädalat teati olevat igaüks eri mõjuga – vaheldusid kuu kõvad ja pehmed ajad. Kuuloomise aeg, kui kuud taevas näha ei ole, on muidugi pehme aeg. Kui esimene kuusirp õhtutaevasse ilmub, see on paar päeva pärast kuuloomist, algab kasvava kuu kõva aeg. Sel ajal kasvab kuu kõvasti, iga päevaga on ta poole paksem. Sel ajal arvati olevat hea külvata taimi, millelt loodeti saada saaki maa pealt – kurke, tomateid, herneid, teravilja jne. Sellist aega on viis päeva kuni esimese veerandini, kui kuu on poolkuuna õhtutaevas. Sealt edasi algab kasvava kuu pehme aeg, mida on taas viis päeva. Sel ajal paistab kuu taevas poolümarana. Pehmed ajad pidid olema head pesu ja juuste pesemiseks, siis ei kulunud palju pesemisaineid, nii pesu kui juuksed lähevad hõlpsasti puhtaks. Järgneva täiskuuaja viis päeva on kõva aeg. Sellest ajast arvati, et siis on hea näiteks lepinguid sõlmida. Kuu kahanemine algab pehme ajaga. Taas on kuu hommikupoole ööd taevas poolümar, kuid terve kaar on nüüd pahemal pool. Kahaneva kuu pehme aeg on hea umbrohu rohimiseks, ka võsa raiumiseks ja muidugi pesemisteks, nagu ka muud pehmed ajad. Viimasest veerandist, kui kuu on hommikutaevas poolkuuna kaarega pahemale, algab kahaneva kuu kõva aeg, kui kuu kahaneb eriti kiiresti ehk kõvasti. Seda aega kutsuti ka kaduajaks. Sedagi aega on viis päeva, kuid kui kuusirp juba nelja päeva järel hommikupäikesesse kaob, ongi tegu kadunädala ja kadureedega. Kaduajal on hea koristada, puhastada, lõpetada igasuguseid tegemisi, kaotada kahjureid majapidamisest.

Kuuga kooskõlas

Kuus viiepäevast kuunädalat lõid hea võimaluse oma tegemisi korrastada ja viia kooskõlla kuu muutumisega. Samuti oli oluline hoida kuuga lähedast ja tundeküllast sidet. Meie esivanemad kasutasid selleks kõnetamise toimet. Tere! sobis öelda igaühele: vastutulevatele inimestele, kuid sama hästi ka metsale, saunale, puudele, merele, päikesele ja kuule. Teekäijat, kes ei taibanud tere öelda, peeti mühakaks. Viisakas ja tark inimene kõneles kõige ja kõigiga enda ümber, ka omaenda kehaga. Ja kõik, keda kõnetati, vastasid lahkelt. Käed hakkasid kiiremini tööle ja jalad kiiremini liikuma, kui neilt seda paluti. Isegi suu ja keel hakkasid paremini laulma, nagu teame laulust „Laula, laula, suukene!“. Samamoodi tuli õhtutaevasse ilmunud esimesele kuusirbile öelda tere ning soovida midagi nii kuule kui ka endale. Üsnagi üldlevinud oli kuu tervitamine sõnadega: „Tere, tere, noorkuu, sina vanaks, mina nooreks!“ Kuult võis paluda endale tervist, jõudu, jõukust, isegi raha ja kõike, mille kasvamist sooviti.

Veelgi tõhusam kui lihtsalt kõnetamine on lauluga kõnetamine. Teed käies lauldi kõigest ja kõigile, kes või mis silma puutus või meelde tuli. See sidus teekäija paremini käesoleva hetkega, andis jõudu ja aitas kiiremini pärale jõuda. Sageli öeldakse teekäigulaulus, et tee, väljad ja metsapuudki laidavad neid teekäijaid, kes ei viitsi teele ja vastutulijaile laulda. Siis tundub teekäimine nüri ja tuim, kuid kui teekäiku rikastada regilauluga, möödub aeg nagu lennates. Sama võib kogeda ka autoroolis istudes, kuid siis on ohuks, et lauluviisi veeretades kipub gaasipedaal liiga sügavale vajuma.

Muidugi on ka kuud kõige parem kõnetada lauldes. Populaarne ansambel Trad.Attack! on tagasi meelde toonud kauni kuuteretuse laulu:

Kuukene, kullakene,

Armas aotähekene,

Võta minno hindäle –

Saas mu kihä kindmäs,

Jahumatt jaksas!

Samamoodi palub muinasjutus vaenelaps, et täiskuu ta endale võtaks ja vastuseks võtnudki kuu tütarlapse koos kaevukookude ja veeämbritega enda peale, kus võib teda tumedate laikudena täiskuu peal tänapäevani näha.

Üle kogu Eesti teatakse lugusid, kuidas kuu abil soolatüükaid ravida. Kõige lihtsam on täiskuuvalgel teha kätepesemise liigutusi – paljude lugude järgi sellest piisab, et soolatüügastest lahti saada. Teistes lugudes tuleb siiski ka kuuga kõnelda ja paluda, et ta häda minema viiks. Veelgi põnevam on soovitus soolatüükaid täiskuuvalgel kuiva soolaga hõõruda ja siis sool küdeva pliidi alla visata ning sealt kohe minema joosta, nii et soola põlemise praginat ei kuuleks. Igatahes väidavad paljud, et nad nõnda kuu abil on lausa imeväel soolatüügastest vabanenud.

Eestlased ja kuu

Meil, eestlastel, tundub kuuga olema eriliselt sügav side. Peale eespool nimetatu, et arvsõna „kuus“ meie keeles arvatakse olevat seotud taevakeha Kuu nimetusega, olevat me ainus rahvas, kes kõnekäänus kaasinimese kuu peale saadab – on ju tänapäevani kasutusel väljend kummaliselt käituva või kõneleva inimese kohta: „Mine kuu peale oma jutuga!“. Veelgi drastilisem on soovitus minna kuu peale kurke müüma, kuigi ka kuu ja kurgikasvatus on tõepoolest ühe loo kaudu omavahel seotud. Kui koos vendade Tõnni ja Henoga kirjutasime 1978. aastal ajakirja Eesti Loodus detsembrikuu numbrisse artikli kuu kõvadest ja pehmetest aegadest, inspireeris see Kaido Kama ja Peeter Ilusat välja andma paberlehtedel sirvilaudu – kalendrit, kuhu olid märgitud ka kuu kõvad ja pehmed ajad.

Nende järgi tegi oma töid, ka taimede külvamist ja istutamist, 1980. aastate alguses Ruhnu saarele majakavahi ametit pidama läinud, rahvusvaheliselt populaarsete veebipõhiste loodusvaatluskaamerate – kotka-, metssea-, karu-, hülge-, lõhe- jm kaamerate paigaldaja, veebisaidi looduskalender.ee looja Gennadi Skromnov, kes elas saarel kokku seitse aastat.

Muidugi külvas-istutas ta ka kurki ikka kasvava kuu kõval ajal, kui noor kuusirp oli õhtutaevasse ilmunud. Samal ajal külvasid teised saareelanikud oma kurgid erineval ajal, järgides saare kurgikasvatuse tunnustatud asjatundjat. Kõigi üllatuseks ikaldus ühel aastal teiste kurgisaak – vaid Gennadi peenrad olid lademes kurke täis, samal ajal kui teistel polnud kurgipoegagi. Sellest aastast alates jälgis saarerahvas hoolega, et kurgid saaksid külvatud kindlasti kasvava kuu kõval ajal.

Muidugi võib arvata, et tegemist oli puhta juhuse ja asjaolude kokkulangemisega. Ja kui see tõepoolest ka nõnda oli, siis tasub ikkagi kuust lugu pidada kui heade juhuste ja kokkulangevuste imelisest meistrist. On ju päris algusest, kuu tekkimisest peale pidevalt toimunud ja toiminud seoses kuuga hämmastavad kokkulangevused ja juhused, mis on toetanud elu tekkimist ja püsimist. Meie esivanemad on järginud kuu kõvasid ja pehmeid aegu – küllap ka sellepärast, et nii teha on käepärane ja lihtne, sest aeg kuuloomisest järgmise kuuloomiseni jaotub kõige paremini just kuueks viiepäevaseks nädalaks. Oma tegemiste kavandamisel ja hindamisel on need kuus aega heaks toeks ja mõtete korrastajaks – miks siis ka mitte seda kasutada!

---

Kuud on põnev ka pildistada. Martin Vällik, kes on teinud imekaunid pildid minu raamatusse „Kuu“, mis ilmus Varraku kirjastuselt selle aasta algul, kutsub inimesi Pirita randa pildistama loojuvat täiskuud Tallinna vanalinna taustal. Tänavu suvel toimub loojuva täiskuu pildistamine 20. juuni varahommikul kell neli. Juba praegu on Facebookis oma huvist selle sündmuse vastu teatanud enam kui kuus tuhat inimest. Kuulda on, et järgmise tudengisatelliidi Estcube 2 üks kavasid võib selle viia tiirlema ümber Kuu. Nii oleme jätkuvalt rahvas, kes ärksalt ja tundlikult tajub oma seotust kuuga vägagi mitmel moel. Hoidkem siis seda sidet äsjaloodud kuusirpi tervitades, kuu muutumist jälgides ja kuud pildistades.