Keskkond, eetika ja empaatia. Pilguheit ökoholismi

Miks kipub inimkond ennast pahatihti muust loodusest eraldama ja sellele vastanduma?

MATTIAS TUROVSKI

Me kõik oleme pärit loodusest; inimkond peaks elama loodusega kooskõlas; ka inimene on loom; jätkusuutlik/roheline areng! – selliseid postulaate oleme kuulnud ehk kõik. Samuti aga tunnetame neid lauseid adudes mingil määral silmakirjalikkust. Tõsi, arutluskäik tundub loogiline ja üldtunnustatud, sellega nõustub ilmselt enamik ühiskonnaliikmetest. Miks siis aga on nii, et tegelikkuses – kui jälgida inimeste tegemisi ning ühiskonna iseloomu ja arengusuundi –, käitub inimloom pahatihti hoopis muudel kaalutlustel, kui teame, et nii on meile kui elusolenditele omane? Miks kipub inimkond ennast pahatihti, kas teadlikult või alateadlikult, muust loodusest eraldama, eristama ja sellele vastanduma? Juurdleme selle dilemma üle. Esmalt tuleb lahti mõtestada, mida tähendab, et oleme loodusega üks, ning seejärel, kust ja kuidas on tekkinud vastasseis inimene vs. loodus.

„Inimene on loom!“ Jah, on küll, aga mida see meile ütleb? Ökoloogia kui teadusharu, ent viimase ligi 70 aasta jooksul üha enam ka ideede allikas naturalistlikele ja eetilistele mõttesuundadele, pakub siin küllalt palju mõtlemisainet. Ökoloogia esimene põhitõde, mida – kui mitte loodusloo tunnis, siis üldökoloogia esimeses loengus päris kindlasti – käsitletakse, on, et elu on süsteemne (ja muide, siinkirjutaja meelest peaks seda kindlasti juba loodusloo tunnis arutama, kui mitte varem). Kõik elusolendid eksisteerivad interaktsioonis nii omavahel kui oma keskkonnaga. Võttes mõne organismi kontekstist välja, kaovad sisuliselt olendi liigitunnused ning me ei mõista, miks ta on selline, nagu ta on. Kogu elule tundub olevat omane kuulumine mingisugusesse süsteemsesse hierarhiasse. Nagu Austria bioloog Ludwig von Bertalanffy oma üldise süsteemiteooriaga on väitnud, „kujutab reaalsus endast organiseerunud üksuste määratut hierarhilist korraldust“. Ökoloogilist konteksti saab avardada James Kern Feiblemani tasemete seadusega, mille järgi „iga taseme mehhanismi iseloomustab mõni madalam tase (taseme osa) ning iga taseme funktsiooni iseloomustab mõni kõrgem tase (tervik)“. Seega, kui vaadelda näiteks katseklaasis hulpivaid lõpuseid (organi tase), teadmata, millisesse kõrgemasse tasemesse (organism) need kuuluvad, ei ole meil aimugi nende funktsioonist. Kui aga uurida lõpuseid kala organismi (ehk kõrgema taseme) kontekstis, saab selgeks nende roll. Samamoodi võib käsitleda mis tahes bioloogilist süsteemi. Kalal on samuti funktsionaalne roll ökosüsteemis, milles ta elab, ehkki me ei saa sellest võib-olla lõpuni aru. Kõik tasemed on omavahel seotud. Üks rakk mängib rolli koe funktsioonis, kude organi funktsioonis, organ organismi funktsioonis, organism koosluse funktsioonis jne. Mõte muutub eriti huvitavaks, kui inimlooma püüda käsitleda samuti ökosüsteemi osana. Mis on meie funktsioon oma ökosüsteemides? Mis on nende ökosüsteemide funktsioon, mille mutrid ja poldid me iseenesest oleme? See mõte justkui ei mahu meile pähe.

Veel teine ökoloogiline põhitõde, mida tuleks meelde tuletada, seisneb Elu (suure tähega, elu kui nähtus) mõttes. Ökoloogilises plaanis on Elu mõte Elu ise. Kust iganes on Elu pärit, on ilmselge, et selle esimene ja peamine huvi on iseenda jätkumine. Keskkonnafilosoof Holmes Rolston III on kirjeldanud elu kolme põhitunnust. Nendeks on 1), et kõik organismid toimivad iseseisvate (avatud – autori märkus) süsteemidena, 2) et kõik organismid suudavad säilitada enda püsimiseks vajalikku geneetilist koodi ja 3) et igal organismil on oma optimaalne või headuse seisund, mille poole ta üritab alati pürgida ja seda hoida. Headuse seisund – ükski organism läbi elu ajaloo ei ole arenenud enesehävingu suunas. Tõsi, liike sureb välja pidevalt, kuid seda pigem konkurentsi ja piiratud keskkonna tõttu. Evolutsiooni suund on surematus, igavene jätkumine, elamine maksku mis maksab. Elu ongi nähtus, mille eesmärk on iseenda jätkusuutlikkuse maksimeerimine adaptatsiooni kaudu. Niisiis püüab elu saavutada eesmärki adaptatsiooni, kohanemise kaudu. Keskkond kujutab endast nii väljakutset kui substraati, millel areneda. See on Elu eeltingimus ja määrab suuresti arengukäigu: kui pole kohta, kus elada, pole ka Elu. Adaptatsiooni kaudu püüab Elu leida üha uuemaid ja edukamaid viise oma eesmärgi saavutamiseks ning konkurents tagab parimate strateegiate kvaliteedikontrolli. Et keskkond on finiitne, Elu areng iseenesest aga lõpmatu (sest surematuse saavutamise missioon on kahtlemata igikestev), on sellises piiratud ressursside tingimuses Elu arenenud tohutu kompleksseks, püüdes iseennast üle trumbata, otsida ideaalseid nišše sobitumaks keskkonda, leida eeliseid olemaks edukaim elusolend. See on looduslik valik. Pane lind vette ja ta sureb, tõsta kala kuivale ja ta sureb. Ent anna aega kohaneda ja linnul tekivad ujulestad, kala õpib uimedel käima. Elu areneb ellu jääma, maksku mis maksab. Kui mõni liik täidab sama ökoniši enne teist, surraksegi välja. Kui keskkond muutub mingil põhjusel kiiremini, kui Elu suudab sellega kohaneda, surrakse ka välja. Ka keskkond mõjutab niiviisi Elu evolutsiooni.

Superkohaneja inimene

Kuidas sobitub siia pilti inimene? Pane inimene vette – ta leiutab skafandri, pane inimene kõrbe – ta kodustab kaameli, pane inimene õhku – ta ehitab lennuki, pane kosmosesse – ta elab orbiidil! Inimene on superkohaneja. Nii suure adaptatsioonivõimega liik, et on saavutanud evolutsiooni evolutsiooni – sotsiaalse ja tehnoloogilise evolutsiooni. Meie ühiskonnad ja tehnika, meie unikaalne loovus teenivad ju sedasama põhimõtet. Me kõik otsime midagi, oleme progressiivsed ja peame arenema, kasvama kvaliteedis ja kvantiteedis. Me oleme loovad, sest me oleme elusolendid. See on meie funktsioon – leida üha uuemaid ja edukamaid viise oma (ehk Elu) eesmärgi saavutamiseks. Inimene on üks Elu uuemaid ja ehk edukamaid eksperimente oma eesmärgi saavutamiseks. Niisiis on adaptatsioon nii parim näide meie ühisest nimetajast ülejäänud eluga kui ka suurim näitaja, mille poolest me erineme. (On erandeid.)

Kui me oleme nii edukad kohanejad, peaks loogiliselt arutledes olema üha enam näiteid sümbiootilistest kooslustest inimesega. Kuidas aga siis on juhtunud, et pealtnäha funktsioneerib inimliik elu põhimõtete ja evolutsiooni suunaga lausa vastupidiselt? Üha enam on näiteid inimresistentsetest organismidest, superbakteritest ja kooslustest, mis justkui püüaksid kaitsta ennast inimese eest, muutuda inimese suhtes immuunseks.

Kuhu laieneb inimese meelevald, seal kahaneb mitmekesisus, närbub loodus. Kui loodusele on omane kohaneda, siis inimesele justkui allutada. Miks on see nii? Inimene tundub olevat paradoksaalne loom.

Meie evolutsioonilt päritud võime reaktiivselt kohaneda on justkui üle võlli keeratud kiik – elu üks uuemaid eksperimente oma eesmärgi saavutamiseks, millel on oht saada saatuslikuks mitte ainult iseendale, vaid elule enesele. Kas me oleme hoopis ebaõnnestunud eksperiment?

Oleme ülemaailmse keskkonnakriisi jalamil ja eeldame, et see on enamasti inimliigi põhjustatud, on inimkonna puberteedi tagajärg. See on jonn reeglite vastu: „ma ei lähe õigel ajal voodisse ja magan sisse = pärast mind tulgu või veeuputus!“. Inimese „üle võlli“ kohanemisvõime on tekitanud meis teatud mõttes jumala kompleksi. Me oleme pealtnäha nii võimsad ja edukad, nagu ei olekski meile loodust vaja. Võtame, mida tahame ja tagajärgedele ei mõtle, sest me ju oleme nii võimsad. Mitte et peaks juttu tegema teoloogiast, kuid tundub, et mitte Jumal ei loonud inimest oma näo järgi, vaid pigem lõi inimene Jumala oma näo järgi. Meie unikaalne evolutsiooniline dispositsioon on sünnitanud inimkeskse ehk antropotsentrilise mõtlemissuuna, millele on rajatud rõhuv enamik meie tsivilisatsioonist, ühiskondadest ja kultuurist. Kusjuures ühiskondi, kus püütakse eksisteerida loodusega harmoonias, on nähtud pigem primitiivsete, tagurlike ja ebaprogressiivsetena. Ehk pärinebki siit see paradoks, et me kõik oleme pärit loodusest, ent vastandume sellele, asetame iseennast selle keskpunkti ja unustame konteksti. Inimene vs. loodus.

Ehk ei peaks saagima oksa, millel istume

Miks aga jääda pidama inimkesksel vaatel? Kas on veel kedagi, kelleni ei oleks jõudnud, et selle mõttekäigu juures on midagi fundamentaalselt valesti? Looduse seisukohast ei ole Elu eesmärk inimene, inimese seisukohast justkui aga on. Keskkonnaeetika kui filosoofilise teadusharu üks põhiküsimustest ongi inimese ja looduse vahelise suhte kirjeldamine ja uurimine. Antropotsentrism keskendub väärtuste otsinguil niisiis inimesele – väärtused on pärit inimesest ja loodus eksisteerib nende väärtuste ja huvide rahuldamiseks. Sellise eetilise vaate kohaselt on õige käituda inimese huvides, vale käituda nende huvide vastu, isegi kui need huvid tähendavad muu Elu hävitamist.

Ja tõesti, enamik tsivilisatsioone ja kultuure, igatahes sääraseid, mida peetakse edukaks, põhinevad oma väärtushinnangutelt rangel inimkesksusel. Siit edasi minnes räägivad keskkonnaeetikud valgustatud antropotsentrismist, mis tunnistab, et looduse hea käekäik peegeldab ka inimese oma. Valgustatud antropotsentrist peaks hoidma loodust, sest vastasel juhul saeme sedasama puuoksa, mille peal istume. Siiski jääb see lähenemine inimkeskseks – väärtus on inimesel, mitte loodusel iseenesest. Vahepealsed mõttesuunad, näiteks Jeremy Benthami sentientism, püüavad eetilist väärtust ja kaalutlust omistada juba ka mitteinimolenditele. Argumenteeritakse Jeremy Benthami kuulsa tsitaadi saatel („Küsimus ei ole, kas nad suudavad arutleda või kas nad suudavad rääkida. Küsimus on: kas nad suudavad kannatada?“), et inimene peaks eetilist kaalutlust omistama kõigile eneseteadlikele olevustele. Selline mõtlemine kuulub juba biotsentrismi ehk elukeskse eetika pärusmaale, kuigi limiteerib eetilise kaalutluse siiski veel vaid eneseteadlikele olevustele. Kuid kui Elu eesmärk on universaalne ja omane kogu Elule, ei peaks olema sisulist vahet, millises arenguetapis mõni elusorganism on, kui palju tal on meeleelundeid või kui sügavalt ta oma eksistentsi üle järele mõtleb. Elu on üks ja tema mõte on elu ning kõik elusolendid eksisteerivad ühe lõpmatult suure interaktsioonina.

Niisiis väärtustab biotsentrist elu iseenesest – õige on käituda Elu huvides, vale nende huvide vastu. Mitte et ma propageeriks ebolaviiruse õigust elule, kuid ka see on arenenud sellessamas süsteemis nendesamade interaktsioonide kaudu. Loosungitest, „Keskkonnaeetikud on ökofašistid“ jms, ei ole kasu, sama hästi võiksid nende autorid iseennast antropofašistideks nimetada, püüdes näiteks õigustada delfiinide iga-aastast massimõrva Jaapanis või ninasarvikusarvest tehtud pulbri turuväärtust.

---

Vahelõik väärtusest. Kujutlegem lektorit, kes peab auditooriumis loengut. Lektor on oma sellises tegevuses tudengitele instrumentaalselt väärtuslik, nagu ka tudengid on lektorile instrumentaalselt väärtuslikud lektori­tasu kaudu, kaudse ühiskondliku missiooni jms najal. Kuid kui lektor jääks korraga vait, kaoks sel hetkel ka tema instrumentaalne väärtus.

Sellegipoolest, ilmselt nõustuksid kõik väitega, et lektor lektorina, ühiskonnaliikmena, inimesena oleks väärtuslik sellegipoolest, olenemata oma hetkel instrumentaalsest väärtusest kellelegi teisele.

Samamoodi võime kujutleda puu otsas kasvavat apelsini. Tuleb pärdik, nopib puu­oksalt apelsini ja sööb selle ära – apelsin on instrumentaalselt väärtuslik pärdikule, nagu pärdik on instrumentaalselt väärtuslik apelsinipuule, kuna aitab apelsiniseemnetel edasi kanduda. Kui aga pärdikut ei tule või kui pärdik läheb hoopis mõne teise apelsinipuu juurde ja sööb mõnda teist apelsini? Kas siis sellel apelsinil ei olegi väärtust või on apelsin ikkagi väärtuslik iseenesest – apelsinina, elusorganismina?

Me ei kahtle teise inimese väärtuses ja õiguses elule, küll aga teiste organismide omas. Antropotsentrism on üsna psühhopaatiline ja egotsentriline meelelaad, ent ometi meie ühiskonna alustala.

---

Kuid miks jääda siiagi pidama? Kui teame, toetudes ökoloogiale, et elu saab eksisteerida vaid oma keskkonna kontekstis, kandub Elu kui sellise väärtus üle kogu looduskeskkonnale. Kui poleks keskkonda, poleks ka Elu. Sellist arutluskäiku nimetatakse keskkonnaeetika ringkondades ökotsentristlikuks ehk looduskeskseks vaateks. Õige on käituda biosfääri huvides, vale nende huvide vastu – me peaksime väärtustama kogu loodust tervikuna, sest ta eksisteerib vaid tervikuna. Looduse iseväärtus peaks niiviisi olema iseenesestmõistetav.

Universumikesksus

Aga miks jääda siiagi pidama? Meie planeedi elujõulisus sõltub täiel määral Päikese omast. Edasi mõeldes peaksime seega aktsepteerima heliotsentrilist eetikat. Sealt edasi võib argumenteerida, et Päikest ei oleks olemas, kui poleks Linnutee galaktikat, seega galaktotsentrism ja sealt omakorda edasi veel kõrgemate hierarhiliste süsteemideni. Lõpuks jõuabki see mõtteviis välja universumikesksusele. Nagu ökoloogiast oleme õppinud: kui tahad keskenduda millele tahes, peab keskenduma tervikule, kontekstile. Küsimus ei ole seega niivõrd, miks tuleks rääkida holismist, pigem on vastuseks: sest me peame rääkima holismist. Tsentrism asendub holismiga. Teoorias isegi hoomatav, aga võimatu rakendada. Või kas on?

Eetikateooriad üritavad leida väärtuste allikat: kes või mis ütleks meile, mis on õige ja mis on vale. Küll on õige käituda vooruslikult, küll tuleks rõhuda meie kohusetundele või karta halbu tagajärgi, vältida kahju tegemist teistele või püüda maksimeerida iseenda kasu. Teoorias on need kõik väga loogilised lähenemised, aga nad on seda just nimelt teoorias. Niipea, kui eetikateooriat hakata de facto rakendama, tekivad moraalsed dilemmad ja eetilised imperatiivid muutuvad abstraktsusteks või parimal juhul metatasemel usu küsimuseks. Ära varasta! Aga kui alternatiiv on näljasurm, on see justkui õigustatud. Normatiivse või preskriptiivse eetikaga tundubki olevat see probleem, et süsteemile üritatakse läheneda süsteemiväliselt, reguleerida reaalsust teooria kaudu, nagu oleks eetika midagi ebamaist, abstraktset, puht teoreetilist. Alates religioossetest doktriinidest, milles õige ja vale on kõrgemate jõudude poolt ette määratud, kuni valgustusaja eetikakäsitlusteni, milles suurt rõhku pannakse ratsionalismile, nt maksimeeri heaolu, minimeeri kannatusi vms. Isegi vooruseetika puhul, mis oma olemuselt asub ilmselt kusagil normatiivse ja deskriptiivse eetika vahepeal, jääb ebaselgeks, kust ikkagi pärineb meie väärtustunnetus, millele toetudes saame teha eetilisi otsuseid. Kõik klassikalised eetikateooriad on normatiivsed, ettekirjutavad. Siinkirjutaja tagasihoidliku arvamuse järgi on inimkond jõudnud piisavale intellektuaalsele ja teadvuse tasemele, et hakata eetikasse suhtuma pisut objektiivsemalt. Justnagu psühholoogia tegi hüppe filosoofiast teadusse möödunud sajandi hakul. Niisiis, deskriptiivne ehk kirjeldav eetika. Millele peaks selline eetika tuginema? Empaatiale.

Empaatia, empaatia, empaatia

1990ndate alguses uuris teadlasrühm, keda juhtis Giacomo Rizzolatti, ühes unises Parma laboratooriumis magnetresonants-tomograafiga makaakide aju otsmikukoore (frontaalsagara) aktiivsust söömise ajal. Täheldati, et vahetult enne maapähkli kättevõtmist aktiveerusid makaakide ajus teatud otsmikukoore osad. Puht juhuslikult aga, ühe järjekordse katse ajal, kui makaak oli juba tomograafiga ühendatud, kõndis katseruumi üks teadlastest, teadmata, et katse juba käib ning, nähes katseks kasutatavaid maapähkleid, võttis ühe ja sõi ära. Küllap oli tal kõht tühi. Makaak nägi juhtunut pealt ning tomograaf salvestas tema ajus toimunud aktiivsuse. Hiljem avastasid teadlased, et makaagi aju oli reageerinud teadlase pähkli söömisele täpselt samamoodi, nagu oleks makaak ise pähkli võtnud ja ära söönud. See asjaolu viis Rizzolatti meeskonna peegelneuronite avastamiseni. Nüüdseks teame, et peegelneuronid esinevad paljudes kõrgemates, ja just kõrgelt sotsiaalsetes imetajates, inimene kaasa arvatud ning sisuliselt kujutavad need endast esimest mõõdetavat näitajat empaatilisest impulsist looma ajus. Empaatia ehk sama-tundmine, koos-tundmine või otsene identifitseerumine ei ole abstraktsus, vaid reaalsus. See on pilk säärastesse looduslikesse protsessidesse, mis teevad meist, nagu ka paljudest teistest loomadest, eetilised olendid. Me teame, et empaatiline düstress on sensomotoorne, mitte puht mõistuslik nähtus. See aktiveerub meeleelundite najal ning areneb isendis sotsiaalsete kogemuste kaudu. Kui imik näeb oma ema, käivitub empaatiline impulss ja imik matkib ema emotsioone, teadmatagi, miks ta seda teeb, teadmatagi, mida ta tunneb. Lapse varajane kasvamine on niisiis kriitilise tähtsusega arenguperiood küpse ja tasakaalustatud, empaatilise, s.t sotsiaalse võimekuse väljakujunemiseks. See on midagi, millest psühholoogid on aru saanud juba Freudist alates. Empaatilise tunnetuslikkuse arenedes tundlikkus küpseb, õpitakse tõlgendama ja tajuma järjest komplekssemaid emotsioone ja düstressi. Kui me tunneme empaatiat, tunneme sõna otseses mõttes samu tundeid, mida tunneb subjekt, kellega tunneme osadust. Meie aju ei tee vahet, kas düstress pärineb meie meeleelunditelt või sotsiaalsest interaktsioonist. Sotsiaalsus tundub olevat veel üks emakese looduse edukatest eksperimentidest Elu eesmärgi saavutamisel. See on bioloogiline tõdemus, et koos on lihtsam. Aga siis, miks me vaatame seebioopereid? Miks meil on halb, kui näeme kedagi kannatamas? Miks me haigutame, kui keegi haigutab? Empaatia, empaatia, empaatia! See on eetilise tundlikkuse mehhanism ning sotsiaalsuse eeltingimus.

Ühiskondlikkuse ajur

Ühendriikide majandusteadlane ja kirjanik Jeremy Rifkin on empaatia sotsiaalsetest järelmitest kirjutanud raamatu ja teoretiseerib, et empaatia on üks inimühiskonna fundamentaalsemaid käivitajaid. Nii nagu (inim)looma kasvades areneb temas järjest küpsemaks empaatiavõime, on inimese sotsiaalsus, mille avalduseks on ühiskond, arenenud järjest küpsemaks empaatiavõime laienemise (empathic expansion) kaudu. Tundub tõesti, et just empaatia kaudu on toimunud sotsiaalne evolutsioon käsikäes tehnoloogilise evolutsiooniga.

Kui vaatame inimkonna arengu­etappe, võib tõesti näha, et koos tsivilisatsioonide ja ühiskonna arenguga on järjest laiemaks muutunud meie sootsiumi sfäär ja suurenenud empaatiavõime. Ennemuistsel ajal, kui inimesed elasid hõimudes ja mikrokogukondades, kandusid empaatilised sidemed vaid otseste veresidemete kaudu – oma oli vend ja hõim, võõras oli kõik muu. Uued tehnoloogiad lubasid inimestel jääda paikseks ning asuda elama suurematesse kogukondadesse – tehnoloogilisele nihkele järgnes empaatiline laienemine. Oma oli mitte enam vaid verevend, vaid külaelanik ja kaaslinlane, võõras oli linnaväraval. Niisamuti laienesid meie empaatilised sidemed veelgi koos suurte vallutusretkede tagajärjel moodustunud impeeriumidega ning tehnoloogiliste ja kommunikatiivsete innovatsioonidega, mis neid võimaldasid ning mida need kaasa tõid – oma oli roomlane, võõras oli pärslane, barbar või kelt. Selline empaatiline samastumine järjest suurema kogukonnaga on toimunud läbi tsivilisatsiooni ajaloo – religioon, rahvusriik, majanduslikud liidud jm ideoloogilised grupeeringud on näited lähedasemast ajaloost. Rifkin toob välja, et empaatiline nihe toimub alati koos tehnoloogilise ja kommunikatiivse revolutsiooniga. Kui uus tehnoloogia võimaldab meil elada paremini ja kommunikatsioonivahend sotsialiseeruda suurema ja laiema kogukonnaga, järgneb alati empaatiline laienemine. Ja tõesti võib selle kohta näiteid leida läbi ajaloo. Koos kommu­nikatsioonirevolutsiooniga, nagu internet ja ülemaailmne majandussüsteem, oleme jõudnud järgmise empaatilise nihke jalamile – esmakordselt on üks liik planeedil Maa saavutamas üleliigilist teadvust: inimene on inimesele vend, oma on liigikaaslane, võõras on ebola. Pangem tähele, et selline empaatiline laienemine on struktuurilt analoogne eespool mainitud eetilise sfääri laienemisega keskkonnaeetika lähtepunktist – eetika, empaatia najal areneb subjektis ja ühiskonnas hõlmama järjest laiemaid kogukondi, tunnustama järjest erinevamaid organisme ja kujusid samadena, tõdema kõige ühtsust. Tuletagem meelde, mille suunas see areng liigub, tuletagem meelde, mis on Elu mõte.

Rifkin võtab vastutuse väita koguni, et empaatia on kogu tsivilisatsiooni alus. Ta kirjutab: „Mida arenenum ja individualiseeritum on inimese minapilt, seda enam areneb ka arusaam tema unikaalsusest, surelikkusest ning eksistentsiaalsest üksindusest, mida elu olelusvõitlus endast kujutab. Just säärased tõdemused meis endis võimaldavad meil empaatiat tunda ning seeläbi tajuda ka teiste surelikkust. Kasvanud empaatiavõime võimaldab suurenenud individuaalsusega populatsioonil üksteisega samastuda, luues üha retsiprooksemaid sotsiaalseid kooslusi. See protsess kujutabki endast tsiviliseerumist. Tsivilisatsioon on veresuhete lahtumine ja eraldiseisvate indiviidide assotsiatiivne ümbersuhestumine. Ülemineku teeb võimalikuks empaatia psühholoogiline mehhanism. Kui me ütleme „tsiviliseeruma“, siis me mõtleme „empaatiat tundma“.“

Eetika ajur

Murekohti aga jagub. Selleks et areneks kõrgem empaatiline taju, peab pöördvõrdeliselt arenema indiviidi enesetaju. See areng on läbi ajaloo sõltunud aga tehnoloogilistest, kommunikatiivsetest ja energeetilistest revolutsioonidest. Üha arenenumad ühiskonnad võimaldavad meil suhtuda maailma enda ümber järjest retsiprooksemalt, ent nõuavad keskkonnalt järjest suuremat süsteemientroopia kasvu. Linnriigid said võimalikuks niisutussüsteemide toel, mis aga pikapeale vähendasid jõgede viljakust. Massiline religioosne teadvus kerkis esile tänu trükipressi avastamisele, mille tõttu aga võeti maha pooled Euroopa metsadest. Iga nihe kommunikatsiooni- ja energiarežiimis toob kaasa uue teadvuse nihke, mis kõik nõuavad keskkonnalt, looduselt üha enam ressurssi, mis kõik ammutavad üha enam energiat inimühiskonna toimimiseks, ja seda looduskeskkonna arvelt. Nii nagu oleme jõudmas juba kogu inimliiki hõlmavale teadvuse tasemele, oleme pöördvõrdeliselt jõudnud ka ülemaailmse keskkonnakriisi jalamile, ehk juba harjale. Teine murekoht seisneb asjaolus, et teadvuse nihetes ei saa üle oma varju hüpata – kõik eelnevad teadvuse tasemed peavad olema saavutatud, et empaatiavõime saaks hüpata järgmisele tasemele. See on ka üks põhjus, miks näiteks loomaõiguslust nähakse laias laastus pigem läänemaailma luksusena – kui ikka kõht on tühi, läheb gorilla ka pannile. Samamoodi, kui ühiskond ei ole kaugemale jõudnud näiteks religioosse ekstremismi tasemest, ei tunne selle liikmed osadust laiemate teadvuse astmetega – oma on usuvend, võõras on ketser. Siinkohal tuleb mainida, et Rifkini raamat „The Empathic Civilization – A Race to Global Consciousness in a World in Crisis“ („Empaatiline tsivilisatsioon. Võidujooks kriisimaailmast üleilmselt teadlikuks saamise nimel“) on väärt lugemine ja rangelt soovituslik kõigile asjast huvitatutele.

Miks siis jääda siia pidama? Kui me empaatiliselt adume üha enam, et oleme kõik üks, siis miks jääda pidama inimkesksel vaatel? Loogiline samm edasi on biotsentrism. Me kõik oleme pärit ühest ja samast elu allikast – seega tundkem empaatiat elusloodusega. See on palju lihtsam, kui võiks arvata. Meie kõrgelt arenenud aju on täiesti võimeline empaatiat tundma teiste loomade vastu, aga ka ilus päikeseloojang võib inimeses esile kutsuda empaatilise reaktsiooni – justkui ühendustunde millegi suuremaga. Elu kui selline eksisteerib aga vaid seoses oma keskkonnaga, seega laieneb empaatia ka keskkonnale ja emakesele Maale. Kunagi jõuame ehk heliotsentristliku empaatiavõimeni ja sealt edasi tähtedeni. Sest me ei saa keskenduda millelegi, kui me ei keskendu kõigele. Empaatia ei saanud alguse meist, see sai alguse elust. Sotsiaalsus on grupiadaptatsioon – ellujäämise maksimeerimine, sest koos on lihtsam – ja järjekordne evolutsiooni edukaid eksperimente (muidugi on erandeid, aga erand kinnitab reeglit). Oleme jõudnud nii kaugele, et saame sellest aru, olgugi et kütusekulu on olnud määratu. See on tohutu suur samm. See on ehk tähtsaim samm inimliigi puberteedist väljakasvamiseks ja paradigma minetamiseks. Mõistmine, et „vaid tugevaim jääb ellu“, pole mitte individuaalne omakasupüüdlikkus, vaid just sotsiaalsus, empaatia, retsiprooksus ja armastus. See on arusaam, et kõik on üks, et me oleme üks elu võrratumaid manifestatsioone. Ökoholism on sellise n-ö totaalse vaate üks versioone, mis jääb selles lõpmatus laienemise jadas mõtteliselt pidama ökoloogiale. Selgub, et tegelikult ei olegi see ökoholism, sest holism hõlmab niikuinii kõike. Öko on viis seda määratust mõista, sest me kõik oleme elus, õppigem siis Elult! Elu tundub olevat päris täpne kõiksuse tillukene mudel. Ja lõppude lõpuks, ega meil palju valikuid ole. Ei taha näida liialt küünilisena, ent kui me üheskoos, inimkonnana seda sammu astuda ei suuda, on väljavaated heal juhul nigelad, halval juhul saatuslikud.